Eestist" (1911), koostanud aforismikogu "Peotäis tõtt" (1900). Tõlkijana on Anna Haava vahendanud rohkesti klassikateoseid (W. Shakespeare, J. W. Goethe, F. Schilleri, H. Chr. Anderseni jt) ning kreeka mütoloogiat. Kuigi vabakutselise kirjanikuna teenis Anna Haava hilise eani elatist peamiselt tõlketööga, kuulub Haava noorpõlveaegne looming eesti luule klassikasse. Anna Haava tõi eesti luulesse omanäolise romantilise armastuslüürika, seda iseloomustas tundeehtsus ja musikaalsus, rahvalaululik diskreetsus ja vahetus. Hiljem, 20. sajandi alguse loomingus jõuab Anna Haava mitmekülgsema, isegi sotsiaalse temaatika ja rahvalikult lopsaka keele juurde, kuid selleks ajaks oli muutunud juba eesti kirjanduse kontekst (Noor-Eesti). Väga paljud tema luuletused on rahvalike lauludena populaarsed tänaseni ja kuuluvad laulupidude püsirepertuaari.
,,mõtlen, järelikult olen". Mõistuspärasus kunstsis samastati selguse ja korrapäraga, välditi juhuslikku, segast ja korratut. 3.17.sajandi luule John Donne- nn metafüüsiline luuletaja-rõhutatud intellektuaalsus, teadlikud vaimumängud (paradoksid ja nendele toetuvad kontseptid) ,,Jumalikud luuletused", ,,Laulud ja sonetid", ,,Satiirid" Hispaania Gongora ja Quevedo Gongora, hämar luuletaja-vaimne süvenemine loodusega ja kooskõla loodusega, nagu nähtub tema tuntud ,,Letriljast"- rahvalaululik luuletusvorm, milles iga stroof lõpeb vaimuka refrääniga. Ta algatas metafoorse, mütloloogilisest vihjetest tulvil luulestiili-kultismi e. gongorismi. ,,Üksindused" Marinism-eriti peen ja valitud kujundlikkus Pretsioosne kirjandus-aristokraatlik salongikirjandus, lilleline stiil. Quevedo-looming ulatuslik ja mitmekesine. ,,Unenäod", ,,Kelm don Pablose elukäik" 4.Luuleuuendused Saksamaal Saksamaal tegi olulise pöörde luules Martin Opitz, tähtsaim tema teoses oli, et ta
Tõlkijana on Anna Haava vahendanud rohkesti klassikateoseid (W. Shakespeare, J. W. Goethe, F. Schilleri, H. Chr. Anderseni jt) ning kreeka mütoloogiat. Kuigi vabakutselise kirjanikuna teenis Anna Haava hilise eani elatist peamiselt tõlketööga, kuulub Haava noorpõlveaegne looming eesti luule klassikasse. Anna Haava tõi eesti luulesse omanäolise romantilise armastuslüürika, seda iseloomustas tundeehtsus ja musikaalsus, rahvalaululik diskreetsus ja vahetus. Hiljem, 20. sajandi alguse loomingus jõuab Anna Haava mitmekülgsema, isegi sotsiaalse temaatika ja rahvalikult lopsaka keele juurde, kuid selleks ajaks oli muutunud juba eesti kirjanduse kontekst (Noor-Eesti). Väga paljud tema luuletused on rahvalike lauludena populaarsed tänaseni ja kuuluvad laulupidude püsirepertuaari. Anna Haava loomingus hindame esmajoones luuletaja sügavat humanismi, mis ei lubanud tal rahule jääda kodanliku ühiskonna
(W. Shakespeare, J. W. Goethe, F. Schilleri, H. Chr. Anderseni jt) ning kreeka mütoloogiat. Kuigi vabakutselise kirjanikuna teenis Anna Haava hilise eani elatist peamiselt tõlketööga, kuulub Haava noorpõlveaegne looming eesti luule klassikasse. Anna Haava tõi eesti luulesse omanäolise romantilise armastuslüürika, seda iseloomustas tundeehtsus ja musikaalsus, rahvalaululik diskreetsus ja vahetus. Hiljem, 20. sajandi alguse loomingus jõuab Anna Haava mitmekülgsema, isegi sotsiaalse temaatika ja rahvalikult lopsaka keele juurde, kuid selleks ajaks oli muutunud juba eesti kirjanduse kontekst (Noor-Eesti). Väga paljud tema luuletused on rahvalike lauludena populaarsed tänaseni ja kuuluvad laulupidude püsirepertuaari. Ei saa mitte vaiki olla Ei saa mitte vaiki olla, lauluviisi lõpeta:
Anna Haava (Anna Rosalie Haavakivi) (1864-1957) luuletaja, sajandilõpu naisharitlasi, tema loomeperiood kestis 22. eluaastast hilis- eani, oma loomingu tippteosed kirjutas Anna Haava 19. sajandi lõpu venestusaja tingimustes. Anna Haava astus kirjandusse tavapäratult vahetu lembelüürikaga, tema esimesed värsid ilmusid ajakirjanduses 1886 «Postimehes». Haava tõi eesti luulesse omanäolise romantilise armastuslüürika, seda iseloomustas tundeehtsus ja musikaalsus, rahvalaululik diskreetsus ja vahetus. Hiljem, 20. sajandi alguse loomingus jõuab Anna Haava mitmekülgsema, isegi sotsiaalse temaatika ja rahvalikult lopsaka keele juurde, kuid selleks ajaks oli muutunud juba eesti kirjanduse kontekst (Noor-Eesti). tema viimased luuletused ilmusid 1954. aastal valikkogus Väga paljud tema luuletused on rahvalike lauludena populaarsed tänaseni ja kuuluvad laulupidude püsirepertuaari. Peale luuletuste on Anna Haava avaldanud vähesel määral ka proosapalu
