Maakonnad nimetati ümber rajoonideks ja vallad külanõukogudeks. 1950ndatel väikesed rajoonid ja vastavad rajoonikeskused, 1950. Aastate lõpus ja 1960. Aastate alguses rajoonide arvu pidevalt vähendati. Aastatel 1952/53 oli Eesti Venemaa eeskujul jaotatud kolmeks oblastiks- Tallinna, Tartu ja Pärnu oblastiks. 1960. aastate keskpaigaks kujunes Eesti NVS- välja 15 rajooni, lisakse nendele oli Eestis 6 vabariikliku alluvusega linnad, ülejäänud olid rajoonilise alluvusega. 1990. aastate alguses nimetati külanõukogud taas valdadeks. Arhitektuur Stalinistlikul eesti arhitektuuril on palju ühiseid jooni klassitsismiga. Eesti arhitektuuri tuldi suunama ja juhendama põhiliselt Leningradist. Kohtla-Järve kultuurikeskus, Moskva ülikoolihoone, Valga raudteejaam. Sillamäe on stalinstliku arhitektuuri terviklik näide ning võetud sellisena ka muinsuskaitse alla. Linnavalituse hoone ja keskväljak.
26. september 1950.a võttis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium vastu seadluse, mille kohaselt muudeti endine halduskorraldus, mille käigus likvideeriti maakonnad ja vallad. Eesti territoorium jagati maarajoonidesse ja muudeti külanõukogud rajooninõukogudele alluvateks esimese astme haldusüksusteks. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega jagati Eesti 39 rajooniks. Haldusjaotus kujunes järgmiseks: 5 vabariikliku alluvusega linna, 39 maarajooni, mis koosnes 27 rajoonilise alluvusega linnast, 22 alevist ja 641 külanõukogust. 3. mail 1952 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium seadluse, mille kohaselt 10. maist 1952 muudeti endine halduskorraldus ja uue jaotuse kohaselt moodustati Eesti senise 39 rajooni asemel 3 oblastit: Pärnu, Tallinna, Tartu oblast 1952. aastal nimetati ka Kuressaare rajoon ümber Kingissepa rajooniks. Oblastid Eesti NSV-s likvideeriti 27. aprillil 1953. aastal ning uueks haldusjaotuseks kujunes: Eesti haldusjaotus 1954. aastal
26. september 1950 – ENSV ÜP seadus „Maarajoonide moodustamise kohta ENSV-s“, millega: Likvideeriti maakonnad ja vallad; Teostati rajoniseerimine; Muudeti külanõukogud esmatasandi haldusüksusteks (varasem kolmikjaotus asendus kaksikjaotusega: külanõukogu – rajoon) Maksimaalselt joonistati paberile 43 maarajooni. Lõplikult moodustati 39 rajooni. Reformi järgselt: 5 vabariiklikku alluvusega linna: Tallinn, Tartu, Narva, Kohtla-Järve, Pärnu; 39 maarajooni, 27 rajoonilise alluvusega linna, 22 alevit, 641 külanõukogu. Uute rajoonikeskuste paikapanemisel arvestati ühelt poolt teadlaste soovitustega, kuid samas ei olnud paljud rajoonikeskused loomulikud piirkonnakeskused. Lisaks tõi reform kaasa ka kultuurilist kahju, sest loobuti ajaloolistest kohanimedest. Kasvas ka bürokraatia maal, mis omakorda suurendas Nõukogude võimu kulusid haldusstruktuuri ülalpidamiseks. Uueks keskuseks saamine andis piirkonnale majandusliku impulsi – hakati
26. september 1950.a võttis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium vastu seadluse, mille kohaselt muudeti endine halduskorraldus, mille käigus likvideeriti maakonnad ja vallad. Eesti territoorium jagati maarajoonidesse ja muudeti külanõukogud rajooninõukogudele alluvateks esimese astme haldusüksusteks. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega jagati Eesti 39 rajooniks. Haldusjaotus kujunes järgmiseks: 5 vabariikliku alluvusega linna, 39 maarajooni, mis koosnes 27 rajoonilise alluvusega linnast, 22 alevist ja 641 külanõukogust.. 1952-1953 jagati Eesti kolmeks oblastiks (Tallinna, Tartu, Pärnu). Oblastid Eesti NSV-s likvideeriti 27. aprillil 1953. aastal ning uueks haldusjaotuseks kujunes: 5 vabariikliku alluvusega linna (Tallinn, Tartu, Pärnu, Kohtla-Järve, Narva ) ja 30 rajooni. Rajoonide arvu ja piire muudeti veel 1959, 1961, 1962, 1964. Suurem osa Eesti NSV perioodist (peale 1964) oli Eestis: · 15 rajooni · paarsada külanõukogu (1964. a
