................14 Kokkuvõte..........................................................................................................................................15 Sissejuhatus Enn Vetemaad peetakse üheks professionaalsemaks kirjanikuks pärastsõjaaegses Eestis. Raske on leida zanri, milles ta kirjutanud poleks, samas on Vetemaa tuntud kui midagi üleliia tõsiselt mittevõttev looja, kes pigem vastupidi iroonia ja huumoriga mänglevalt uperpallitavaid kirjanduslikke konstruktsioone punub. Vetemaa ütlebki, et suuri ponnistusi ja krampe pole tal loomistöös ette tulnud ja lisab täpsustuseks: "Mida ma mitte kunagi teinud pole on lastekirjandus. Ise ka ei tea, miks. Ja teine asi on kirjanduskriitika, mida on ilmunud haruharva mõni üksik arvustus." Romaane on ta kirjutanud tosinkond, nagu näidendeidki. "No ja ega ma pole enam poisike ka," sõnab vanameister Postimees Extrale antud intervjuus. Realism ja modernism põimuvad ENN VETEMAA (1936) loomingus. Elulugu
Pimeduse tundidel Huilgas öökull jubedalt. Igatsus Mulisevate vete ääres, sulistavate vete ääres, karusmarja varte süles, üksi metsavenna kisa kära luikab pilvi üles - ja nii kostab ikka tasa metsast hüüu kõla: tapa nad ära, tapa nad ära need meie vaenlased. Ja ta hõiskab oma käsku karusmarja varte süles, ja nii ärdselt kuulab süda, punub häältest rada üles mulisevate vete ääres, sulistavate vete ääres, nagu metsavenna kisa - vii mind ühes, vii mind ühes, kauge meelitav Jumal. Armastus Armsana nägin sind esimest korda Röövisid mult võime pöörata pilku sust eemale Meelest ei lähe kuidagi su hääle kõla ja naer Ainsana hiilisid mu mõtteis, ei suuda muule mõelda Sinu ilusad näojooned, tumedad silmad, soojad käed Tahaks sulle alati öelda, kui palju sinust hoolin Usun sinusse, minusse, meisse
üheteistkümnenda klassi sündmused. Wikmani kooli vaimsust kujundab direktori kristlik- rahvuslik idealism, selleks ajaks noorte silmis vanamoeliseks muutunud jaantõnissonilik Wikmani poisid Romaani lõpupeatükid loovad eelnevaga dramaatilise kontrasti. Noored on ühtäkki saatuslike ajaloosündmuste keerises ja endised klassivennad satuvad mõlemale poole rinnet. Jaak on läbi käinud okupatsiooniaegse vangla, sümpaatne Penn on küüditatud ja punub Venemaal viiske, Virve lahkub üle mere. Tsitaadid “Kõik, mis on suur, on möödas, kõik, mis on praegu, on väike.” “Ma ütlen teile: mitte miski ei ole midagi iseenesest. Võtke nuga. Mõrtsuka käes on see tapmise ja kirurgi käes elupäästmise riist. Iseenesest ei ole see mitte midagi.” “Liialdus moonutab tõe alati ära. Ka kõige tõesemast tõest jääb alasti narrus järele.” Kasutatud kirjandus http://www.miksike.ee/documents/main/lisakog
Der Untergang 18. mail külastasin Coca Cola Plazat Tallinnas, kus käisin vaatamas Joachim Festi hiljuti avaldatud raamatu põhjal vändatud filmi ,,Der Untergang" (Allakäik). ,,Der Untergang" on pingeline sõjadraama, mis punub osavalt võrgu 1945. aasta mai Berliini sündmustest, millest osa on tõelised ja mõned välja mõeldud. Sündmustik jahmatab vaatajat reetmiste ja hetke ajel langetatud otsustega, mis muutsid maailma igaveseks. Loo keskmes on Adolf Hitler (Bruno Ganz) ning suure osa filmist haaravadki tema punkris toimuvad tulemised ja minemised, kaadrid kurjategijatest ja kangelastest. Filmi tegevus algab 1942. aastal Berliinis, kui Hitler kutsus oma punkrisse viis naist, kelle
