Kristina Salmu ja Liis Tsebotnikova Victor Hugo "Jumalaema kirik Pariisis" http://www.thesuperelitesaiyan.zoomshare.com/album/Uploading.....Frollo/images/9c24c78aeaad7baac2ecd26e51e95638_11 http://farm4.static.flickr.com/3232/3098288756_768ece49be.jpg http://www.boncherry.com/blog/wp-content/uploads/2009/09/paris-notre-dame-facade.jpg http://www.gavroche.org/vhugo/gallery/images/LaEsmeralda.jpg http://www.sakala.ajaleht.ee/250708/gfx/10291488983c75967d_3.jpg http://2.bp.blogspot.com/_oLoq6vT2-Eo/SN5hcZdA-dI/AAAAAAAAAnE/heHHlS4kPc8/s400/Disney-Quasimodo-5929.jpg http://4.bp.blogspot.com/_zp2LXPlMjGQ/Sw6VsZM6hSI/AAAAAAAAJwY/tRBaCmIiDz4/s1600/quasimodo-20whipped- 20closeup.jpg http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/jumalaema_kirik_pariisis_kristamakke.htm ffikas.pri.ee/Failid/RaM.../10.../Jumalaema.kirik.pariisis.crap.doc
Ilu ja inetus Raamatus ''Jumalaema kirik Pariisis''oli tihedalt läbi põimunud ilus ja inetu. Võtame näiteks Esmeralda ja Quasimodo. Esmeralda oli väga ilus ja Quasimodo oli väga inetu. Esmeralda ei vaadanud Quasimodo peale põlastusega. Tal oli ennemini Quasimodost kahju. Hea ja halb oli Pierre ja Imede Õue juhataja. Lõbus ja igav - narride kuninga valimise ajal oli linnarahval lõbus, kuningaperel aga igav. Ilu ja inetus ongi väga suhtelised mõisted ,mis on sügaval inimese väärtustes kinni. See mis ühele on imekaunis teisele on tavaline ,kui mitte põlastav. Samuti on see ka maitse asi. Sellegipoolest on ilmselt kõik lugenud neid imelisi jutte kus lõpus tulebki välja tõsiasi ,et ilu peitub sees ja kes tahab selle leida ,see ka leiab.
oli, taheti lahti kiskuda, varises ta põrmuks." Kasutatud kirjandus: http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Notre Damenight.jpg http://www.topsportsblog.com/themost uglyfootballfaces/quasimodo/ http://quasimodo.zianet.com/ http://www.kollectormania.co.uk/Page.html Täname kuulamast! välimus VÄLIMUS: Quasimodo oli lapsendatud ja kasuisaks oli Frollo, Frollol võttis ta endale kuna tal hakkas Quasimodost kahju. Lapsepõlv möödus kirikus ja talle olid väga lähedased kirikukellad. Temast sai Jumalaema kiriku kellamees ja kellade kõlast jäi ta ka kurdiks. Välimuselt oli Quasimodo ühest silmast pime, rangjalgne ja küürakas. Sellepärast oli tal ka palju hüüdnimesi, näiteks küürakas lombakas ja ühesilmne. N: ,,See on Quasimodom kellalööja! Ühesilmne Quasimodo! Kõverjalg Quasimodo! Elagu, elagu!" Nagu näete, oli tol
Inimesed ei oleks teda kunagi omaks võtnud, oli ta ju nende jaoks inetu, hirmuäratav, kurt ja küürakas kääbus. Kas sellisel juhul ei ole mitte surm parim lahendus? Rahul olid ka inimesed ja kohtumõistjad. Kõik olid oma tahtmise saanud. Need rumalad inimesed. Nad olid lahti saanud liiga ilusast, heast ja rõõmsast tüdrukust. Nad olid lahti saanud Claude Frollost, tumedast varjust, kellest nad polnud kunagi aru saanud ning keda nad kartsid. Nad olid lahti saanud ka Quasimodost koledast küürakast, keda nad samuti kartsid ning kuradi kehastuseks pidasid. Nende jaoks läks elu edasi oma sama mõttetut ja argipäevast rada ning nad olid selle üle õnnelikud. Kui teost lugedes võis tihti tunda endas ängistavat masendust, siis teose lõpp pühkis ära viimasegi kui ängistuseraasu. Kas selline ei ole siis just mitte õnnelik lõpp?
põhjuseta karistada. Esmeralda andis Quasimodole vett siis, kui teda alandati ja peksti. Quasimodo suhtus Esmeraldasse tänulikult, sest Esmeralda oli ainus, kes teda mõistis. Esmeralda andis Quasimodole vett ja see tähendas Quasimodole väga palju. Katkendis oli tihedalt läbi põimunud ilus ja kole. Võtame näiteks Esmeralda ja Quasimodo. Esmeralda oli väga ilus ja Quasimodo oli väga kole. Esmeralda ei vaadanud Quasimodo peale põlastusega. Tal oli ennemini Quasimodost kahju. Hea ja halb oli Pierre ja Imede Õue juhataja. Lõbus ja igav - narride kuninga valimise ajal oli linnarahval lõbus, kuningaperel aga igav. Esmeralda Rahvuselt oli ta mustlane. Ta oli noor ja armas. Esmeralda oli väga abivalmis ja ta ei soovinud kellelegi halba. Ta oskas väga hästi tantsida ja zongleerida. Ta armastas loomi. Tal oli väike armas valge kitseke, kelle nimi oli Djali. Ta arvas, et Djali oskab ta mõtteid lugeda.
