1. Realism -19 sajandi 30 aastatel Olemus: Hakati kujutama ümbritsevat elu ja püüti teha seda teha ilma liialduste ja ilustusteta, võimalikult tõepäraselt. Kirjanikud asusid kriitiliselt uurima sotsiaalset olustikku, tõid avalikkuse ette ajastu pahesid, lootes seeläbi inimeste elu parandada. Valdavaks sai reaalsetest probleemidest lähtuv tendents või tunnetuslik hoiak, mille alusel kujunes sajanadi keskpaiku uus kirjandussuund realism. See vastandus oma eelkäijale-romantismile. Püüti kujutada tõelisust nõnda, nagu seda näevad tavalised inimesed. Realismi kui üldise loomingusuuna või- tüübi arengusse on andnud oma osa paljude eelnevate ajastute kirjanikud ja kunstnikud. Juba antiikkirjanduses võib täheldada mitmesuguseid realismi vorme: jumalatel ja titaanidel olid kõik inimlikud voorused ja pahed, väärtused ja puudused, samuti on tõetruult kujutatud tolleaegset tegelikkust.
Realismi tekkimine langeb 1820. aastate lõppu, tema õitseng 1830.-1860. aastatesse. Realism arenes kõige intensiivsemalt Prantsusmaal (Stendhal, Balzac, Flaubert, Rolland), Inglismaal (Dickens, Thackeray, Brontëd, Glasworthy, Shaw), Venemaal (Tolstoi, Dostojevski, Tsehhov), Norras (Ibsen). Täiuslikema väljenduse leidis realism romaanis, milles kasutati kindlaid võtteid. 19. sajandi realismile on iseloomulik tugev ühiskonna- ja kombekriitiline hoiak, seda nimetatakse kriitiliseks realismiks. 19. sajandi II poolel eraldus realismist üksikseiku vääramatus põhjuslikus seoses rõhutav naturalism. 19. sajandi lõpus hakkas klassikaline realism ammenduma, tekkisid uued voolud kas siis realismi arendusena või vastandusena. Seda perioodi võime nimetada uusromantismiks, mis algas
Realism 2014 Eeldused 19.sajandi 30. aastatel hakkas romantism kõige arenenumate maade kirjanduses oma mõju kaotama. Revolutsioonide perioodi lõppedes saabus kodanlik argipäev. Purunenud illusioonid sundisid kirjanikke tõmbuma enesesse ning põgenema fantaasiamaailma, loobuma välja mõeldistest ja romantilisest ilutsemisest ning asuma ühiskonna ajaloo kirjutaja kohale Vooludest Realism vastandus oma eelkäijale romantismile Kirjandusteaduses käsitletakse romantismi ja realismi kui kunsti ja kirjanduse põhisuundumusi. Tegelikus loomingus jääb suundade või voolude vaheline piir siiski pigem tinglikuks ja nii põimusid mõlemad kirjandussuunad omavahel kogu 19. sajandi vältel. Tunnused Kirjandusteoreetikud on esile toonud järgmisi realismi tunnusjooni:
REALISM (18301870) Avaramas tähenduses: püüdleb reaalsuse tõepärase ja võimalikult täpse kujutamise poole, väldib idealiseerimist, romantilist fantaseerimist, üleloomulike ja müstiliste nähtuste, erakordsete isiksuste ja ebatavaliste kirgede kujutamist, käsitledes reaalsust sellisena, nagu see näib tavalisele inimesele. Kitsamas tähenduses: kindlapiiriline kirjandusvool, mis sai alguse Prantsusmaal 1830ndatel ja arenes hoogsalt 1850ndatel, olles valitsev kirjanduse ajajärk romantismi ja naturalismi vahel. Realistlikku elutunnetust mõjutasid: · positivistlik filosoofia tuleb loobuda mõistetest, mida ei saa vahetu kogemuse najal kontrollida ja lähtuda tuleb konkreetsetest faktidest ja teadmistest, s.t sellest, mis on reaalne, käegakatsutav, täpne ja kasulik. · edusammud loodusteaduses (darvinism) kõik põlvneb rakust, organismid on muutlikud, organismi omadused on päritavad, kiire paljunemise tagajärjel tekib olelusvõitlus. Reali
