tagasihoidlikult ära. Tema maale müüs majakaaslane Reinhold Hanisch, hiljem müüs neid juudist majakaaslane Siegfried Löffner. · 1913 maksti Hitlerile välja isa pärandus ja ta kolis Münchenisse. Seal tekkis huvi arhitektuuri vastu. · Pärast Esimese maailmasõja puhkemist astus Hitler vabatahtlikult Baieri sõjaväkke · Ta oli Prantsusmaal ja Belgias sidemees. · 1916 sai ta haavata Somme lahingus ja naasis lahingusse 1917. · Teda autasustati I ja II astme Raudristiga. · 1920 liitus ta natsionaal sotsialistliku tööparteiga. · 1923 üritas Münchenis võimu enda kätte saada kuid ebaõnnestus ja saadeti 5 aastaks vangi, kus oli 9 kuud. · Vangis olles kirjutas raamatu "Mein Kampf" · Kui natsid 1932 aastal võitsid 40% valimis häältest, lubas Hitler majandusetõusu ja valmistumise kaasalööma Euroopa valitsemises. · 1933 nimetati Hitler riigikantsleriks. · Peale Hindenburgi surma nimetas Hitler ennast Füüreriks.
Kuid mees ei olnud päevagi laatsaretis. Killud nopiti pintsettidega välja, sidemed peale ja käis küll. Üks suurem kild on tema sisse igaveseks, mälestuseks Neveli lahingust. 1944. aasta 19. veebruaril saabus Nugiseks koos väeosaga Narva rindele. 1944. aasta 1. märtsil Narva rindel Vaasa sillapea Punaarmeelt tagasi vallutamisel üles näidatud vapruse eest autasustati Harald Nugiseksi 27. veebruaril 1944 II klassi ja 7. märtsil I klassi Raudristiga ning 20. aprillil Raudristi Rüütliristiga. Seejärel viibis Nugiseks alates 13. aprillist raskelt haigestunud pikaajalisel ravil Lõuna Tiroolis Meranis, kust ta alles oktoobris 1944 naasis oma diviisi Neuhammeris. jaanuarist 1945 märtsi keskpaigani õppis Nugiseks Neweklau SSjunkrukoolis. 7. mail 1945 sattus ta Tsehhimaal Nõukogude sõjavangi ja saadeti sama aastal detsembris Siberisse. Sõjavangistusest vabanes Nugiseks 10. novembril 1946, kuid arreteeriti 13
okupatsioonist ja asus teenima Saksa sõjaväkke. Ta võttis osa Tallinna vabastamisest. Peale seda teenis ta Omakaitses. 1941. aasta oktoobris sai temast 185. Eesti julgestusgrupi sõdur, kus ta teenis kuni 1942. aasta detsembrini. Samal aastal õppis ta Lauenburgi SS-allohvitseride koolis ja lõpetas selle kapralina. Peale seda astus ta Eesti SS-leegioni. Eesti Vabatahtlike SS- brigaadi koosseisus osales ta Neveli lahingus, kus ta sai haavata. Selle eest autasustati teda II klassi Raudristiga. 1944. aastast alates oli Nugiseks Narva rindel. Seal ilmutatud sõjavapruse eest autasustati teda sama aasta märtsis I klassi Raudristiga ja kuu aega hiljem Raudristi Rüütliristiga. Sellele järgnes pikk haiguse periood, peale mida ta naasis oma väeüksuse juurde. 1945. aastal vangistati ta Nõukogude võimu poolt ja saadeti Siberisse, Gulagi. 1958. aastal naasis Nugiseks Eestisse. 1994. aastal andis Kaitseväe juhataja talle erukapteni auastme. 2001
Jõudude koondamisega Narva alla alustati veebruari lõpus. Lisaks 2. löögiarmeele toodi siia 8. ja 56 armee, nende seas 8. Eesti laskurkorpus. Eestlaste rünnak 23. veebruaril Riigiküla sillapeale ei õnnestunud. 24. veebruaril, vabariigi aastapäeval, algas otsustav rünnak, millest võttis osa ka 45. rügemendi rümaülem allohvitser Rein Männik, kes oma kahekümnemehelise löögirühmaga tegi puhta töö. Teda autasustati korraga nii II kui I klassi Raudristiga. 23. veebruaril 1944 moodustas armeegrupi "Nord" uus ülemjuhataja Walter Model "Sponheimeri Gruppi" asemele armeegrupi "Narva", mida juhtis jalaväekindral Johannes Friessner ja mis allus otse armeegrupile "Nord". 25. veebruaril 1944 tegi vastane veel ühe katse rinde läbimurdmiseks. Laskurväeosade rünnakuid toetasid kogu armee suurtükivägi, laevastiku- ja lennuväe lendurid. Vaatamata kõigele kaitsest läbi murda ei õnnestunud. 28. veebruaril jõudsid Rebase ja Soodeni pataljonid
