Olen ma ratsionalist või empirist? Filosoofiakoolkondades tekkis 17. ja 18.saj kasks teadmisteooriat käsitlevat suunda: ratsionalism ja empirism. Vastavalt nimetati ka ennast kas ratsionalistiks või empiristiks. Ratsionalist on see, kes usub, et kõigi teadmiste allikaks on mõistus ja loogiline mõtlemine. Kogemus ja meeltega kogutud andmed pole tähtsal kohal ning paljud teadmised või nn “ideed” on inimestele kaasasündinud. Empirist on ratsionalisti vastand, kes peab teadmiste aluseks just vahetuid kogemusi ja meeltega kogutud infot. Eitatakse ka kaasasündinud teadmisi ja “ideesid”. Selles
Nimelt ei saa ju korraga mõistusest tuleneda nii Eukleidese kui ka näiteks Riemanni geomeetria. Mõlemal suunal on asjadest omad kindlad arusaamad ja samas ka komistuskivid. Näiteks empiristide komistuskiviks on peetud matemaatika teoreemide olemasolu: nende tõesus ei sõltu kogemusest ning neid on võimalik teada kogemuse-eelselt. Ma ei saa öelda, et pooldan täiesti üht või teist filosoofilist suunda, kuid siiski pean end pigem empiristiks kui ratsionalistiks, kuna ma ei usu, et teadmised on kaasasündinud, nagu arvavad ratsionalistid. Ma tean tõsikindlalt asju, mille teadmine ei tulene minu mõistusest, vaid südamest selle põhjal, mida olen kogenud ja hinges tunnetanud. Arvan, et inimese vundament ei ole ratsionaalne, seega inimene ei ole ratsionaalne. Empiirikute lihtne arusaam on, et see, mida teame, teame kogemuste põhjal. Inimesed tunnetavad ja kogevad maailma ju erinevalt ning sellest tulenevalt on nende teadmised erinevad
Ei ole vaja enam tagajärgi mõelda, on saavutatud teadmiste ja tunnetuste tasakaal. James toob pragmatistide ja intellektualistide vaidlusse "kella" näite, kus ta üritab seletada, et oma ideid ei saa täielikult kopeerida ning arutleb probleemi üle nii intellekti kui ka pragmatisti vaatenurgast. James jõuab tõe otsingul nii kaugele, et defineerib tõesed ideed - ideed, mida me saame omaks võtta, tõendada, kinnitada, verifitseerida. Kõige otsustavam erinevus ratsionalistiks ja pragmatistiks olemise vahel on nüüd kõigile näha. Kogemus on muutumises ja meie psühholoogilised tõetuvastused on muutumises nii paljut ratsionalism võimaldab; kuid mitte kunagi seda, et kas tõelisus ise või tõde ise oleksid muutlikud. Reaalsus on igavesest ajast täielik valmisprodukt, kinnitab ratsionalism, ning meie ideede sobimine sellega on see ainulaadne analüüsimatu voorus neis, millest ta on meile juba kõnelnud. Selle
me saame omaks võtta, kehtestada, tõendada ja verifitseerida. Väärad ideed on need, mida ei saa. Selles seisnebki praktiline vahe, mille tõeste ideede omamine meie jaoks tekitab; see ongi seetõttu tõe tähendus, sest see on kõik, millena tõde teada on. 3. Sobivuse probleem "mittekopeerivate" ideede puhul (kella näide). 4. Milles seisneb Jamesi järgi intellektuaalse hoiaku epistemoloogiline inertsus. Kõige otsustavam erinevus ratsionalistiks ja pragmatistiks olemise vahel on nüüd kõigile näha. Kogemus on muutumises ja meie psühholoogilised tõetuvastused on muutumises nii paljut ratsionalism võimaldab; kuid mitte kunagi seda, et kas tõelisus ise [1715] või tõde ise oleksid muutlikud. Reaalsus on igavesest ajast täielik valmisprodukt, kinnitab ratsionalism, ning meie ideede sobimine sellega on see ainulaadne analüüsimatu voorus neis, millest ta on meile juba kõnelnud
enesest, esimesed aga kogemustest. Ratsionalism nimetatud tähenduses vastandub empirismile. Ratsionalistlik on Sokratese ja Platoni tunnetusteooria. Nad mõlemad eeldasid, et inimese mõistuses on teadmisi, millest ei olda teadlikud, ning tunnetamine seisneb siiani varjatud teadmiste teadvustamises, meeldetuletamises. Ratsionalismi avaramalt käsitledes võib öelda, et see on seisukoht, mille järgi on olemas sünteetiline aprioorne teadmine. Sellisel juhul võib ka Immanuel Kanti nimetada ratsionalistiks. Sajandeid on ratsionalistid pidanud tõsikindla ning ühtlasi sünteetilise aprioorse teadmise etaloniks matemaatikat. Matemaatika täpsus ja muutumatus ligi kahe tuhande aasta jooksul veensid ratsionaliste, et tõsikindel teadmine on võimalik ning tuleneb mõistusest enesest. 2. Usk inimmõistuse võimetesse ning sellesse, et maailm on inimmõistusega tunnetatav, seal ei ole midagi üleloomulikku või irratsionaalset. Selles tähenduses on ka empirism ratsionalistlik
