2.Talupoeg võis mõisniku peale kaevata, kui tal võlgu ei olnud .Mõisniku põhiline sissetulek tuli viljakaubandusest. Vilja veeti Rootsi ja toideti Vene armeed, mis paiknes Baltikumis .Kogu XVIII sajandi on viljahinnad kõrged .Talupojad jagunesid taluperemeesteks, sulasteks ja vabadikeks (hooajatöölised) Põhikoormised on rakmetegu ja jalategu Näiteks 1 adramaa suuruse talu kohustused olid: 1.624 rakmepäeva 2.272 jalapäeva 3.240 rakmepäeva abitegu 4.388 jalapäeva abitegu .Kokku 1524 päeva aastas .Kuna pühapäeval tööd teha ei tohtinud, pidid igast perest mõisas tööl käima vähemalt 5 inimest Tööstus ja Kaubandus Tallinna sadama lähedale rajatakse Admiraliteedi töökojad ja köiemanufaktuur 1731 asutatakse Räpinas paberimanufaktuur Põltsamaale rajatakse major Lauw luksusesemete manufaktuur
jne) Tegu tehti kas tingiviisi (perele mõõdeti põllutükk kätte) või hoopkaupa (kõik teolised koos). 1804. a. talurahvaseaduse järgi oli lubatud täistalult nõuda 600 päeva tegu aastas. 1816.a. seadus teotööd ei piiranud, kuid üldiselt lähtuti rendilepingute sõlmimisel varasematest vakuraamatu normidest. 1839. a. tegi Ida-Harjumaa kuuepäevatalu keskmiselt 607 teopäeva aastas, Lõuna- Harjumaal 516 päeva. Täistalu teopäevad jagunesid XVIII- XIX sajandi vahetusel: - 5 rakmepäeva nädalas läbi aasta, - 6 jalapäeva nädalas suvel ning - abitegu: külviks 5 päeva kevadel ja 5 sügisel, 18 päeva sõnnikuveoks, 4 korrapäeva, 40 lõikuspäeva, 1 pesupäev, 27 päeva viinapõletamiseks, 9 linaharimiseks, 19 ketramiseks, 12 vooripäeva ning 26 korrapäeva. Teopäevade arv kasvas sedamööda, kuidas arenes mõisamajapidamine. Teotöö aastaring Külv. Külviga alustati pärast jüripäeva, kõigepealt külvati kaer, siis oder. Külvile
Enamik kuulusid aadlikele, oli ka mõningaid riigimõisaid. Rootsiaja alguses ühe mõisapõllu kohta 4 talupõldu, RA lõpuks 2,5 talupõldu, seega teotöö oli suurenenud. Teoöö võis olla rakmetegu (talust tuli mõisa saata mees hobu- või härjarakendiga, ehk siis mees, tööloom ja see mis looma taga (vanker, ader jms)) või ka jalategu (ainult mees). Lepingutes, mis mõisniku ja talupoja vahel sõlmitud, oli kirjas mitu rakme- ja jalapäeva tuleb nädalas teha (nt 10 rakmepäeva tähendab 5 päeval 2 meest). Enamasti saadeti talust täisealine perepoeg, kui neid polnud, pidi talu endale palkama teolised ehk teovaimud. Peamiselt tegeleti taludes teraviljakasvatusega, eeskätt oder ja rukis. Saagikus polnud väga kõrge, 3-4 seemet (1 külvad, 3-4 saad asemele). Need siiski toitsid siinsed elanikud ära ja suudeti ka välja vedada, Eesti oli Rootsi riigi viljaait, sest Rootsi alad ei suutnud oma elanikkonda ära toita teraviljaga
koos). 1804. a. talurahvaseaduse järgi oli lubatud täistalult nõuda 600 päeva tegu aastas. 1816.a. seadus teotööd ei piiranud, kuid üldiselt lähtuti rendilepingute sõlmimisel varasematest vakuraamatu normidest. 1839. a. tegi IdaHarjumaa kuuepäevatalu keskmiselt 607 teopäeva aastas, Lõuna Harjumaal 516 päeva. Täistalu teopäevad jagunesid XVIII XIX sajandi vahetusel: 5 rakmepäeva nädalas läbi aasta, 6 jalapäeva nädalas suvel ning abitegu: külviks 5 päeva kevadel ja 5 sügisel, 18 päeva sõnnikuveoks, 4 korrapäeva, 40 lõikuspäeva, 1 pesupäev, 27 päeva viinapõletamiseks, 9 linaharimiseks, 19 ketramiseks, 12 vooripäeva ning 26 korrapäeva.
