on öelnud Muhamed). Eriti põhjalikult tuleb ennast pesta enne reede keskpäevast (tähtsaim päev nagu kristlastel pühapäev) ühispalvust ja sel juhul kui eelmine pesemine on kehtetuks muutunud (une, minestuse, tahke või gaasilise aine kehast väljumise, suguühte, kuupuhastuse või sünnituse korral)- sel juhul tuleb kasutada vett, mida keegi pole puutunud ja käia dushi all või vannis. Rituaalne pesemine näeb välja nii: kõigepealt pesta käed randmeteni, loputada suu ja ninasõõrmed, nägu otsa eest lõuani, kõrvast kõrvani, parem käsi küünarnukini ja siis vasak, tõmmata märgade sõrmedega üle pea ja kõrvade kuni kaelani, parem jalg pahkluuni ja seejärel vasak jalg. Kui vett on piisavalt tuleks teha 3 korda kui ei siis 1- kui vett üldse pole piisab liiva või tolmuga sümboolsest pesemisest. Palvetama ei pea ilmtingimata moshees, sest Allah on kõikjal, kuid siiski leitakse, et üheskoos palvetamine on 17 korda parem kui omaette
hoidsid koos needid või seespool asuvad rihmad. Ka terast töödeldi vastvalt moele, näiteks gooti stiilis olid terasplaadid töödeldud lainelisteks ehk rihvitud. Vastase parimaks märklauaks olid rüütli õlad, nii sai rüütli kergelt hobuse seljast maha, kus ta lihtsalt edasi lamas oodates skvaierit. Varased rüütlid kaitsesid oma käsivärsi rõngasvarrukatega, mis ulatusid kuni küünarnukini. XII sajandiks olid need pikenenud randmeteni. XIV hakati kasutama plaate küünarnuki ja kettaid õla kaitseks. Sama sajandi keskpaigaks oli rüütli käsi tervikuna kaetud ning küünarnuki kaitsetest arenes välja "tiib", mis aitas teravad relva otsad küünarnukilt kõrvale juhtida. Õlakaitse koosnes mitmest liikuvast plaadist, nii et rüütel sai oma kätt tõsta. Vasak õlg oli rohkem kaitstud, sest seda oli vastasel kergem haavata. Esimestel rüütlitel olid käed täiesti katmata
seejärel kohe pärast keskpäeva (az-zuhr), siis umbes kell neli pärastlõunal ( al-asr), siis veel kohe päikeseloojangu järel ( al-magrib) ja viimane palve tuleb teha öösel ( al-isha). Õigeusklik võib palvetama hakata ainult pärast seda, kui ta on ''rituaalselt puhas'', mis tähendab pärast pesemist. Rituaalne puhastumine näeb välja nii moslemi jaoks: 1. Alusta lausega: ''Armulise ja kaastundliku Jumala nimel'' 2. Pese käed kuni randmeteni kas üks, kaks või kolm korda,, sõltuvalt saadaoleva vee hulgast, alustades paremast käest'' 3. Loputa suud ja kurista kolm korda kurku 4. Puhasta ninasõõrmed, kummassegi kolm korda vett tõmmates. 5. Pese kolm korda nägu, suunaga laubalt lõua poole ja kõrvast kõrvani. 6. Pese käsivarred kuni küünarnukini kolm korda, alustades paremast 7. Tõmba niiske käega kolm korda üle pea, et puhastada juuksed laubalt
kõikide lõppenud laktatsioonide kohta. Lihajõudlust hinnatakse looma kehamassi, tapamassi, tapasaagise ja lihakeha kvaliteedi alusel. Kehamass on kaudne lihajõudluse näitaja. Suurema kehamassiga loomadelt saadakse harilikult rohkem liha. Kehakaalu määramiseks kaalutakse loom tapa eel ettevõttes ja lihatööstuse vastuvõtupunktis. Tapmisel eraldatakse veistel veri, nahk, pea, siseorganid, esijalad kuni randmeteni ja tagajalad kandadeni. Järele jääb lihakeha ehk rümp. Tapamass on lihakeha mass koos sisemise rasvaga. Lihakeha ehk rümba mass on lihakeha kaal ilma sisemise rasvata. Tapasaagis on tapamass ja tapaeelse kehamass suhe protsentides. Tapasaagis oleneb looma toitumusest, vanusest, tõust ja sugupoolest. Tapasaagis on suurem kõrgemas toitumuses ja madalam lahjas toitumuses loomadel. Lihatõugu veistel on suurem tapasaagis (55-65%) kui piimatõugu (45-55%) veistel
kinnisperioodi pikkus 40-60 päeva. Lehmade piimajõudluse hindamisel võetakse aluseks järgmiste perioodide toodangud: 1. laktatsiooni 100 päeva toodang 305 päevaste või lühemalt lõppenud laktatsioonide piimajõudlus Lihajõudlust hinnatakse looma kehamassi, tapamassi, tapasaagise ja lihakeha kvaliteedi alusel. Suurema kehamassiga loomadelt saadakse rohkem liha. Kaalutakse. Tapmisel eraldatakse veistel veri, nahk, pea, siseorganid, esijalad kuni randmeteni ja tagajalad kandadeni. Järele jääb lihakeha ehk rümp. Tapamass on lihakeha mass koos sisemise rasvaga. Lihakeha ehk rümba mass on lihakeha kaal ilma sisemise rasvata. Tapasaagis on tapamass ja tapaeelse kehamass suhe protsentides. I kategooria subproduktid on maks, neerud, keel, ajud, lihalõiked, süda, diafragma, saba ja udar. II kategooria subproduktid on puhastatud vats, kiidekas, libedik, trahhea, põrn, kopsud,