Kõik inimesed suudavad "meenutada" erineva väärtusega "ideid"(sõltuvalt sellest, milline vooruse komponent inimeses domineerib, kas mõistus, tahe või meeled, millest tuleb juttu edaspidi) ja "ideede maailmas" valitseb teatud kord, mille alusel osa "ideid" suudab inimene varem "meenutada", osa hiljem. Pole vale väita, et "ideede maailmas" eksisteeris ka ideaalse riigi "idee" ning Platonil tuli see "meelde". Platonit võib seetõttu nimetada ka ratsionalistiks. Induktsiooni kui meetodi tõi filosoofiasse aga juba tema õpilane ja teine kuulus antiikfilosoof - Aristoteles, kes pidas oluliseks faktide kogumist (sh ka vaatlust) ja "fenomenidest" lähtumist, et sel teel teadmiseni jõuda. Platoni mõttekäiku ühiskonda käsitledes iseloomustab suund üldiselt üksikule. Ta ei lähtu niivõrd indiviidist kuivõrd ühiskonnast ja selle headusest tervikuna. Ühiskond on nagu
meenutada. Kõik inimesed suudavad "meenutada" erineva väärtusega "ideid"(sõltuvalt sellest, milline vooruse komponent inimeses domineerib, kas mõistus, tahe või meeled, millest tuleb juttu edaspidi) ja "ideede maailmas" valitseb teatud kord, mille alusel osa "ideid" suudab inimene varem "meenutada", osa hiljem. Pole vale väita, et "ideede maailmas" eksisteeris ka ideaalse riigi "idee" ning Platonil tuli see "meelde". Platonit võib seetõttu nimetada ka ratsionalistiks. Induktsiooni kui meetodi tõi filosoofiasse aga juba tema õpilane ja teine kuulus antiikfilosoof - Aristoteles, kes pidas oluliseks faktide kogumist (sh ka vaatlust) ja "fenomenidest" lähtumist, et sel teel teadmiseni jõuda. Platoni mõttekäiku ühiskonda käsitledes iseloomustab suund üldiselt üksikule. Ta ei lähtu niivõrd indiviidist kuivõrd ühiskonnast ja selle headusest tervikuna. Ühiskond on nagu
meenutada. Kõik inimesed suudavad "meenutada" erineva väärtusega "ideid"(sõltuvalt sellest, milline vooruse komponent inimeses domineerib, kas mõistus, tahe või meeled, millest tuleb juttu edaspidi) ja "ideede maailmas" valitseb teatud kord, mille alusel osa "ideid" suudab inimene varem "meenutada", osa hiljem. Pole vale väita, et "ideede maailmas" eksisteeris ka ideaalse riigi "idee" ning Platonil tuli see "meelde". Platonit võib seetõttu nimetada ka ratsionalistiks. Induktsiooni kui meetodi tõi filosoofiasse aga juba tema õpilane ja teine kuulus antiikfilosoof - Aristoteles, kes pidas oluliseks faktide kogumist (sh ka vaatlust) ja "fenomenidest" lähtumist, et sel teel teadmiseni jõuda. Platoni mõttekäiku ühiskonda käsitledes iseloomustab suund üldiselt üksikule. Ta ei lähtu niivõrd indiviidist kuivõrd ühiskonnast ja selle headusest tervikuna. Ühiskond on nagu organism, mille liikmed, kodanikud, täidavad
öelda, et nt kuumas asjas on kuumusaistingu kvaliteet jne. Ta väitis, et taju on omane vaid hinge tüüpi substantsile. Füüsikalisi objekte pole vaja lisada. Kust tuleb aga aistingute stabiilsus ja regulaarsus? Need ei allu tahtele, neid ei produtseeri inimene, vaid lõpmatult võimas Jumal. Seega saavutas ta, et materialism oli aluspõhjata, et Jumal oli tõestatud ning sai lahti probleemist keha ja vaimu koostegevuse kohta. Rääkides Jumalast loobub ta aga empirismist ning muutub ratsionalistiks. Seda võimalust, et aistingud pärinevad Jumalalt, on käsitlenud Descartes ning väitnud ka W.Occami õpilane Nicolaos Antrecourtist. DAVID HUME (17111776), sotlane, erasekretär. Tähtsaimad teosed:Traktaat inimloomusest (Treatise of Human Nature 1739), Uurimus inimarust ja Uurimus moraaliprintsiipidest. Hume oli järjekindel empirist ja naturalist (kõike peab seletama loodusteaduslike meetoditega). Ta lootis, et saab inimvaimu uurimisel võtta eeskujuks Newtoni
annaabi.ee 
