loomasöögi ja muude looduslike toodete (toiduainetööstusele, tekstiiltööstusele, naha- ja jalatsitööstusele,farmaatsiatö östusele jt. tooraine) tootmisega teatud kultuurtaimede ja koduloomade kasvatamise teel. Põllumajandusharude rühmad on taimekasvatus ja loomakasvatus. Tööstus on ühiskonna tootlike jõudude arenemist mõjustav rahvamajandusharu, mille ettevõtted (tehased, vabrikud, kaevandused, elektriajaamad) valmistavad töövahendeid nii tööstuse enese kui ka teiste rahvamajandusharude jaoks, toodavad tooraineid, materjale, kütust ja energiat ning töötlevad tööstus- ja põllumajandussaadusi Teenindus ehk teenindamissfäär ehk tertsiaarne sektor on majandussektor, milles osutatakse teenuseid. Tänu majandussektoritele on ühiskonnas väga hea elu ning ka inimestel.
müüjad vahetavad kaupu või teenuseid vabalt kokkulepitud hindade alusel ning tootjate või teenindajate konkurents määrab toote või teenuse mahu, hinna ja sortimendi. 4) Erinevad ühiskonnad ning tootmisvormid: agraarühiskond enamik selle liikmeid tegeleb põllumajanduse või kalapüügiga ja tööd tehakse peamiselt käsitsi; industriaalühiskond tööstusühiskond, mille aineline ja kultuuriline heaolu on saavutatud peaasjalikult tööstuse ja selle toimel kõigi teiste rahvamajandusharude arendamise tulemusel; infoühiksond ühiskond, kuhu 1970. aastatest on Põhja riigid hakanud aina enam minema, seal domineerib postindustriaalne tootmisviis ja järjest suurem osa ühiskonna liikmetest töötab kvaternaarses sektoris. Traditsiooniline tootmisviis kogu majandus on üles ehitatud tavadele ja traditsioonidele, asju tehakse sellepärast nii, et neid on niiviisi juba aastasadu tehtud; varaindustriaalne tootmisviis
ühiskondlikud suhted. Vastavalt tootmisviisidele võime eristada kolme tüüpi ühiskondi: - Agraarühiskond enamik selle liikmeid tegeleb põllumajanduse või kalapüügiga ja tööd tehakse peamiselt käsitsi. - Industriaalühiskond ehk tööstusühiskond ühiskond, mille aineline ja kultuuriline heaolu on saavutanud peaasjalikult tööstuse ja selle toimel kõigi teiste rahvamajandusharude arendamise tulemusel. - Infoühiskond ühiskond, milles domineerib postindustriaalne tootmisviis ja järjest suurem osa ühiskonna liikmetest töötab kvaternaarses sektoris. · TÖÖJAOTUS töö jagunemine erinevateks töö liikideks. · RAHVUSVAHELINE TÖÖJAOTUS riikide majanduse spetsialiseerumine sellise toodangu valmistamisele, mille tootmise kulud on suhteliselt väikesed ja mida
NSV Liidus 1920 1990), siis on tegemist käsumajandusega. Käsumajanduse oludes plaan on selline dokument, milles on fikseeritud majandusüksuse ülesanded mingiks järgmiseks perioodiks viisaastakuks, aastaks, kvartaliks, kuuks jne. Plaan on rahvamajanduse ja selle kõigi tasandite allüksuste plaanilise juhtimise peamine instrument, plaanimise otsene tulemus. Pikemateks ajavahemikeks koostatavaid plaane, mis käsitlevad suurimate ja tähtsaimate rahvamajandusharude arendamise probleemide lahendamist, nimetatakse ka plaanilisteks prognoosideks e. prognoosplaanideks. Veel pikemate perioodide peale tehakse tavaliselt ainult prognoose. Igapäevases majanduspraktikas nimetatakse plaaniks ka mingit üht plaaniülesannet või plaanis ette nähtud arvnäitajat. Plaan täidab ettevõttele 3 funktsiooni-1) aitab juhtkonnale selgitada,fokuseerida ja uurida ettevõtte
Varaagraarne(6000-10000a. tagasi)- põlluharimisele lisaks hakati pidama loomi,inime-sed jäid paikseks see lõi eelduse varaste tsivilis tekeks,võeti kasut tööriistad.Hilisagraarne(15saj)-taime-ja loomakasvatuse ühendamine,kujuneb rahvusvaheline kaubandus,põllumaj kõrval areneb ka käsitöö,rahandus,kaubandus.Industriaalühiskonnas on aineline ja kultuuriline heaolu saavutatud peaasjalikult tööstuse ja selle toimel kõigi teiste rahvamajandusharude arendamise tulemusel,eeldab suurte inimhulkade koostööd, vajalik kõrge haridustase ja ühiskonna selline korraldus mis võimaldab kiiresti toota ja seda ümberkorraldada.Varaindustriaalne- 15saj Euroopas sai alguse(Itaalia), maailm hakkas koos arenema,rahvad hakkasid tihedamini suhtlema,need piirkonnad mis ei suutnud kaasa minna iseseisva industrialiseerimisega(omal algatusel,oma jõududega) sunniti sõltuvindustrialiseerumise(huvitatud teised riigid,teostatakse suurelt osalt nende
