hapumagus laua ja töötlemisõun. Valmib oktoobris, säilib jaanuarini. "Karksi renett" - päritolu teadmata. Õun keskmise suurusega, ümar või lapikümar, rohekaskollane, päikese poolt pruunika punaga, magushapu, peenemaitseline ja tihedalihaline lauaõun. Hea maitse saavutavad viljad soojal ja päikeserikkal suvel. Põhja - Eestis jäävad jahedal suvel poolvalminuks ja hapuks, valmib detsembris - jaanuaris, säilib maini. "Põltsamaa taliõun" - rahvaselektsiooni sort. Õun keskmine, ümarkooniline või muutliku kujuga, rohekaskollane, nõrga punaga, hapukasmagus peenemaitseline lauaõun. Valmib oktoobris, säilib märtsini. "Paide taliõun" - rahvaselektsiooni sort. Õun väheldane, lapikümar, rohekaskollane, triibulise punaga, veinhapu meeldiv lauaõun. Valmib oktoobris, säilib märtsi - aprillini. Kesk - Eestis kohati parim talisort. "Meelis" - Pollis aretatud sort. Õun on keskmine või suur, tömpkooniline,
ajutiseks karjatamiseks. Praktikas on kasutuses ka teisi tarastusviise nagu puidust lattaiad, lippaiad. Saartel ja Lääne-Eestis on olnud kasutuses ka kiviaiad, kuid viimaste kasutamine on marginaalne. Suuremate lambafarmide praktika on näidanud, et kõige kindlamaks lammaste tarastamise viisiks on püsitarad, mille traadid on pingutatakse ja traatidesse lastakse elektrikarjusega elektrivool. (Luik H., Piirsalu P., Vahejõe K. 2011. Lk 25) 1.2 Kitsede kasvatamine ja pidamine Eestis Rahvaselektsiooni tulemusena on Eestis väljakujunenud omanäoline kitsede populatsioon, kes on hästi kohanenud Eesti looduslike tingimustega. Peetakse enamasti sarvedega piimakitsi. Eesti kitsed on enamasti sarvedega, värvuselt valged, hallid või pruunid, kuid leidub ka kirjusid ja musti kitsi. Kitsekasvatus tase on Eestis küllalt väike. (Piirsalu, P.) Senini on Eestis põhiliselt tegeletud üksikute kitsede pidamise ja kitsekasvatust on vähesel määral. Enamasti on kitse kui hobiloom
Kitsekasvatus Eesti territooriumil on karja kasvatamise algusest peale kasvatatud ka kitsi. Pikaajalise rahvaselektsiooni tulemusena on Eestis väljakujunenud omanäoline kitsede populatsioon, kes on hästi kohanenud siinsete looduslike tingimustega. Peetakse kohalikku piimatüüpi enamasti sarvedega piimakitse populatsiooni. Senini ei ole eesti piimakits tunnustatud tõuna, sest puudub kitsede tõuraamat ning kitsed on olnud väga piiratult seotud jõudluskontrolliga. Eesti kitsed on enamasti sarvedega, värvuselt valged, hallid või pruunid, kuid leidub ka kirjusid ja musti kitsi
II- toimub tõu- ja jõudlusomaduste järgi karja ühtlustamine eesmärgipärase valiku teel. III- ehk kultuurtõu perioodil on tõu jõudlusomadused, konstitutsioon ja kehaehitus väljakujunenud ja kõige paremal taseme. IV-tõu mandumine, kus ei toimu enam vajalike tunnuste paranemist, pigem vastupidi 5. Veisetõugude klassifikatsioon. 1. Kohalikud tõud-kohaliku tähtsusega tõud, millised on aretustööga oluliselt muutmata. On saadud nn rahvaselektsiooni tulemusena. Suguloomadeks on valitud juhuslikult paremaid loomi, enamasti väiksekasvulised, madala toodanguga, kuid hästi kohanenud keskkonnatingimustega ja vastupidavad. On aretuskomponendiks uute tõugude loomisel. 2. Parandatud tõud-kujunemisjärgus, on enamasti kohalikud tõus, mida on parendatud teiste tõugudega. Eesti veisetõud 20.saj Ipoolel. 3. Aretustõud-inimtegevuse poolt väljaaretatud, kindla eripäraga ja iseseisvalt aretuseks sobivad tõud. Veisetõugude
lihaveised, kes kasutavad hästi rohuröötasid. Tavaliselt liiguvad Prantsusmaa karjad mägikarjamaadele mai lõpuks ja tulevad tagasi oktoobri keskpaiku. Aubraci piirkonna georaafiline keskkond on andnud tõule omaduse areneda ja kasvada nendes keerulistes tingimustes. 14. Veisetõugude klassifikatsioonid Arenguastme järgi jaotatakse tõud: 1. primitiivsed e. kohalikud tõud- kohaliku tähtsusega tõud, millised on aretustööga oluliselt muutmata. Need tõud on saadud nn. rahvaselektsiooni tulemusena. Suguloomadeks on valitud juhuslikult paremaid loomi. Enamasti on nad väikesekasvulised, madala toodanguga, kuid hästi kohanenud keskkonnatingimustega ja vastupidavad. Nad on aretuskomponendiks uute tõugude loomisel. 2. ülemineku ehk parandatud tõud - kujunemisjärgus. Need on enamasti kohalikud tõud, mida on parandatud teiste tõugudega. Eesti veisetõud 20.saj. sajandi I poolel. 3
