Varem ma Estonia teatris ühtegi etendust vaatamas pole käinud, kuid esmamulje oli sümpaatne. Ainukene asi, mis mulle üldse ei meeldinud ja istumise ebamugavaks tegi, oli liiga kitsas vahekäik. Minu ja arvatavasti ka teiste pikkade inimeste jalad lihtsalt ei mahtunud sinna ära. Etendus jutustas vahvast ja õilsast rüütlist, kes elas maailmas ammu pärast rüütliaega. Ise kutsus mees end Don Quijoteks, kuigi tema päris nimi oli Alonso Quijana rüütliks, kes on pärit La Manchast. Don Quijotel oli isegi olemas oma kannupoiss, truu ja hea sõber, Sancho Panza. Koos reisisid nad ringi oma hobustel ja otsisid daame, keda hädast päästa, koletisi, kellega võidelda ja losse, kus ööbida ja kehakinnitust saada. Tegelikkuses olid asjad hoopis teisiti. Minu arvates oli antud etenduse mõte Don Quijote naljaaluseks tegemine. Rüütel ööbis
27. Veebruaril etendus Rahvusooper Estonias muusikal "Mees La Manchast". Muusikal rääkis loo sellest, kuidas maksukoguja Miguel de Cervantes on heidetud vangikongi, kus ta ootab inkvisitsioonikohut. Vangis hakkavad kaaslased aga Cervantese ja tema kannupoisi üle kongisisest kohut pidama. Oma lõpukõnega jutustab Cervantes ümber lõpetamata käsikirja mehest nimega Alonso Quijana, kes tahab taaselustada rüütlikultuuri ja seepärast kutsub end Don Quijoteks. Käsikirja sisu räägibki Don Quijotest ja tema kannupoisist Sancho Panzast nende teel, ning sellest, kuidas Don Quijote armus kõrtsi lõbutüdrukusse Aldonzasse, keda ta kutsus Dulcineaks. Muusikali peaosades olid: Priit Volmer Cervantes/ Don Quijote Ago Anderson Sancho Panza/ kannupoiss
Sanchol oli rinna peal suur liiklusmärk keelumärk, kuid teistpidi keerates oli see nagu peegel. Väga uhked olid kõrtsmiku ja tema naise kostüümid, neid oli kujutatud don Quijote nägemuse järgi. Mehe arvates olid nad lossi kuningas ja kuninganna ja seda väljendasid kostüümide juures õlgade juurest kroonikujulised riided. Paatril oli musta torukübara küljes kaks lehtrit, mille küljes rippusid tropid, millega oleks võimalik olnud heli summutada. Alonso Quijana majapidajanna punase-valge triibulise seeliku küljest tulid välja kombitsad, just nagu kaheksajalal. Aldonzal/Dulcineal oli seljas heledas toonis põlviniulatuva puhvis seelikuosaga kleit, mis nägi eemalt vaadates üsna räbal välja, ja jalas olid tal kontsaga saapad. Teatrisaali lagi on kaunistatud freskomaaliga. Kogu lage ühe pilguga haarata on keeruline, sest kunstnikud on jaganud lae neljaks üksikuks süzeeks. Lavapoolne osa on pühendatud
Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast I Teose peategelane on don Quijote, kes on pärit La Mancha külast. Don Quijote polnud hoopiski mehe pärisnimi, vaid seda oli Quijada või Quesada, aga äkki oli see üldse Quijana. Põhjus, miks mees tahtis endale uut nime võtta, oli selles, et mehe unistus oli saada kuulsaks rüütliks ning rüütlil peab olema ka vastav nimi. Don Quijote unistus saada rüütliks tulenes tema (liigsest) armastusest rüütliromaanide vastu, mida ta luges ööd ja päevad läbi. Samuti oli ka tema raamatukogu rüütliromaane maast laeni täis. Nagu rüütlitele kohane romaanides, on don Quijotel ka oma
