panna. Juturaamatute peamiselt keskajast pärit sentimentaalsed süzeed jõudsid eesti lugejani saksa rahvaraamatute vahendusel, nagu W. Nedatzi 1843. aastal tõlgitud ,,Griseldis" ja ,,Markgraf Walter", mille algallikaks oli 14. saj lõpust pärineva itaalia kirjaniku Giovanni Boccaccio teose ,,Dekameroni" viimane novell. 1850. a B. Gildenmannilt pärinev ,,Kannatlikko Helena luggu" on samuti lühendatud tõlge prantsuse algupäraga saksa rahvaraamatust ,,Die schöne Helene von Konstantinope"l. Saksa rahvaraamatu kaudu jõudsid Eestisse ka inglise kirjaniku D. Defoe 1719. a romaanina ilmunud Robinsoni seiklused, tõlge Pärnu kooliõpetajalt H. G. Lorenzonnilt: 1842. a ,,Norema Robinsoni ello ja juhtumised ühhe tühja sare peal". 1840. aastatel läks ilukirjandusliku raamatu tegemine peaaegu täielikult eestlastest autorite- tõlkijate kätte. Kuigi suurem osa ilmunud teostest olid ikka veel mugandatud tõlked saksa
öölaul" ning ballaad "Metshaldjas". 1773.a sai Goethel valmis nn "Alg-Faust", mis oli tol ajal vaid armastuslugu. 1790.a ilmus trükis "Faust. Fragment". See hõlmas nii armastuslugu kui ka noorendamise osa. 1808.a ilmus "Faust I", millele oli autor lisanud ka pühenduse, teatristseeni jms. "Faust II" ilmus 1833.a ning oli eelnevatest palju filosoofilisem. Kirjandusvooluks oli romantism. Materjal on pärit 16.sajandil Saksamaal ilmunud rahvaraamatust "Doktor Faust" ning Marlowe "Doktor Faustuse traagilisest loost". Goethe töötas oma peateose, värsstragöödia "Faust" kallal üle 60 aasta. Jutt käib kihlveost, mille sõlmisid omavahel Issand ning Kurat. Viimane üritas nimelt kõigest väest Issandale selgeks teha, et inimesed pole südames head ning et nad kalduvad meeleldi õigelt teelt kõrvale. Et vaidlusesse selgust tuua, andis Issand Kuradile vabad käed ning jättis Fausti Mefistofelese meelevalda. Viimane lubas kõik
elutarkus. 1773.a sai Goethel valmis nn "Alg-Faust", mis oli tol ajal vaid armastuslugu. 1790.a ilmus trükis "Faust. Fragment". See hõlmas nii armastuslugu kui ka noorendamise osa. 1808.a ilmus "Faust I", millele oli autor lisanud ka pühenduse, teatristseeni jms. "Faust II" ilmus alles 1832.a ning oli eelnevatest palju filosoofilisem. Kirjandusvooluks oli romantism. Materjal on pärit 16.sajandil Saksamaal ilmunud rahvaraamatust "Doktor Faust" ning Marlowe "Doktor Faustuse traagilisest loost". Sisu ülevaade: Epiloog: Tegevus toimub Taevas, kus vestlevad põrguingel Mefistofeles ja taevane Jumal. Mefistofeles ei usu inimesesse, nimetades teda kirgede ja pahede orjaks. Issand väljendab usku inimesesse, humanismi. Lõpuks saadabki Issand Mefistofelese Faustile, kindlameelsele teadusmehele kiusatusi pakkuma. Selleks sõlmivad nad lepingu kui Mefistofeles suudab Fausti pahede läbi õnnelikuks teha, pärib ta tema
kaudu. Sel viisil hakkas lugemisoskus levima ka tütarlaste hulgas. „Forseliuse eluajal õpetati koolides lugemine selgeks umbes tuhandele lapsele“ (Andresen: 1981, 22). Rahvakoolide rajamisega kaasnes vajadus õppekirjanduse järele. Seni puudusid ka lastepärased kooliraamatud. Kuna Forseliuse õppemeetod eeldas, et kõigil lastel oleks ühesugune õpik, otsustas ta kirjutada aabitsa. „Aabitsast sõltus lugemaõpetamise edukus, aabitsast kui kõige arvukamast ja odavamast rahvaraamatust olenes ka parandatud kirjaviisi levik ja võidulepääs“ (Andresen: 1981, 25). Aabits ilmus 1684. aastal. Olulise tähtsusega oli Forseliuse põhimõte, et lapsed õpiksid koolis sunduseta, seega jäi paljudele arusaamatuks tema kasvatusteooria põhiprintsiip – kõigi õpilaste õpetamine ja töölerakendamine ilma karistamiseta (Andresen: 1981, 15). „Raamatusse suhtuti austusega, raamatulugemise oskus tõstis talulaste iseteadvust, ergutas õppimisele, hiljem iseseisvale lugemisele