Rajajoel, märtsist juunini 1944 väljaõppel Järvenpääl sidekompaniis, tõrjelahingutes Viiburi lahel ja Vuoksil. 1944. aastal naasese Eestisse ja võitles Tartu rindel ning sai Pilka lahingus haavata. Ta evankueeriti Saksamaale transpordilaevaga ,,Moero," mille Vene lennuk õputorpeedoga uputas. Ta päästeti Saksa saatelaevale. Pärast tervenemist saadeti ta Eesti siviisi, kus ta oli märtsi lõpuni rindel ning sai haavata. Teda autasustati II klassi Raudristiga. Tagandesed pääses ta läände, läbi seikluste jõudis ta Hannover- Mündeni põgenikelaagrisse, kus ta abiellus juunis 1946 endise rindeõe Salme Käsperiga. 1948-1949 oli ta Briti sõjaväe abiteenistuses, Balti vahipataljonis. Austraaliasse minnes asus ta tööle Kalgoorlile linnas kaevurina, hiljem Adelaide´is pressi operaatorina. Ta asustas ka oma ehitusettevõtte, mille juhataja ta oli kuni pensionile minekuni. 1997 siirdus elama Eesti külla Thirlmeri, 2002 tuli tagasi elama Eestisse
reserv-jalaväerügemendis ,,List" (komandör Julius Listi nime järgi) luureüksuses läänerindel teenistuses. Ta astus vabatahtlikuna Baieri armeesse ja pälvis juba sama aasta detsembris teise klassi Raudristi. Hitler sai 1916. aasta oktoobris Põhja-Prantsusmaal haavata. Ta saadeti Beelitzi laatsaretti, mis näis talle ,,oma valgete voodite ja hoolitsevate õdedega väga ebareaalsena." 1917. aasta märtsi alguses läks ta taas rindele. Aastal 1918 autasustati teda esimese klassi Raudristiga, mida anti Esimeses maailmasõjas väga harva kaprali auastmes sõduritele. oli talle nõu ja jõuga abiks. 1920. sai Eckartist ajalehe Völkischer Beobachter väljaandja. Adolf Hitler oli taimetoitlane. Ta ei tarvitanud alkoholi ega suitsetanud. Vanemas eas jäi kaugnägelikuks, kuid ei kasutanud prille. Kõik temale lugemiseks määratud dokumendid trükiti ümber spetsiaalsetel suurte tähtedega kirjutusmasinatel. Adolf Hitler kartis kõrgust
nimetanud. Hitler hoidus kõrvale Austria sõjaväest. Üheks põhjuseks oli kindlasti see, et ta püüdis ignoreerida kõike, mis oli kohustuslik ja seotud Habsburgide dünastiaga. Olles siiski 5. veebruaril 1914. a.Saltzburgis kutsekomisjoni ees, tunnistati ta füüsilise nõrkuse tõttu mittekõlbulikuks nii rivi- kui abiteenistuse jaoks Esimese maailmasõja puhkedes astus Hitler aga vabatahtlikult 19.Baieri jalaväepolku. Juba 1914.a. detsembris autasustati teda II järgu Raudristiga. Saatuse iroonia tahtel peeti tema edutamist kõrgemale jefreitori auastmest mõttetuks puuduvate juhiomaduste tõttu. Hitleri suurimaks saavutuses sõjas loetakse 4 pprantslase vangivõtmist, mis küll arhiiviandmetel pole leidnud kinnitust. Kas reakoosseisule haruldane I järgu Raudrist omistati talle selle teo või lihtsalt vapruse eest, ei kahandanud autasu väärtust. I maailmasõja lõpetas Hitler Ypres'i all saadud ipriidimürgitusega hospitalis 14.oktoobril 1918.a