-Püsis 1919 aasta maareformini *Perekondi oli vähem, sest paljudel oli mitu mõisa *Enamik aadlimõisad, osad olid riigimõisad *Rootsi aja alguses 1 mõisapõld: 4 talupõldu *Lõpus 1 mõisapõld: 2,5 talupõldu *Mõisapõldude arv suurenes, seega suurenes ka teotöö kogus Teotööd *Rakmetegu -Talust tuli mõisa saata mees hobu- või härjarakendiga -Vanker, ader, äkke *Jalategu -Talust tuli teotööline mõisa saata *Lepingutes kirjas, et oli nt 10 rakmepäeva ja 5 jalapäeva nädalas -10 päeva nädalas 5 päeva kaks meest *Tavaliselt peremees kodus, täisealine perepoeg mõisa -Kui poega ei olnud, pidi talu palkama teotöölised ehk teovaimud -Palga maksis talu, mitte mõis *Teotöö oli tasuta, palka ei saanud, selle eest sai talu rentida Talupojad ja sunnismaisus *Taludes tegeleti teraviljakasvatusega -Oder, rukis *Saak ei olnud kuigi hea (3-4 seemet 1 külvad, 3-4 saad asemele)
16. saj-st taluadramaa = 24-36 riia vakamaad = 8-12 ha Lääne-Eestis suur adramaa = 75 või 90 vakamaad Poola e. Plettenbergi adramaa = 120 vakamaad, pm Lõuna-Eestis saksa adramaa = 60 vakamaad. 1 Riia vakamaa = 1/3 ha (1 vaka rukki külvamise pind) 17.-18. saj püüdis riigivõim kehtestada normeeritud adramaa - revisjoniadramaa, sõltus külvi hulgast ja jäi mõisakoormiste arvestamise aluseks. 17. saj adramaa = talu, millel oli maad ja tööjõudu 6 rakmepäeva tegemiseks nädalas 18. saj revisjoniadramaad Eesti ja Saaremaal tööjõu järgi 1712: 1 adramaa = 12 tööjõulist meest 1726: 1 adramaa = 4 tööjõulist meest 1732: 1 adramaa = 5 tööjõulist meest 19. saj Eestimaal: 1 adramaa = talu, mis tegi 12 rakmepäeva nädalas Liivimaal 1688: 1 revisjoniadramaa = maa, mis andis 60 taalrit puhastulu 1 adramaa = 60 tündrimaad I klassi = 72 tündrimaad II klassi = 90 tüdrimaad III klassi =
Pärisorjuse kaotamine nõudis ka omavalitsuse selgepiirilist eristumist. 1816. ja 1819 seadusega sõltus omavalitsus suuresti veel mõisnikust. Vallakogukonna juhiks valiti talupoegade hulgast Eestimaal talitaja koos abimeestega, Liivimaal 2 vöörmündrit. Aadel säilitas endiselt politseivõimu. Mõisakoormistest olid endiselt teotöö (teorent), mis jagunes nädalateoks ja hooajatööks, arvestati eraldi rakmepäeva ja jalapäeva, lisaks lisandusid veel naturaalandamid, rahamaksud mõisale. Sajandi keskpaigal mindi üle raharendile. Talurahva õlul olid ka veel riiklikud maksud, pearaha ja nekrutiandmine. Tavaliselt maksis mõisnik pearaha ära ja nõudis selle eest lisa teotööd või muid andameid. Kroonu- ehk riigitalupojad maksid pearaha ise. Nekrutiandmisekohustus oli esialgu ilma reegliteta. 1816. Eestimaal ja 1820. Liivimaal mindi üle liisutõmbamisele.
hävitatud, maapäev ise sattunud, kuninga määrusega 20. detsembrist 1694, sõltuvusse Rootsi keskvalitsusest ja kohalikust Liivimaa kindralkubernerist. Kindralkuberner pidi hoolitsema, et tulundusasehaldurid reisiks rendimõisates ja et, mõisarentnikud ei koormaks talupoegi lepinguvastaste nõudmistega. Kui mõni mõisarentnik pani talupoegadele enam makse peale, kui määratud vakuraamatus, pidi ta selle kahekordselt tagasi maksma. Iga ülearuse rakmepäeva eest pidi rentnik maksma kaks hõbetaalrit, iga jalapäeva eest ühe hõbetaalri ja iga ülearuse küüdipenikoorma eest 8 ööri. Ka keelati rentnikele talupoegi (peremehi) karistada, kui nad mõnes asjas eksinud, sest nende süüteod pidid kuuluma kohtu alla Karl XI tegi kindralkuberner Erik Dahlbergile ülesandeks koostada ja saata projekt kodukariõiguse kohta aadlimõisates, mille Dahlberg ka teostas, kuid energilise ja teovõimelise Karl XI surma tõttu jäi see realiseerimata
annaabi.ee 