tegelikult oli, kõigi tumedate ja päevavalgust kartvate külgedega, ilma liialduseta ja ilustusteta. Järelikult kirjanik uuris indiviidi ümbritsevat tegelikkust, eeskätt sotsiaalset olustikku.XIX saj realistlikku suunda kirjanduses nim kriitiliseks realismiks. Realsim arenes kõige intensiivsemalt Prantsusmaal (Stendhal, Balzac, Flaubert), Inglismaal (Dickens, Thackery, õed Brönted) ja Venemaal (Tolstoi, Dostojevski). Realismi põhizanr on romaan. XX saj alguses arenes realism mitmes suunas: naturalism, filosoofiline romaan jne. Stendhal (1783-1842), pärisnimega Marie Henri Beyle, rahvus prantslane. Iseloomulikku: tegelaste seos kaasaegse ajastu ja ühiskonnag, samuti sündmuste ja konfliktide loogiline esitus ning ajaloolise tõe taotlemine. Ideaalid, eeskujud: Napolena I Bonaparte, valgustajad Haridus, tegevusalad: Pariisi kõrgem polütehnika instituut (matemaatika), teenis prantususe
19.saj. realistid töötasid välja romaanizanri klassikalise kompositsiooni. Prantsusmaa realistid: Stendhal, Balzac, Flaubert. Inglismaal: Dickens, Thackeray, õed Bronted ja Venemaal: Tolstoi, Dostojevski. 2)Jõgiromaan ja selle viljelejad: Jõgiromaaniks nim. Ulatuslikku, paljudest osadest ehk ka iseseisvatest romaanidest koosnevat romaanitsüklit, mida seovad ühised tegelased. Viljelejad: Balzac, Zola, Galdosi, Proust, Rolland, Galsworthy, Baroja. 3) Realismi mõiste, aeg, tunnused: Realism oli kunstimeetodina tuntud juba antiikkirjanduses. Realism tähendab tõelist, esemelist või midagi materiaalset. Realism kui kirjandusvool paigutub ajapiiridesse 1830-1870. Tunnuseks oli kujutada kaasaegset elu nii nagu see tegelikult oli, ilma liialdusteta ega ilustusteta. 4) ,,Inimlik komöödia": jaguneb kolmeks- filosoofilised-, analüütilised-,kommete etüüdid. Kommete etüüdid jagunevad veel 6- stseenid eraelust
REALISM Realism kirjandusvooluna paigutub ajapiiridesse 1830-1870. Realistliku kirjandusvoolu alguses seisab Sthendal"Punane ja must" (1831), samal aastal ilmus Victor Hugo läbinisti romantiline romaan ,,Jumalaema kirik Pariisis". Tekkisid autorid, kes nim. end ühiskonna kroonikuteks. Realistide eesmärgiks oli kujutada kaasaegset elu nii, nagu see tegelikult oli, ilma liialdusteta ja ilustustega. Realism arenes kõige intensiivsemalt Prantsusmaal, Inglismaal ja Venemaal. Realismi põhizanr on romaan. Stendhal oli Prantsuse kirjanik. Ta ema suri kui ta oli 7 aastane.16 aastasena kolis ta Pariisi õppima, hiljem elas Itaalias. TEOS: ,,Punane ja must". Sthendali kirjanduslik looming algab pärast lahkumist Napoleoni sõjaväest. Tõeline kuulsus saabus talle alles palju aastaid pärast autori surma. Charles Dickens oli Inglismaa suurimaid romaanikirjanikke, sotsiaalse romaani rajaja.
1.Realism(aeg, tunnused) Realism kirjandusvooluna paigutub ajapiiridesse 1830-1870. Realism tähendas tollajal vastuseisu eelkõige romantismile, ent peaaegu kogu sajandi vältel põimusid mõlemad kirjandusnähtused. Kui romantikute töödes leidus rohkesti realismi meenutavaid lehekülgi, siis realistidel, olgu tegu Stendhali, Balzaci või Dickensiga kohtab rohkesti romantiliselt liialdatud tegelasi. Realistide eesmärgiks oli kujutada kaasaegset elu nii, nagu see tegelikult oli, kõigi tema tumedate ja päevavalgust kartvate külgedega, ilma liialduste ja ilustusteta.
Kõik kommentaarid