Just seepärast on enamik Garciani poeetikauurimuse ,,Loomingu vaimuteravuse ja kunst" näiteid võetud just Gongora luulest. Tema algatatud metafoorset, mütoloogilistest vihjetest tulvil luulestiili hakati nimetama KULTISMIKS, aga ka tema enda nime järgi gongorismiks. Luule paistis silma peene viimistlusega. Maailma edevusest ja auahnusest pidas ta paremaks vaimset süvenemist ja kooskõla loodusega, nagu nähtub tema tuntud ,, Letriljast" (letrilja on rahvalaululik luuletusvorm, milles iga stroof lõpeb vaimuka refrääniga). Kuulsaim poeem ,,Üksindused". Kirjutas selle SILVA vormis, mis lubas korrapäratult põimida 11- ja 7-silbilisi värsse ning puhtaid riime kas assonantsriimiga või hoopiski riimita värssidega. No pmls tuli vabavärss. QUEVEDO- (1580-1645)hispaania satiirik. Looming oli ulatuslik ja mitmekesine. Eeskätt fantastiliste ja grotesksete kujunditega proosasatiirid ,,Unenäod" ja kelmiromaan ,,Kelm don
skeemiga. Valgustusaja draama kangelstaeks tõusid kolmandast seisusest inimesed(keskklass). Püüti süvendada tavalise inimese hingeellu ja saatusesse. Peamiselt tehti komöödiaid ja tragöödiaid. Etendus pidi inimesi juhatama tõe poole, harima ja valgustama. MAAILMAKIRJANDUS Romantistliku luule puhkemisele lõi eelduse valgustus-sentimentaalne luule (Klopstock, Thomson, Young, Gray), sotlase Burnsi rahvalaululik, looming ja Goethe ja Schilleri lüürika "tormi ja tungi" periood. Esimesteks vararomantismi geeniusteks kuulutati 20. sajandi alguses, poeedid William Blake ja Friedrich Hölderlin. Kui need autorid jäid oma kaasajas peaaegu märkamatuks, siis inglise luuletajate niinimetatud "Järvekoolkond" ning saksa romantikute Jena ja Heidelbergi ringi võib pidada romantismi põhivoolu kõige vahetumateks kujundajateks.
Draamateosed 1825 valmis kirjanikul tragöödia "Boriss Godunov". 1830 lõpetas Puskin neli väikest tragöödiat: "Mozart ja Salieri", "Ihne rüütel", "Pidu katku ajal" ja "Kivist külaline". Romantiline luule Romantiline vaimuliikumine algas XVIII sajandi lõpul ja kestis kuni XIX sajandi alguseni. Romantilise luule puhkemisele lõi eelduse valgustus-sentimentaalne luule (Klopstock, Thomson, Young, Gray), sotlase Burnsi rahvalaululik looming ja Goethe ja Schilleri lüürika "tormi ja tungi" periood. Esimesteks vararomantismi geeniusteks kuulutati XX sajandi alguses, poeedid William Blake (1757-1827) ja Friedrich Hölderlin (1770-1843). Kui need autorid jäid oma kaasajas peaaegu märkamatuks, siis inglise luuletajate niinimetatud "Järvekoolkond" (William Wordsworth, Samuel Coleridge ja Robert Southey) ning saksa romantikute Jena ja Heidelbergi ringi võib pidada romantismi põhivoolu kõige vahetumateks kujundajateks.
Donne kasutab filosoofilise alltekstiga luuletustes kõnekeelt ja ülevateemaga näiliselt sobimatut olmelist kujundlikkust kontrastid. Tema varajane luule oli satiiriline. Donne'i on tõlkinud Paul-Erik Rummo. L. Gongora on hispaania barokkluuletaja. Ta töötas preestrina ja ~10a õukonnas. Gongora pidas vaimset süvenemist ja kooskõla loodusega olulisemaks kui maailma edevust ja ahnust ,,Letrilja". Letrilja rahvalaululik luuletusvorm, kus iga stroof lõpeb vaimuka refrääniga. Gongora luule sai kuulsaks oma kujundirikkuse ja keerukuse, n-ö hämara väljenduse poolest. Gongora algatas metafoorse, mütoloogilistest vihjetest tulvil luulestiili gongorismi ehk kultismi. Gongora sai hämara luuletaja maine oma poeemi ,,Üksindused" tõttu. ,,Üksindused" oli silva vormis. Silva lubas korrapäratult põimida 11- ja 7-silbilisi värsse ning puhtaid riime kas assonantsriimiga või riimita värssidega
annaabi.ee 
