hüütakse Lolitaks, on alles kaheteistaastane, kui kirjandusprofessor Humbert, just äsja järjekordselt haiglast koju lubatud, korterit otsides temaga tutvub. Lolita on lesestunud korteriperenaise tütar. Ema armub hea väljanägemisega mehesse. Et tütrele läheneda, abiellub Humbert tema emaga. Naine taipab varsti Humberti tõelisi eesmärke, aga mehe õnneks jääb ta auto alla- nüüd on Humbert jõudnud eesmärgile. ,,...söendamata teda päriselt suudelda, ma ainult puudutasin ülima pieteediga, õhkkergelt, vähimagi iharuseta tema kuumi avakil huuli; tema aga surus oma suu nii tugevasti minu suule, et tundsin tema suuri lõikehambaid ja tema sülje piparmündimaitset." Muidugi ei saa Humbert ja Lolita koos elada paarina. Ühe aasta jooksul reisivad nad, pealtnäha isa ja tütar, autoga USA ühest motellist teise. Ent Humberti õnn ei ole püsiv. Teisel autoreisil- Lolita on nüüd neliteist- laseb Lolita ennast röövida Quilty-nimelisel mehel. Humberti
ja mulle ilmutati keele saladus. Teadsin, et vesi tähendas miskit mõnusat ja külma, mis voolas üle mu käe. See elav sõna äratus mu hinge, tõi valgust, lootust ja rõõmu, laskis hinge vabadusse! Tõsi, takistusi veel jätkus, kuid niisuguseid, mida peatselt oli võimalik kõrvaldada. Lahkusin kaevumajast täis õpihimu. Igal asjal oli nimi, ja iga nimi tekitas uue mõtte. Kui elumajja tagasi jõudsime, näis iga asi, mida puudutasin, ellu ärkavat. Põhjuseks oli see, et nägin kõike uue nägemismeelega, mille olin omandanud. Ukselävel meenus mulle nukk, mille olin katki teinud. Läksin kobamisi kamina juurde ja korjasin tükid üles. Kokku panna neid ei õnnestunud. Siis purskasin nutma, sest sain aru, mida olin teinud, ja esimest korda kahetsesin ning olin kurb. (Helen Keller. Minu elu lugu. Tallinn: Eesti Raamat, 1966, lk 19-20). .Keeleline relatiivsus ehk Sapiri-Whorfi hüpotees. Edward Sapir ja Benjamin Whorf
nad aga nõus saadud tuld ära andma igale kehale, millel seda vähem on". See on aluseks teooriale, mida nimetatakse elektrostaatikaks. Suuresti abistas Franklinit selle teooria loomisel, seda mida nimetatakse Leydeni purgiks. Selle avastas- just nimelt avastas, mitte ei leiutanud von Kleist 1745.a. Ta asetas naela rohuklaasi, kus oli veidike elavhõbedat, ja avastas, et see võib mahutada suure hulga elektrit. "Kui ma puudutasin elektriseeritud naela, sain löögi, millest mu käsi ja õlg võbelema hakkasid". Vapper mees! Elektri uurimine jätkus. Järgmise tähtsa sammu astus inglane Francis Hawksbee, kes kuulis sellest mis juhtus prantsuse astronoomi Jean Picard'iga ja hakkas asja uurima. Nimelt kui Picard ühel hästi pimedal ööl baromeetrit hakkas teise kohta viima, loksatas elavhõbe klaastorus ja astronoom märkas, kuidas torus miski helendas otse elavhõbedasamba