Olles „Alg-Fausti“ käsikirja Itaalia-perioodil töödelnud ja tihendanud, avaldas Goethe selle 1790. a pealkirja all „Faust. Fragment“. Juurde oli selles tulnud nõiaköögi episood. Teose hõlmav filosoofiline haare kumab läbi siiski vaid alates „Fausti“ I osa lõpuleviimisest. Üsna ilmselt üritas Goethe luua „Faustis“ sünteesi kogu varasemast filosoofilisest luulest. Teose aines pärineb algselt küll saksa XVI sajandi lõpu rahvaraamatust „Lugu doktor Johann Faustist“, kuid tunduvalt tähtsam oli Goethe inglise renessansidramaturgi C. Marlowe uudne lähenemine Fausti-loole näidendis „Doktor Fausti traagiline lugu“. Üldisi tõukeid inimese saatuse ja inimelu tähenduse teema arendamisel sai Goethe nii antiiksest tragöödiast kui ka Dantelt, Shakespeare`ilt, Calderónilt ja Miltonilt. Pöördudes aga just Saksamaalt pärineva legendi juurde, lõi Goethe „Faustis“ ühtlasi sügavalt rahvusliku suurteose. 3
ettelugemiseks ning koduste palvetundide sisustamiseks. Kuid nimetatud jm. Kirikuraamatud ei vastanud kooliõpetuse eesmärkidele keeleliselt, metoodiliselt ega trükitehniliselt. Forseliuse pakutud uus õppeviis eeldas, et igal õppijal oleks oma isiklik ja kõigil ühesugune õpperaamat. Noor Forselius alustas kõigepealt aabitsa kirjutamisest, sest sellest sõltus lugemaõpetamise edukus. Aabitsast kui kõige arvukamast ja odavamast rahvaraamatust olenes ka parandatud kirjaviisi laiem levik ja võidulepääs. Koolmeistritöö oli temale selgeks teinud, et enne õpetamist tuleb luua kirjaviis, alles siis saab seda õpetada. Tähtede tundmine üksi ei tähendanud veel lugemisoskust. FORSELIUE AABITS Selleks ajaks oli olemas ka juba tema aabits (1684). Forseliuse eluajal välja antud aabits pole kahjuks meie päevini säilinud. Säilinud on aga Forseliuse aabitsa kordustrükke. 1929. a leiti Lundi
Kujutab üksikasjalikult esimesena ühsikonna madalat poolt, põhjakihti; teos on vahetu eelkäija 16. saj keskel Hispaanias tekkinud kelmiromaanile. Francois Rabelais · Nägi inimelu peaaegu ainult materiaalse ja bioloogilisena. · Peateos ,,Gangantua ja Pantagruel". · Oli nooruses algul mungaks, siis õppis arstiteadust, siis tegutses arstina ja suhtes humanistlike ringkondadega. Tõuke peateose kirjutamisest sai anonüümselt ilmunud rahvaraamatust ,,Tohutu suure hiiglase Gargantua suured ja hindmatult väärikad kroonikad." Rabelais avaldas sellele varjunime all järje "Ülikuulsa Pantagrueli, dipsoodide kuninga ja suure hiiglase Gargantua poja hirmsad ning kohutavad teod ja vägitükid". See oli väga menukas ning siis kirjutas Rabelais juba iseseisva Gargantua loo ja laiendas Pantagrueli seikusi · Materialistlik ja vabamõtteline elukäsitlus teda kiusati taga, Pariisi ülikooli
Veel enam aga, kui ta "naljaviluks" (pr.k. par ris) pissib ja selle tulemusel veuputuse tekitab, milles hukkub üle 260000 pariislase. Sellest ajast peale olevatki Prantsuse pealinna nimi Pariis. (loe lisaks maailmakirjanduse õpikust lk 165-167) Paistab silma erilise stiili poolest. Ei kuulu mittemingisugustsse romaanizanritesse. Sellest on tehtud eraldi romaanitüüp. Kirjutab väga värvikalt ja tihti loodusest. Põhiline on grotesk. Võimuiha on välja naerdud. Teose piirjooned on rahvaraamatust, mis olid tol ajal mingid rahvajutud, mis ringlesid, autoreid ei tea. Tähtsamad olid pratsusmaalt ja saksamaalt. Hiiglaste lood. Itaalia renessansi rüütliteemaline eepika. Luigi Pulci oli kõige lähedasem rüütlieepostele. Bahtin tegi pingutusi, et näidata Rabelais'i rööd loomulikuna. Seob seda edasi karnevali kujunditega, rõhutab, et karnevali küigus pööratakse ametlik elu peapeale. Rollide vaheldumine elu kõiksuse taustal. Analüüsib üksikasjalikult söömise ja joomise jadasid
Jutustus algab selles toeses hetkest, kus ta on jõudnud rahuliku elujärje peale ning hakkab jutustama möödunud elukäigust. Vahetu minevik, kus autor on läbi kogenud. Ümbruse puhul tuleb konkreetne ajalooline tinglikkus esile. Tegelane satub erinevatesse olukordadesse. Konkreetsemalt nimetatud neid ka mitme peremehe teenriteks. Palju ühiskondlikke ruume läbib. Selle tegelase kaudu näidatakse neid ruume. See on kriitiline näitamine. See teos on erinev tolleaegsest rahvaraamatust, sest sisaldab ka filosofilisi mõttekäike ja on sisult sügav. Järgmisel neljapäeval jääb loeng ära, samuti 9 16. mail!!!! 29.04.09 Thomas Nashe ,,Jack Wiltoni elukäik". Kelmiromaan. Ajaloolisolustikuline seiklus juba. Satub reformatsiooni ja sellele järgnevate sõdade keerisesse, 16. saj algus. Esimene kelmiromaan andis erijooned: minajutustus e esimese isikus narratiiv, autori vaated ei lange kokku tegelase vaadetega, mitmemõtteline,
annaabi.ee 