just usk ja inimesed otsustasidki Esmeralda saatuse. Usk millesse? Kas armastusse? Esmeralda raudne veendumus, et just Phoebus on tema jaoks see ainuõige. Selles loos määras saatus Esmeraldale surma, ta poodi üles ja suurest südamevalust suri ka raamatu teine peategelane Quasimodo, oma armastatu Esmeralda embuses. Ju siis soovis saatus ka tema surma. Kahjuks pean ütlema, et minule see raamat ei meeldinud. Kuna läbi raamatu oli minus ainult üks emotsioon- mul oli kahju Quasimodost. Kui mõelda selle raamatu peale, siis ma ei suuda näha selles ühte tervikut, ei ole sellist siduvat punkti. Põhimõtteliselt peaks selleks olema Esmeralda, aga kuna tema on suhteliselt passiivne tegelane, siis eriti ta inimesi omavahel ei sidunud minu arvates. Lisaks see kirik, mis on omaette tegelane, kus sees elavad veel kaks tegelast keda ei seo mitte miski. Pariis kus tegevus toimub, on samuti kuidagi piiratud võibolla sellepärast, et mul on Pariisist hoopis teine kujutlus.
Ja suhtles paljudega. Põhiline mis teoses toimus oli Jumalaema kiriku kirjeldamine. Tegevust oli väga vähe. Alles väga lõpu poole toimus väga huvitavaid asju. 4. Tegelaskujude analüüs: 1. Tegelase koht üldises tegelaste süsteemis: 2. Tegelase iseloomustus: Esmeralda on mustlastüdrukust tantsijanna, kellel on tark kits Djali. Ta armastas väga tantsimist. Ta oli hea, südamlik ja hooliv. Esmeralda esines alati oma kitsega. Esmeraldal oli Quasimodost kahju. Quasimodo armastas Esmeraldat väga aga hiljem sai teada, et Esmeralda on tema tütar. Esmeralda omakorda armastas Phoebust. Esmeralda ei elanud koos emaga sellepärast, et mustlased olid ta ema käest ära varastanud ning ise ülesse kasvatanud. Esmeralda abiellus vahepeal ka Gringoinega ja ta pidi temaga olema 4. aastat abielus. Esmeralda ja Phoebuse kohtumine ebaõnnestus kuna Claude Frollo tappis Phoebuse. Esmeralda võttis süü endale peale, sest teda hakati piinama
Seal on ka loogikat: ta oli üleannetu, kuna ta oli metslane ja ta oli metslane kuna ta oli kole. Kellad tõid talle palju rõõmu. Ta armastab neid väga, rääkides nendega nagu lastega. Ta kutsus oma lemmikkella Mary'ks. Quasimodo käitub nagu metslane kelli helistades. Ainus keelel oli Quasimodo üle rohkem võimu kui katedraalil oli Claude Frollo. Ta näeb teda kui isana kes õpetas talle kõike mida ta teab ja tutvustas teda seejärel oma kelladele. Ükskõik kui karm Frollo oli, sai Quasimodost tema kõige ustavamaid teenreid. Frollo ise muutub aastatega üha mornimaks, sest ta vend Jehan ei järgnenud tema jälgedes. See teeb talle häbi ja ta pöördus alkeemia ja astroloogi apoole, et valu leevendada. Ta hakkas end peitma isoleetitud torni kus ta sai praktiseerida musta maagiat. Inimesed kahtlustasid teda maagiaga tegelemises, aga olid rohkem shokeeritud tema täielikust eraldatusest naistest, ükskord isegi keeldudes nägemast kuninga tütart.
Seal on ka loogikat: ta oli üleannetu, kuna ta oli metslane ja ta oli metslane kuna ta oli kole. Kellad tõid talle palju rõõmu. Ta armastab neid väga, rääkides nendega nagu lastega. Ta kutsus oma lemmikkella Mary'ks. Quasimodo käitub nagu metslane kelli helistades. Ainus keelel oli Quasimodo üle rohkem võimu kui katedraalil oli Claude Frollo. Ta näeb teda kui isana kes õpetas talle kõike mida ta teab ja tutvustas teda seejärel oma kelladele. Ükskõik kui karm Frollo oli, sai Quasimodost tema kõige ustavamaid teenreid. Frollo ise muutub aastatega üha mornimaks, sest ta vend Jehan ei järgnenud tema jälgedes. See teeb talle häbi ja ta pöördus alkeemia ja astroloogi apoole, et valu leevendada. Ta hakkas end peitma isoleetitud torni kus ta sai praktiseerida musta maagiat. Inimesed kahtlustasid teda maagiaga tegelemises, aga olid rohkem shokeeritud tema täielikust eraldatusest naistest, ükskord isegi keeldudes nägemast kuninga tütart. 5. raamat
annaabi.ee 
