Siitpeale hakkab salk jõudsasti kasvama ja Kuperjanov otsustab loobuda järgnemast Põltsamaa suunas taganevale 2. polgule ning hakata tegutsema iseseisvalt. Valides oma asukohaks Puurmani mõisa, hakkab ta energiliselt oma väeosa moodustama, mis peab saama eeskujuks teistele väeosadele. Kuperjanov saadab üle kogu Tartumaa, ka enamlaste valduses olevatesse piirkondadesse, erikäskjalad, kes viivad valdadesse mobilisatsioonikäsud ja korraldused meeste saatmiseks Puurmanni mõisa. Ühtlasi koondab Kuperjanov enda ümber kõik kaitseliidu üksused. Peipsi äärest saabuvad alamleitnantite Trossi ja Raudsepa salgad. Otepää alevist tuleb sealne kaitseliidu ülem leitnant R. Tarik oma meestega. Puhjast saabub 20meheline ratsarühm. Ka Rõngust, Elvast ja mujalt tuleb järjest mehi juurde ja peagi on Puurmanni mõisa kogunenud mitmesaja meheline üksus koos 18 ohvitseriga. Kokkutulnud jagatakse neljaks rooduks: 1. roodu ülem saab lipnik R.Riives, 2
Salga loomise mõte tekkis Kuperjanovil seoses üldise peataoleku ja korralageduse tõttu Vabadussõjas, mis valitses 1918. a. detsembri viimastel päevadel kogu lõunarindel. Endise maailmasõjaaegse luurekomando ülemana tundis Kuperjanov erilist huvi partisanisõja vastu, mistõttu andis ta oma väeosale nimetuseks Partisanide pataljon. Vabadussõja keerises, oli pataljoni asutaja Julius Kuperjanoviga ühinenud väike, paarikümnemeheline salk. Kuid peagi hakkas ta Puurmanni mõisa suuremat väge koondama, kuhu saadi lühikese ajaga kokku ligi 600 meest. Nad alustasid armutut sõda punaste vastu, rünnates vaenlasi ootamatult, jättes oma paarikümnemeheliste gruppidega enamlastele mulje, et neid on palju. Neil rünnakutel polnud niivõrd materiaalne, kui moraalne efekt, kuna vastasel ei olnud täit selgust ründava väeosa asukoha ja suuruse kohta. Arendades energilist partisanisõda, otsustas Kuperjanov minna oma pataljoniga Tartu peale
prit hilisemast perioodist. Kuna Hirveaed ja barokkpark paiknevad teine teisel pool khe saarega paisjrve, siis on mlema pargi arhitektuuris olulisel kohal vaated jele, saartele ning teisel pool jge asuvasse parki ja seal paiknevatele hoonetele ning rajatistele. Kolmanda loodusliku koosluse Puurmani misa pargis moodustab Puurmanist Tabiverre suunduvat teed ristav segaallee koos allee lpus terendava meiereiga. Teest lunasse jb misa aed, mis on tnaseni ksutuses aiamaana. ("Puurmanni misapargi muinsuskaitse eritingimused" , Artes Terrae, Tartu 2009) Park on keskmise liigirikkusega (53), vrliike 38. Enamus kodumaiseid puid: harilik saar, harilik tamm, harilik prn, knnapuu. Vrliikidest nt hbevaher, euro-jaapani lehis jt.
Siitpeale hakkab salk jõudsasti kasvama ja Kuperjanov otsustab loobuda järgnemast Põltsamaa suunas taganevale 2. polgule ning hakata tegutsema iseseisvalt. Valides oma asukohaks Puurmani mõisa, hakkab ta energiliselt oma väeosa moodustama, mis peab saama eeskujuks teistele väeosadele. Kuperjanov saadab üle kogu Tartumaa, ka enamlaste valduses olevatesse piirkondadesse, erikäskjalad, kes viivad valdadesse mobilisatsioonikäsud ja korraldused meeste saatmiseks Puurmanni mõisa. Ühtlasi koondab Kuperjanov enda ümber kõik kaitseliidu üksused. Peipsi äärest saabuvad alamleitnantite Trossi ja Raudsepa salgad. Otepää alevist tuleb sealne kaitseliidu ülem leitnant R. Tarik oma meestega. Puhjast saabub 20meheline ratsarühm. Ka Rõngust, Elvast ja mujalt tuleb järjest mehi juurde ja peagi on Puurmanni mõisa kogunenud mitmesaja meheline üksus koos 18 ohvitseriga. Kokkutulnud jagatakse neljaks rooduks: 1. roodu ülem saab lipnik R.Riives, 2
