Rahvamuusika kui üks olemise vorme eesti rahva säilimise tarvis (0)

Rahvamuusika  kui üks olemise vorme eesti rahva säilimise tarvis
Kati Kõiv
   Rahvasmuusika on üks suur osa Eesti ja eestlaste kultuuripärandist. Seda tuleks igati 
väärtustada, arendada, säilitada ning levitada nii Eestis kui ka Eestist väljaspool. 
Eesti rahvamuusika all mõeldakse sageli ainult vanemat, ajaloolist rahvamuusikat. see 
on tuttav ja lähedane  muusika , mis moodustab loomuliku ja sageli mõnevõrra 
märkamatu osa elust. Rahvamuusika on kooskõlas inimlike toimingute, vajaduste, 
võimaluste ja harjumustega, selle muusika kaudu saab end väljendada igaüks kellel 
vähegi soovi on.         
   Vanema rahvamuusika paremaks mõistmiseks tuleks tutvuda ka selle pärimuse 
kandjate  eluviisiga : talupoegliku elu tavade, mõtteviisi ja  uskumustega . Tähelepanu 
tuleks pöörata mitte ainult  muusikale , vaid ka selle kasutamise olukordadele. Näiteks 
küllalt monotoonse  meloodia  iseloom on paremini mõistetav, kui teame, et seda 
kasutati lapse uinutamiseks hällis; kiigelaulude omapärane tämber aga  viitab  
vajadusele, et hääl pidi väljas kõlama kaugele.
   Rahvamuusika on tänapäeval populaar- ja  kunstmuusika  kõrval üks muusikaliikidest. 
Õnneks on inimestel võimalus ka nüüdisajal rahvamuusikat nautida, minnes selleks 
folkloorifestivalidele, laulu- ja tantsupeole, või ka lihtsalt toredas seltskonnas viibides 
rahvamuusikat kuulata. Samuti võib ka ise üksinda looduses või kodus rahvamuusikat 
viljeleda, mis sageli täidabki inimese esmase vajaduse muusika järele. 
   Eesti vanem rahvamuusika võib tänase inimese kõrvale tunduda harjumatuna, eriti 
kui see kõlab suures kontserdisaalis, sest tegelikult pole selline muusika sellise 
olukorra jaoks mõeldud. Rahvalaul oli rohkem kaasalaulmiseks, kui ainult 
kuulamiseks. See võimaldas inimesel erinevate meeleolude ja sündmuste puhul täiel 
rinnal hõisata, kogu südamest halada, sõnajõuga manada või laulu saatel rütmiliselt 
ringis  sammudes ühtekuuluvust tunnetada.  Pillimuusika  hõlmas karjapasuna 
tuututused küngaste vahel, lõbusad või unelevad kandlehelid aidatrepil, torupilli 
kaasakiskuva, läbitungiva hääle kirmasel. Laul või pillilugu on omal kohal, kui see 
täidab selle kasutajate vajadused – ning arvestades maailma kultuuride mitmekesisust, 
ei tarvitse olla niisugust muusikat, mis tunduks ühtviisi heana kõikide meelest.
    Tänapäeval on eesti vanem rahvamuusika elavas pärimuses säilinud vaid üksikutel 
äärealadel: Setus ja Kihnus. Muutunud on inimeste eluviis kombed, muutunud on ka 
muusika   kõla,   vorm,   esitamise   olukorrad   jm.   Kuigi   mina   arvan,   et   rahvamuusikal 
võiks   olla   nö   teine     tulemine,   selle   võiks   uuesti   taaselustada.   Ainult   Laulu-   ja 
tantsupeost,   Viljandi   Folgist   jms   üritustest   ainuüksi   ei   piisa.   Tuleks   rohkem   eesti 
rahvamuusikat, nagu  eespool  öeldud, väärtustada, arendada, säilitada ja levitada nii 
Eestis kui ka välismaal, et meie tugev rahvas püsiks ja säiliks veelgi tugevamana.