Tapaveised, kes ei vasta standardis toodud kvaliteedinõuetele, loetakse mittestandardseteks (lahjadeks). LIHAJÕUDLUSE HINDAMINE hinnatakse looma kehamassi, tapamassi, tapasaagise ja lihakeha kvaliteedi alusel. Kehamass on kaudne lihajõudluse näitaja. Suurema kehanassiga loomadelt saadakse harilikult rohkem liha. Kehakaalu määramiseks kaalutakse loom tapa eel ettevõttes ja lihatööstuse vastuvõtupunktis. Tapmisel eraldatakse veistel veri, nahk, pea, siseorganid, esijalad kuni randmeteni ja tagajalad kandadeni. Järele jääb lihakeha ehk rümp. Tapamass on lihakeha mass koos sisemise rasvaga. Lihakeha ehk rümba massi on lihakeha kaal ilma sisemise rasvata. Tapasaagis %=tapamass kg. / tapaeelse kehamass kg. * 100 Tapasaagis oleneb looma toitumusest, vanusest, tõust ja sugupoolest. Tapasaagis on suurem kõrgemas toitumuses ja madalam lahjas toitumuses loomadel. Lihatõugu veistel on suurem tapasaagis (55-65%) kui piimatõugu (45-55%) veistel
Tapaveised, kes ei vasta standardis toodud kvaliteedinõuetele, loetakse mittestandardseteks (lahjadeks). LIHAJÕUDLUSE HINDAMINE hinnatakse looma kehamassi, tapamassi, tapasaagise ja lihakeha kvaliteedi alusel. Kehamass on kaudne lihajõudluse näitaja. Suurema kehanassiga loomadelt saadakse harilikult rohkem liha. Kehakaalu määramiseks kaalutakse loom tapa eel ettevõttes ja lihatööstuse vastuvõtupunktis. Tapmisel eraldatakse veistel veri, nahk, pea, siseorganid, esijalad kuni randmeteni ja tagajalad kandadeni. Järele jääb lihakeha ehk rümp. Tapamass on lihakeha mass koos sisemise rasvaga. Lihakeha ehk rümba massi on lihakeha kaal ilma sisemise rasvata. Tapasaagis %=tapamass kg. / tapaeelse kehamass kg. * 100 Tapasaagis oleneb looma toitumusest, vanusest, tõust ja sugupoolest. Tapasaagis on suurem kõrgemas toitumuses ja madalam lahjas toitumuses loomadel. Lihatõugu veistel on suurem tapasaagis (55-65%) kui piimatõugu (45-55%) veistel. Pullidel ja härgadel
Inimtoidu seisukohalt on oluline sobiv valgu ja rasva vahekord, mis noorveiste ja broilerite lihas on kõige parem. Lihajõudlust hinnatakse looma kehamassi, tapamassi, tapasaagise ja lihakeha kvaliteedi alusel. Kehamass on kaudne lihajõudluse näitaja. Suurema kehamassiga loomalt saadakse harilikult rohkem liha. Kehamassi määramiseks kaalutakse loom tapa eel. Tapamass on lihakeha mass koos sisemise rasvaga. Veistel eraldatakse veri, nahk, pea, siseorganid, eesjalad kuni randmeteni ja tagajalad kandadeni. Lihakeha massi hulka rasva massi ei arvata. Peekonsigadel kuulub tapamassi hulka ka pea, jalgade, naha ja ploomirasva mass. Lindude tapamassi määramisel kaalutakse lihakeha koos pugude, südame, rasva ja jalgadega. Tapasaagis on tapamassi ja tapaeelse kehamassi suhe protsentides. Tapasaagis oleneb looma liigist, toitumusest, vanusest, tõust ja sugupoolest: - pull, härg = 49,7...64,8%, - lammas = 49,4...59,6%, - siga = 74,5...84,6%. TÕU MÕISTE JA KUJUNEMINE
51 VEISEKASVATUS Kehamass on kaudne lihajõudluse näitaja. Suurema kehanassiga loomadelt saadakse harilikult rohkem liha. Kehakaalu määramiseks kaalutakse loom tapa eel ettevõttes ja lihatööstuse vastuvõtupunktis. Tapmisel eraldatakse veistel veri, nahk, pea, siseorganid, esijalad kuni randmeteni ja tagajalad kandadeni. Järele jääb lihakeha ehk rümp. Tapamass on lihakeha mass koos sisemise rasvaga. Lihakeha ehk rümba massi on lihakeha kaal ilma sisemise rasvata. Tapasaagis on tapamass ja tapaeelse kehamass suhe protsentides. tapamass, kg Tapasaagis,% = X 100 tapaeelne kehamass, kg Tapasaagis oleneb looma toitumusest, vanusest, tõust ja sugupoolest. Tapasaagis on suurem kõrgemas
annaabi.ee 