"Don Quijote", nagu ta väidab, on üksnes Benengeli loo hispaaniakeelne tõlge. Vähe sellest: autor annab mitmeti mõista, et don Quijote loost eksisteerib veel teisigi variante ning et romaani algusotsa annabki ta edasi ühe seesuguse (Benengeli loost ebatäpsema) versiooni kaudu. Lugeja märkab imestusega, et loos tervikuna on palju udusust, isegi kangelase nimest pole teada, kas see tõeluses oli Quijada, Quesada või Quijana. Autor ütleb end unustanud olevat, missugusest La Mancha külast don Quijote pärit oli. Milleks taoline müstifikatsioon, autori nii tavatu tagasihoidlikkus? Kõigiti põhjendatud vastuseid on see, mille annavad Avalle-Arce ja Riley: tegelase ja tegevuspaikade määratlematus vastandub nende määratletusele nii rüütliromaanis kui ka pikareskses romaanis, rõhutab kujundina romaani keskset inimvabaduse ja otsingu ideed,
astuda romaanist välja lugejate sekka, on Kurva Kuju Rüütel Don Quijote ja tema truu kannupoiss ja sõber Sancho astunud oma ajast ja ruumist suurde inimkonna aega, kandes sugupõlvest sugupõlve usku, hingeüllust, sõprust, usaldust, tarkusepüüdu ja vabadusiha, armastust elu vastu - neid õilsaimaid aateid, mille võimet kurjuse jõududele vastu seista ja kõigi ähvarduste kiuste püsida vajab maailm täna rohkem kui iialgi varem. Elab üks vaene Hidalgo, Alonsa Quijana. Kolka külas. On rüütliromaanidega veidi segi läinud peast ja tõelise rändrüütlina otsustab minna kangelastegusi tegema ja nimetab end don Quijoteks. Räägib augu pähe Sancho Panzale, et too tuleks temaga rändama ja Sancho on selline, kellele meeldib palju süüa. Don Quijote lubab Sanchole, et teeb temast saare kuberneri, mis ka juhtub. Don Quijote puudus on vähene järelemõtlemine. Lühike ja paks + pikk ja peenike. Q hobuse nimi Rosinate, südamedaam Toboso Dulcinea
Vähe sellest: autor annab mitmeti mõista, et don Quijote loost eksisteerib veel teisigi variante ning et romaani algusotsa annabki ta edasi ühe seesuguse (Benengeli loost ebatäpsema) versiooni kaudu. Lugeja märkab imestusega, et loos tervikuna on palju udusust, isegi kangelase nimest pole teada, kas see tõeluses oli Quijada, Quesada või Quijana. Autor ütleb end unustanud olevat, missugusest La Mancha külast don Quijote pärit oli. Milleks taoline müstifikatsioon, autori nii tavatu tagasihoidlikkus? Kõigiti põhjendatud vastuseid on see, mille annavad Avalle-Arce ja Riley: tegelase ja tegevuspaikade määratlematus vastandub nende määratletusele nii rüütliromaanis kui ka pikareskses romaanis, rõhutab kujundina romaani keskset inimvabaduse ja otsingu ideed, romaani sõltumatust varasematest lugudest, legendidest, müütidest.
C läks rahapuuduse tõttu sõjaväkke. C usaldas raha vale inimese kätte ja läks jälle vangi, kuid sai varsti vabaks. Viimased 15aastat elas kitsikuses. 1605 ,,Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast". 1614 andis keegi teine välja teise osa. C kirjutas ka näidendeid ja novelle jne. Kirjutas teatrist- arvas, et teater peab olema kasvatuslik mitte ainult lõbus ja et teater on inimeste elu peegel. Peategelane on don Quijana, kes on lugenud liiga palju rüütliromaane ja arvab, et ka tema on seal sees. Muretseb südamedaami, muudab enda, naise ja hobuse nime, paneb habemekausi pähe, muretseb kannupoisi jne. Dulcinea- naine, Rocinante- hobune, Sancho Panza- kannupoiss, Don Quijote- ta ise. Lähevad rüütlitegusid tegema ja satuvad paljudesse seiklustesse. S hakkab Q'd austama. Enne tahtis S saada ühe saare kuberneriks ja Q sai talle selle koha, kuid S andis selle ära, kuna Q õpetas talle ka muid väärtusi
annaabi.ee 