põgenema. Järgmisel hommikul saabus Tartust hävituspataljoni mehed, kes tahtsid Tähtvere maanteesilda õhku lasta. Neile asusid vastu Nõo metsavennad. Pärast kaks tundi kestnud lahingut vastane põgenes. Veidi hiljem ründas hävituspataljon uuesti, kuid oli ka sel korral sunnitud taanduma. Tartu linna põrandaalustel gruppidel oli sõja puhkemise järel loodud side Rõngu, Elva, Kambja, Rannu, Puurmanni, Haaslava, Vara ja teiste valdade metsavendadega. Kui Tartus õhati kivisild, siis oli see metsavendadele väljaastumise signaaliks. Tartu hakkas kihama ja paljudele majadele lõuna pool Emajõge heisati sini-must-valged lipud. Valdadest hakkas linna saabuma metsavendade gruppe. Kui Tartusse jõudsid Saksa relvajõudude esimesed üksused, oli Emajõe lõunakalda linnaosa eestlaste oma jõududega punavõimust vabastatud. Tartusse oli koondunud 600-meheline 4
vastu otsuse minna punaste vastu Vabadussõtta. Toimuvad ägedad tulevahetused, kuid lõpuks vaenlase väed taganevad, kuid enne lahkumist õhivad Narva viivad sillad. 29. novembril vallutasid punased Narva ning seal kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun, mille juhatajaks sai Jaan Anvelt. Eesti üks edukamaid ja osavamaid mehi, Julius Kuperjanov moodustab enda partisaniüksuse, mille keskuseks saab Puurmanni mõis. Mehi liitub siit ja sealt ning moodustub mitu üksust, mis üheskoos tegutsedes jätavad suurearvulise üksuse mulje. Nüüd hakkas Vabadussõjaga liituma suur hulk õpetajaid, haritlasi ja koolipoisse, kes said arvestatava treeningu ning olid valmis vabaduse eest võitlema. 1918 aasta detsembris võeti kasutusele esimene soomusrong, millel oli kõik vajalik: kahurid, kuulipildujad, köök, elamisvagun ja kaitse. 12
Vormsil toimusid traditsioonilist ja loodussõbralikku parkimist, viltimist, lõngade värvimist tutvustavad õppepäevad. Lisaks paljudele huvilistele ja oma ala asjatundjatele Eestist, Soomest, Rootsist, võttis sellest osa ka Rosaali Karjam, Kihnu Roosi, kelle õpetuses kajastub rannarahva vähemalt paarisaja-aastane käsitöömälu. Olulisemad momendid õppepäevadest on jäädvustatud väikesesse vihikusse. Minuni jõudis see vajalik brosüür Elle Puurmanni kaudu, kes on Vormsil MTÜ Lääneranniku, Väinamere projekti koordinaator. Tema lahkel loal lisame brosüüris avaldatud materjalid teemade kaupa ka oma kodulehe eri alajaotuste alla. Taimedega värvimine Inimeste varasema perioodi keha- ja kodukatted olid materjalide loomulikku värvi - hallid, pruunid, beezid. Praktilise kogemuse varal õppisid inimesed tundma taimede või nende osade, seente ja samblike värvitoimet. Teadaolevalt on hiinlased juba 5000 a. tagasi leidnud
kahekorruseline kaaristuga tellisehitis, mis hävis 17. sajandi esimesel poole. 1688-1693. aastatel ehitati praegusele hoonele eelnenud kahekorruseline haritorniga raekoda, mis kannatas Põhjasõjas ning põles 1728. aastal. Praeguse raekoja ehitust alustati pärast 1775. aasta suurtulekahju 1782. aastal. Algprojekt valmis 1778. aastal, kuid nurgagivi pandi alles 2. juunil 17822. aastal. Raekoja ehitustellised toodi Kärknast ja Käreverest, katusekivid osteti von Pistohlkorsilt Puurmanni mõisast. Projekteerija ja ehitusjuht oli linna ehitusmeister J.H.B. Walter Rostockist. Pidulik avamine toimus 1786. aastal. Hoone on eklektiline, selles võib näha kolme arhitektuuristiili. Kolmekorruseline massiivse kelpkatusega ja haritorniga hoone jätkab barokiajastul Madalmaades kujunenud linnapalee traditsiooni. Tugev graniitsimss eraldab rustikaga sokliosa ülakorrustest. Hoone nurki ja kerglet eenduvaid keskrisaliite
Leedus n 100, Lätis ja Pihkvas ka ning tõenäoliselt Eestiski, kuid tuleb veel leida ;) Iseloomulikud on tulekivist korralikud nooleotsad (eriti Swidryle) Swidry kultuuri mõju a) Suomusjärvi, b) Veretje, c) Butovo, d) Kunda (Eesti 100, Leedu, Lõuna-Soome, Läti, Peipsi tagune ala) KUULSAMAID LEIDE ja ASULAID Esiaeg ja arheoloogia alused (AIA6042) Mammuti hammas Põltsamaal (2000) Puurmanni asulas. Kokku Sindi-Lodja asula; Eestist leitud 26 hammast või kihvatükki (kõik ERALDI!). Proovidest samal ajal avastaud selgus, et enamik 40-50 000 a tagusest ajast. 2,7 kg Põltsamaa oma aga 11 (7000 eKr). Täheldada 600 a tagasi elanud (9600 eKr) mammuti oma. Üks ajakiri väitis seepeale, on merel käimise et eestlased lõid maha viimase mammuti. Tegelikult on tunduvalt paremini kasvu (viigerhüljeste
annaabi.ee 