Suure haldusjaotuse struktuuri 5 vabariikliku allu tõenäosusega oleks maakonnad juba siis vusega linna (Tallinn, Tartu, Narva, Kohtla kaotatud, kuid sõda tuli lihtsalt vahele. Sõja Järve, Pärnu), 39 maarajooni, 27 rajoonilise lõppedes tõusis küsimus järkjärgult uuesti alluvusega linna, 22 alevit ja 641 külanõukogu. päevakorrale. Nõukogude võimu Rajoonide moodustamisega näis Eesti kindlustumisega sai üha selgemaks, et endine
Setumaa Pihkva kubermangu all 1917a. Eesti sai I korda ühtseks territoorumiks nim. EESTIMAA RAHVUSKUBERMANGUKS: pealinn Tallinn; Vabadussõjas tuli juurde(Tartu rahulepe): 1.Narva tagused; 2. Perterimaa; 3. Valga poolitati 17. Eesti haldusjaotus 1918 Eestis Vabariigis on põhiüksusteks maakonnad, linnad ja vallad. Eesti NSV haldusjaotuse üksused on rajoonid, vabariigi alluvusega linnad, rajoonilise alluvusega linnad, linnarajoonid, alevid ja külanõukogud. Eesti territooriumi jagunemist haldusüksusteks nimetatakse haldusterritoriaalseks korralduseks. Maaasustuse kujunemist on oluliselt mõjutanud eri aegadel toimunud maareformid. 1920. aastatel toimunud maareform, mis kattis põllumajanduseks sobivad maad asuniketalude võrguga. Ametlikult kaotati kihelkonnad haldusjaotuse üksustena 1926. aastal. Seega oli 1939. aastaks Eestis 11 maakonda
Setumaa Pihkva kubermangu all 1917a. Eesti sai I korda ühtseks territoorumiks nim. EESTIMAA RAHVUSKUBERMANGUKS: pealinn Tallinn; Vabadussõjas tuli juurde(Tartu rahulepe): 1.Narva tagused; 2. Perterimaa; 3. Valga poolitati 17. Eesti haldusjaotus 1918 Eestis Vabariigis on põhiüksusteks maakonnad, linnad ja vallad. Eesti NSV haldusjaotuse üksused on rajoonid, vabariigi alluvusega linnad, rajoonilise alluvusega linnad, linnarajoonid, alevid ja külanõukogud. Eesti territooriumi jagunemist haldusüksusteks nimetatakse haldusterritoriaalseks korralduseks. Maaasustuse kujunemist on oluliselt mõjutanud eri aegadel toimunud maareformid. 1920. aastatel toimunud maareform, mis kattis põllumajanduseks sobivad maad asuniketalude võrguga. Ametlikult kaotati kihelkonnad haldusjaotuse üksustena 1926. aastal. Seega oli 1939. aastaks Eestis 11 maakonda
tõi kaasa maakondade ja valdade likvideerimise, loodi nende asemele maarajoonid, valdade kaotamisega muutus esimese astme haldusüksuseks külanõukogu. See reform nõukogustas Eesti NSV halduse. Pärast haldusreformi oli Eesti NSV-s halduslikus mõttes olemas 5. vabariikliku alluvusega linna (Tallinn, Tartu, Narva, Kohtla-Järve, Pärnu). Maakondande asemel loodi 39 maarajooni, lisaks oli olemas 27 rajoonilise alluvusega linna, 22 alevit ja 641 külanõukogu - väikesaarte vallad muutusid nüüd külanõukogudeks. Esialgu, kui vaadata neid varasemaid haldusreformi kavasid, siis tegelikult olid olemas ka kava, et neid maarajoone oleks rohkem olnud. Nii suure arvu maarajoonide loomine mitte mingil moel ennast ei õigustanud. Oblastieksperiment 1952-1953. NSV Liidu tasandil jagunes NSV Liit obalastiteks ja kraideks. Oli vaja ka nendes liiduvabariikides, kus seni oblasetid ei olnud, moodustada oblasteid
Reformi ettevalmistamine (1946- A. Aru ettepanek oblastite ja rajoonide loomiseks, Karotamm jt. vastu) 1949 - Tegelike ettevalmistuste aasta. 26. september 1950 - ENSV ÜP seadus. "Maarajoonide moodustamise kohta Eesti NSV-s", millega: a) Likvideeriti maakonnad ja vallad. b) Teostati rajoniseerimine. c) Muudeti külanõukogud esmatasandi haldusüksusteks. Pärast haldusreformi: 5 vabariikliku alluvusega linna: Tallinn, Tartu, Narva, Kohta-Järve, Pärnu. 39 maarajooni. 27 rajoonilise alluvusega linna. 22 alevit. 641 külanõukogu. Oblastieksperiment: (1952-1953) N. Karotamm 1949 "Oblasteid pole vaja, olen kategooriliselt nende vastu. See on liigne lüli ja kasu temast pole." 3. mai 1952 - Oblastite loomine Eesti NSV-s. 4. aprill 1953- Oblastite kaotamine Eesti NSV-s. Eesti NSV (1952-1953): Pärnu, Tartu, Tallinn. Läti NSV (1952-1953): Daugavpilsi, Liepaja, Riia Pärast Jossif Stalini surma hakati likvideerima Eestis oblastid.
annaabi.ee 