Joonis 8. Erinevatel kehadel on erinev õhutakistus Tuul mõjutab lennukite maandumist- mõjutab kiirust maapinna suhtes, kuid vastu tuul vähendab teekonnakiirust ja vähendab maandumisdistantsi. Seevastu aga pärituul suurendab reekonnakiirust ja pikendab maandumisdistantsi. Taganttuulega ei ole soovitatav maanduda, kuna taganttuul suurendab maandumisdistantsi, kuid vastutuul vähendab. (Kulmar, 2015) 2.KOKKOVÕTE Igat keha mõjutab mingi jõud. Käesolevas referaadis puudutasin ma ainult õhusõidukeid mõjutavaid jõude, kuid olemas on ka muid kehi. Saab uurida , mis jõud mõjuvad vedelikes liikuvatele kehadele. Jõud käituvad erinevates keskkonna tingimustes erinevalt. Õhusõidukeid on palju ja neile mõjub päris palju jõude, kuid inimesed on saanud nendest jõududest võittu. Näiteks hõõrdejõu vähendamiseks kasutatakse määrdeaineid või lihvitakse krobedaid pindu, et jõud oleks väiksem. 3.KASUTATUD MATERJAL Abel, A., & Helme, E., 1955. Mudellend
mõtesta, ümbritsevad bakterid meid igal sammul. Kui me puudutame ükskõik missugust eset või sööme või joome või magame, oleme seotud ikka ja alti bakteritega. Seda võib võrrelda näiteks hingamisega. Inimesed hingavad loomulikult ja pidevalt ning sellele mitte kunagi mõeldes, et ta peab nüüd just sisse või välja hingama. Nii on ka bakteritega nad lihtsalt on meiega igal pool kaasas, kuid me ei mõtle kunagi selle peale, et nüüd ma puudutasin bakterit. Kui me haigeks jääme, siis räägime, et meie sees on mingi haiguse pisik, aga tegelikult on seegi ju bakter, mis meie sees haiguse tekitas. Samuti ei mõtle me kurke või kapsaid hapendades, kuidas mingid bakterid seal purgis nende kapsaste ja kurkidega ,,tegelema hakkavad". See lihtsalt on nii, et paneme kurgid purki ja keedetud soolvee peale ning hapukurgid ongi valmis ilma, et me juurdleksime selle üle, kuidas bakterid neid kurke hapendavad
levinud. Seda tõendavad 19. Ja 20. sajandi saate talude sepapajad. Neid 18. sajandist pärit küla sepikodasid on kasutatud üldiselt veel 20. sajandilgi. Kolhooside algaastatel said paljudest neist põllutööriistade parandamise töökojad (entsüklopeedia 1998). 11 KOKKUVÕTE Referaadist sain teada millised on Rootsi aja ja Vene aja esimese sajandi mõjutused Eesti Rahvakultuurile aastatel 1700-1718. Referaadis puudutasin erinevaid teemasi nagu Eesti kirjatrüki areng, talurahva hariduses, Tartu ülikooli taasavamine, rahvakunst, talumajandus, maakäsitöö ja eestlaste vabastamine pärisorjusest. Sel ajastul sattus Eesti Põhjasõja tagajärjel Vene impeeriumi koosseisu. Võib arvata, et see tähendas ka vene kultuuri mõjupiirkonda sattumist, ent kultuuris sai näha vaid senisest veelgi selgemat baltisakslaste kultuurilist domineerimist. Seega on mõjutused eelkõige aastatel 1700-1816 pärit baltisakslastelt
on suur ja ülev tõde ja inime saab sellest täiesti aru alles oma vanaduse päevil, kui ta aeg tühja jookseb ja talle enam midagi ei juhtu, kuigi ta arva üsna palju juhtuvat ja alles tagantjärele märkab, et midagi ei ole juhtunud.'' Ei pea vajalikuks midagi lisada, taaskord suudab imetlusväärne sõnakasutus võtta mind pahviks ning suu ammuli jätta oma filosoofilisuse ja tõetruudusega. `'Masendusin ta sõnadest, sest ta rääkis tõtt, ent tõde masendab sageli inimesi.'' Juba puudutasin varasema lausega, kuid kordan, et tõde võib olla tihtipeale negatiivse tagajärjega. `'Jää seisma oma jooksus, vesikell, ja vesi lakka voolamast, sest see tund on mõnus ja ma ei tahaks, et aeg edasi voolaks, vaid et see hetk kunagi ei mööduks.'' Kes meist siis ei oleks soovinud elada mingis hetkes igavesti.. XII Raamat: Veekell mõõdab aega `'Inimesele on kõige parem täpselt läbi kaaluda oma soove, mida ta välja ütleb, sest valjusti