sigivustega, haigustele vastupidavam jne) nim. heteroosi efektiks. Inbriiding e sugulaste omavaheline paaritamine võib põhjustada väärarengut või mõnd muud haigust. Inbriidingu depressioon elujõuetud loomad, haiged, halva sigimisega, pärilike defektidega. 3)hübridiseerimine eriliikidesse kuuluvate loomade paaritamine 5. Veisetõugude klassifikatsioon. Arenguastme järgi jaotatakse tõud: 1. primitiivsed e. kohalikud tõud- on aretustööga oluliselt muutmata. saadud nn. rahvaselektsiooni tulemusena. Suguloomadeks valitud juhuslikult paremaid loomi. Enamasti väikesekasvulised, madala toodanguga, hästi kohanenud kk,vastupidavad. on aretuskomponendiks uute tõugude loomisel. 2. ülemineku ehk parandatud tõud - kujunemisjärgus. enamasti kohalikud tõud, mida on parandatud teiste tõugudega. Eesti veisetõud 20.saj. sajandi I poolel. 3. aretus- ehk kultuurtõud - inimese poolt aretatud, kindla eripäraga ja iseseisvalt aretuseks sobivad tõud
ŠOTI MÄGIVEIS – pärineb Šotimaalt. Vanim tõug maailmas. Suuruselt kuuluvad väikeste tõugude hulka. Värvuselt kuldpruunid, on kollaseid, halle, valgeid ja musti. Pikad laialiasetsevad sarved. Kasvukiirus on aeglane. Väga maitsev liha. 4) Veisetõugude klassifikatsioonid. Arenguastme järgi jaotatakse tõud: 1. primitiivsed e kohalikud tõud – kohaliku tähtsusega tõud, mis on aretustööga oluliselt muutmata. Need tõud on saadud nn rahvaselektsiooni tulemusena. Suguloomadeks on valitud juhuslikult paremaid loomi. Enamasti on nad väikesekasvulised, madala toodanguga, kuid hästi kohanenud keskkonnatingimustega ja vastupidavad. Nad on aretuskomponendiks uute tõugude loomisel. 2. ülemineku ehk parandatud tõud – kujunemisjärgus. Need on enamasti kohalikud tõud, mida on parandatud teiste tõugudega. Eesti veisetõud 20.saj I poolel. 3. aretus- ehk kultuurtõud – inimtegevuse poolt väljaaretatud, kindla eripäraga ja iseseisvalt
Tarnekv. täideti 593,0 tuha t.- 94% ja otseturustusk. 7,4 tuh t ehk 57%.Veiseliha osatäht. kogu lihatoodangus oli tõusnud - 28%. Veiseliha tootmine suurenes lihaveisekasv.edendamise tulemusena. PRIA andmetel oli lihatõugu veiste arv 30. 06. seisuga 21,8 tuh, mis on 8,6% kogu veiste arvust. 4. VEISETÕUGUDE KLASSIFIKATSIOON. Arenguastme järgi jaotatakse tõud: 1. primitiivsed e. kohalikud tõud- on aretustööga oluliselt muutmata. saadud nn. rahvaselektsiooni tulemusena. Suguloomadeks valitud juhuslikult paremaid loomi. Enamasti väikesekasvulised, madala toodanguga, hästi kohanenud kk,vastupidavad. on aretuskomponendiks uute tõugude loomisel. 2. ülemineku ehk parandatud tõud - kujunemisjärgus. enamasti kohalikud tõud, mida on parandatud teiste tõugudega. Eesti veisetõud 20.saj. sajandi I poolel. 3. aretus- ehk kultuurtõud - inimese poolt aretatud, kindla eripäraga ja iseseisvalt aretuseks sobivad tõud
tunnustamisega ja nime andmisega, alustatakse tõuraamatu pidamist. III etapp kultuurtõu perioodil on kehaehitus väljakujunenud kõige paremal tasemel. Vajadusel täiustatakse tõu genofondi sugulastõugudega. IV etapp tõu mandumine, ei toimu enam vajalike tunnuste paranemist. Tõug on saavutanud maksimaalse taseme. 5) VEISETÕUGUDE KLASSIFIKATSIOON Arenguastme järgi jaotatakse tõud: 1. primitiivsed e. kohalikud tõud- on aretustööga oluliselt muutmata. saadud nn. rahvaselektsiooni tulemusena. Suguloomadeks valitud juhuslikult paremaid loomi. Enamasti väikesekasvulised, madala toodanguga, hästi kohanenud kk,vastupidavad on aretuskomponendiks uute tõugude loomisel. 2. ülemineku ehk parandatud tõud - kujunemisjärgus. enamasti kohalikud tõud, mida on parandatud teiste tõugudega. Eesti veisetõud 20.saj. sajandi I poolel. 3. aretus- ehk kultuurtõud - inimese poolt aretatud, kindla eripäraga ja iseseisvalt aretuseks sobivad tõud.
9 VEISEKASVATUS tingimustes ei vasta püstitatud nõuetele. Sel juhul loobutakse selle tõu säilitamisest või alustatakse uute aretuskomponentidega, uue tõu loomist. 3.1.2. VEISETÕUGUDE KLASSIFIKATSIOON. Arenguastme järgi jaotatakse tõud: 1. primitiivsed e. kohalikud tõud- kohaliku tähtsusega tõud, millised on aretustööga oluliselt muutmata. Need tõud on saadud nn. rahvaselektsiooni tulemusena. Suguloomadeks on valitud juhuslikult paremaid loomi. Enamasti on nad väikesekasvulised, madala toodanguga, kuid hästi kohanenud keskkonnatingimustega ja vastupidavad. Nad on aretuskomponendiks uute tõugude loomisel. 2. ülemineku ehk parandatud tõud - kujunemisjärgus. Need on enamasti kohalikud tõud, mida on parandatud teiste tõugudega. Eesti veisetõud 20.saj. sajandi I poolel. 3
annaabi.ee 