29. ja 30. augustil vallutati Õvi ja Nõela küla. Jõuti Emajõeni, lõigati ära vaenlase taganemistee. Saagiks saadi hulga sõjatehnikat suurtükke, tanke, autosid. Pataljon kaotas lahingus 170 meest, kolmandiku oma koosseisust neist langenutena 34. 2. septembril toimunud pataljoni 6 rivistusel autasustati Raudristiga 44 meest, neist kapten Parlin sai I kl. risti. Pataljon paigutati ümber Pilka külla. Teekonnal sinna sai kapten Pärlin lennukipommist surmavalt haavata. Juhtimise võttis üle ltn. Karl Pärnoja. Pilkal määrati pataljon rinde reservi ja anti 200 meest täienduseks. Käidi vägivaldsel luurel ja kammiti metsi rinde taha jäänud vaenlase sõduritest. 17. septembril algas Punaarmee rünnak üle Emajõe. Sakslaste kaitse lagunes sest nad olid samaaegselt alustanud operatsiooniga ASTER, s.o
liigub Kanadas tänini kuulujutt, et ta olevat olnud Saksa spioon. Ribbentropi kaasaegne Jodie Hughson on selles ikka veel veendunud: "Tollal oli kõigil selge, et good old Ribb oli spioon ja et ta seetõttu saigi kiiresti maalt lahkuda. Kõik teised sakslased interneeriti veel samal päeval." Joachim Ribbentrop läks sõtta ja elas 20. sajandi esmesele rahvaste heitlusele kaasa kõigil rinnetel, ta edutati ülemleitnandiks ja teda autasustati esimese klassi Raudristiga. Pärast haavatasaamist aprillis 1918 oli ta paar nädalat laatsaretis ja möllis ennast seepeale sõjaministeeriumis, kust ta suunati saadikuna Saksa konsulaati Konstantinoopolis. Konstantinoopolis tutvus Ribbentrop kindral Hans von Seectiga. 1919. aastal määrati tolle adjutandina Saksamaa degelatsiooni koosseisu Versailles´ läbirääkimistel. 1919. aasta suvel tutvus ta Otto Henkelliga, Saksamaa suurima vahuveinikeldri omanikuga,
Juba siis oli ta suur poliitikahuviline ning sel perioodil sai temast ka veendunud antisemiit. 1913. a. siirdus Hitler Saksamaale. Maailmasõda tervitas ta suure vaimustusega, astudes vabatahtlikuna keiserliku Saksamaa sõjaväkke. Enamiku ajast, algul sõdurina, hiljem kapralina, täitis ta käskjala kohuseid. Saanud mitmel korral haavata, oli ta sõja lõpul üle elanud gaasimürgituse, mistõttu kaotas mõneks ajaks nägemise. Hitlerit autasustati sõja ajal esimese ja teise klassi raudristiga. 5. I 1919. a. loodi Baieris Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (Nationalsozialistiche Deutsche Arbeiterpartei - NSDAP). Väljend natsionaal-ehk rahvussotsialistlik pärines Austriast, kus sealsed juudivastased töölisgrupid püüdsid end vastandada sotsiaaldemokraatlikule parteile, mille juhtkonna hulgas oli palju juute. 12. IX 1919. a. ilmus selle partei koosolekule ka Hitler. Ta võttis sõna ja võitis kohe
Sellele rattale seoti süüdlane põlvili asendis, käed seljale väänatud. Puust telg, millega alumises ruumis võll liikuma pandi, pani käima ka horisontaalse ratta üleval platvormil, nii et süüdlase nägu igal pool platsil näha võis. Seda nimetati kurjategija «keerutamiseks». Nagu siit näha, ei pakkunud Greve'i platsi häbipost hoopiski seda lõbu pealtvaatajaile mis Keskturu häbpost. Ei olnud siin keerulist arhitektuuri ega monumentaalsust, ei katust raudristiga ega kaheksatahulist 217 läbipaistvat tornikest, ei hapraid sambakesi, mis üleval katuse all laienesid akantuste ja lilledega kapiteelideks, ega kimääride ja moonutiste vormi vihmaveetorusid, ei puunikerdusi ega peeni sügavalt kivisse raiutud skulptuure. Siin tuli rahul olla nelja kivitükkidest laotud küljega ühes kahe liivakivist külgkaitsega ja selle kõrval viletsa, nigela, lihtsast kivist võllaga. Gooti arhitektuuri armastajaile oleks see vähe lõbu pakkunud
annaabi.ee 