sama liiki ja umbes sama välimusega lemmikut, kellega teda asendada. Ühel ööl, kui ma pooljoobnult istusin ühes enam kui kurikuulsas urkas, äratas äkki mu tähelepanu mingi must asi, mis lebas ruumi peamiseks sisustuseks oleva päratu džinni- või rummiaami otsas. Olin mitu minutit ühtejärge aami vahtinud ja mis mind nüüd imestama pani, oli see, et ma varem toda asja seal peal polnud märganud. Astusin lähemale ja puudutasin seda käega. See oli must kass – väga suur kass – täiesti sama suur kui Plutogi ning igas suhtes täpselt tema moodi, välja arvatud üks asi. Plutol polnud ainsatki valget karva üle terve keha, sel kassil oli aga suur, ebamäärase kujuga valge laik, mis kattis peaaegu kogu rinnaesise. Minu puudutuse peale tõusis ta jalamaid püsti, lõi valjusti nurru, hõõrus end vastu mu kätt ja näis mu tähelepanust rõõmu tundvat. Just teda ma olingi otsinud. Olin
Esmeralda pööras tema poole terava pilgu ja küsis: «Mis on mu Phoebusest saanud?» «Ah,» ütles preester ja laskis ta käe lahti, «teie olete halastamatu!» «Mis on Phoebusest saanud?» kordas ta külmalt. «Ta on surnud!» karjus preester. «Surnud!» ütles neiu jäiselt ja elutult nagu ennegi. «Aga miks te siis mulle elust kõnelete?» Preester ei kuulanud teda. «Ah jaa,» ütles ta nagu enesele, «ta on vist küll surnud. Nuga läks sügavale. Vist puudutasin ma teraga ta südant. Ah, ma tundsin, et selle noatera otsal olen ma ise!» Tütarlaps tormas talle metsiku tiigrina kallale ja tõukas teda üleloomuliku jõuga trepiastmeile. «Kasi, koletis! Kasi minema, mõrtsukas! Las mind surra! Las meie mõlema veri jätab su laubale igavese märgi! Sinu omaks saada? Ei iialgi, ei iialgi! Mitte miski ei ühenda meid! Isegi mitte põrgu! Kasi minema, neetud! Mitte iialgi!» 321 Preester oli trepile komistanud
naerma. Oo, monseigneur,» jätkas Bonacieux ennast Eminentsi jalge ette heites, «teie olete tõesti kardinal, suur kardinal, geenius, keda kõik austavad.» Nii keskpärane kui võit Bonacieux' taolise labase olendi üle oligi, kuid hetkeks pakkus see kardinalile siiski naudingut. Kuid siis, otsekui oleks mingi uus mõte- tekkinud, ilmus naeratus ta huulile, ta ulatas käe kaupmehele ja ütles: «Tõuske üles, mu sõber, olete tubli mees!» «Kardinal puudutas minu kätt, mina puudutasin Suure inimese kätt!» hüüdis Bonacieux. «Suur inimene nimetas mind oma sõbraks!» «Jah, mu sõber,» ütles kardinal isalikul toonil, mida ta mõnikord kasutas ja millega ta võis petta ainult neid, kes teda ei tundnud. «Kuna teid on ülekohtuselt kahtlustatud, peate te selle eest kahjutasu saama. Siin, võtke see kukkur saja pistooliga ja andestage mulle!» «Mina peaksin teile andestama, monseigneur!» ütles Bonacieux, kõheldes kukrut
annaabi.ee 