igalpool?); 2. Millised industrialiseerimise ja talurahva koopereerimise variandid esinesid NSVLis? Ind: Äärmiselt kiire kasv tööstuses iga hinna eest, maksimaalselt kõrge industrialiseerimise tase ja tempo. Oldi nõus viima elatustase võimalikult madalale, et vabastada ressursse tööstuse arenguks, pigistada põllumajandusest välja maksimum toidu- ja tooraineid. Tööstuse enda akumulatsioon, kärped teiste rahvamajandusharude akumulatsioonist. Kol: ka kolhoosidel eie tohtinud olla kõiki tootmisvahendeid, need pidid kuuluma riigile. 3. Kuidas käituti teisiti mõtlevate majandusteadlastega NLis? NT! Esialgu tõrjuti kõrvale:esitati soovitused oma vaadetest loobuda, süüdistati kulakluses, vallandati, arreteeriti, hukati. (Kondratjev) Neid kiusati taga, saadeti koonduslaagritesse, hukati, teisiti ei tohtinud mõelda!!!Paljud põgenesid läände. Nt hukati N. Kondratjev, nt W
NSV Liidu Riigipangasüsteemi kõrval töötasid ka majandusharusid teenindavad erapangad, kelle keskpangad asusid Moskvas ning liiduvabariikide ettevõtteid ja asutusi teenindavad kontorid liiduvabariikide pealinnades. Eesti NSV-s tegutsesid NSV Liidu Ehituspanga Eesti Vabariigi Kontor, NSV Liidu Hoiupanga Eesti Vabariigi Peavalitsus, NSV Liidu Väliskaubanduspanga Tallinna osakond, hiljem veel ka NSV Liidu Sotsiaalpanga Eesti Vabariiklik Kontor. Nende eripankade peamine töö seisnes rahvamajandusharude kapitaalmahutuste finantseerimises ja pikaajalises krediteerimises. Pankade tegevust määrati rahvamajandusplaaniga. Kõik pangad töötasid isemajandamise alusel. Eesti NSV-s töötasid NSV Liidu Riigipanga Eesti Kontori osakonnad vabariikliku alluvusega linnades ja rajoonides. Vabariigi Rahandusministeeriumi ülesandeks panganduse alal oli rahakäibe kvartali- ja aastaplaanide koostamine ning nende täitmise aruannete esitamine vabariigi valitsusele
SKP suurust mõõdab väärtuskasvude summa. Väärtuskasv (lisandväärtus) hõlmab üksnes uut loodud väärtust. Võrdub hüvise turuhind miinus teistelt tootjatelt hangitud ja hüvise valmistamiseks kasutatud materjali, pooltoodete jne maksumus. Lõpptoode on ette nähtud tarbimiseks, mitte edasiseks töötlemiseks või edasimüügiks. Vahetoode on teiste hüviste valmistamiseks kasutatav toode. Väärtuskasv väldib mitmekordset arvestust. Tema kujunemist uuritakse rahvamajandusharude kaupa. Reaalne SKP on hinnamuutustega kohandatud SKP; mõõdab SKPd võrreldavates (baasaasta) hindades; leitakse nominaalse (jooksvates hindades mõõdetud) SKP väärtuse jagamisel SKP deflaatoriga. SKP deflaator on kõigi SKPsse kuuluvate hüviste hinnaindeks, mis mõõdab hindade muutumise tempot ehk inflatsiooni. SKP nom deflaator = * 100% SKP reaalne Inflatsioon = deflaator 100
ja ka käidus. Planeerimisel ja projekteerimisel kasutatakse tänapäeval selleks loodud ulatuslikke andmebaase. Projekteerimine algab tavaliselt elektrienergia tarbimise ja koormuste prog- noosimisega vaadeldavaks ajaperioodiks (vaadeldakse lähemalt planeerimise osas). Üldjuhul pakuvad huvi elektritarbimine W , maksimaalkoormus Pm ja ise- loomulike päevade koormusgraafikud. Lühemaajalise projekteerimise korral on võimalik prognoosida tarbimist üksi- kute rahvamajandusharude või tarbimisgruppide kaupa kasutades nn erikulu meetodit, teades elektrienergia erikulu toodangu ühiku kohta. Käsiraamatutes on sageli vastavaid tabeleid. Eri maad on oma kohalikke tin- gimusi ja oodatavaid arengutendentse arvestades välja töötanud mitme- suguseid elektrienergia erikulu norme, mida projekteerijad saavad kasutada. Näitena on tabelis 1.1 väljavõte Soomel kasutusel olnud normidest. Teine oluline projekteerimise lähtesuurus on maksimaalkoormus Pm , mille
rahvastik. Majanduslikult aktiivne rahvastik e tööjõud jaguneb omakorda töötajateks e (tööga) hõivatuteks (töösoovijad, kes on tööd leidnud) ja töötuteks (töösoovijad, kes pole tööd leidnud). Tööjõuressursse mõjutavad: 1)elanike üldarv ja rahvastiku tihedus (Eestis 33,7 in/km2); 2)maarahvastiku osatähtsus; 3)loomulik iive (sünnid-surmad); 4)mehhaaniline iive (sisseränne-väljaränne); 5)töövõimelise elanikkonna rakendatuse aste ja jagunemine rahvamajandusharude vahel. Turumajanduses on tööjõud kaup. Tööjõudu käsitletakse kui inimkapitali, mis seisneb inimeste oskustes ja teadmistes, mis võimaldavad sissetulekut teenida. Tööjõu väärtus sõltub tema ettevalmistusest (kvalifikatsioonist), erialasest staazist ja töötahtest. Tööjõu kvaliteedi moodustavad: 1) töötahe (tegevustahe, eesmärk, püüdlus, huvi jne); 2) töövõime (määratakse tervisega, kehalise võimetega);
annaabi.ee 