valmikud. Kuklased kaitsevad puid kahjurputukate hävitamisega. Nende vaenlased on roherähn, metssiga, inimene. Laanekuklased on looduskaitse all. Linnud laanemetsas Must kärbsenäpp on laululind. Pesitseb puuõõnsuses või pesakastis. Toitub metsa kahjurputukatest. Must kärbsenäpp on rändlind. Linnud laanemetsas Käbilind on varajane pesitseja pesitseb hilistalvel või varakevadel kui käbid on küpsed, kuid seemned ei ole veel käbist välja pudenenud. Pesa punub kuuse okste vahele. Loomad laanemetsas Karu on segatoiduline loom. Sööb rohttaimi, marju, tammetõrusid, pähkleid. Liha sööb peamiselt kevadel ja sügisel. Karu ei ole enam Eestis looduskaitse all. Loomad laanemetsas Valgejänes on metsa asukas. Suvel on valgejänes ja halljänes ühte värvi, valgejänesel on vaid sabaots valge. Poegib mitu kor- da aastas. Pesa ei ole. Pojad saa- vad kiiresti iseseisvaks. Suvel sööb rohttaimi, talvel haava, paju, pihlaka, ja teiste puude
laulu luikab pilvi üles ja nii kostab ikka tasa metsast laulu suma: vii mind ühes, vii mind ühes, kauge meelitav kuma. Ja ta luikab oma laulu palukmarja varte süles, ja nii ärdselt kuulab süda, punub häältest rada üles rändavate vete ääres, rändavate vete ääres, nagu karjapoisi pasun vii mind ühes, vii mind ühes, kauge meelitav kuma. Luuletus ,,Igatsus" tekitab väga ilmeka pildi sellest, kuidas taevas kumab ja kuidas üksikud pilved on taevas. Seda luuletust lugedes tekib tahtmine näha päikese loojangut
läbi huumori, satiiri ja leidliku fabuleerimisoskuse). Uku Masing ja Vetemaa Enn Vetemaad peetakse üheks professionaalsemaks kirjanikuks pärastsõjaaegses Eestis. Raske on leida zanri, milles ta kirjutanud poleks, samas on Vetemaa tuntud kui midagi üleliia tõsiselt mittevõttev looja, kes pigem vastupidi - iroonia ja huumoriga mänglevalt uperpallitavaid kirjanduslikke konstruktsioone punub. Vetemaa ütlebki, et suuri ponnistusi ja krampe pole tal loomistöös ette tulnud ja lisab täpsustuseks: "Mida ma mitte kunagi teinud pole on lastekirjandus. Ise ka ei tea, miks. Ja teine asi on kirjanduskriitika, mida on ilmunud haruharva mõni üksik arvustus." Romaane on ta kirjutanud tosinkond, nagu näidendeidki. "No ja ega ma pole enam poisike ka." Järgmisel neljapäeval tähistab Enn Vetemaa oma teist juubelit - täis saab 60. eluaasta, millest parasjagu 35 on kulunud kirjandusele
Unilased on nad selle pärast, et nad magavad päeval ja ka talvel. Praeguseks on lagrits kadunud, mitte ainult Eestist vaid ka lähipiirkondades. Pähklinäpi kohta pole materjali, et nad oleksid Eestis levivad. Leedus on neid umbes 1miljon. Toituvad viljadest-marjadest. Kunel on kõige suurem unilane ning arvatavasti Eestis seda liiki pole. Rotisuurune loom. Lõuna- Euroopas on tavaline liik. Ränd- ja kodurott on kaasliiklased. Koduhiirel on spetsiifiline lõhn. Pisihiir punub endale pesa nagu lind. Talveks lähevad ikkagi urgudesse, sest talvel on maa-alustes koobastes soojem. Uruhiirel on lühem saba kui päris hiirtel. Pea on paksem. Uruhiired elavad avamastikul ning on viletsad ronijad. Leethiir on punakat värvi ning tavaline liik Eestis. Elavad metsades ja parkides, väga hea ronija. Mügri ehk vesirott elab pinnases/käikudes, ajab mulda üles nagu mutt. Kõige suurem uruhiirlane on ondatra. Saba on vertikaalselt lapik.
koopteerimist. Konflikti korral kujuneb ühenduse moto "Ühtsus paljususes" automaatselt ummisjalu tormamiseks madalaima ühise nimetaja suunas. Venemaa osas on selleks praegu vaikus, silma kinnipigistamine, pealesunnitud pimedus. Madalaima ühisnimetaja automaatsust aitaks väärata kaks asja: terav ajalooline mälu ja/või visiooniga juhid. (...) Kuni EL-i "moraalne mädanik" kestab, määndab see omal väiksel viisil ka Eestit. Moskva punub meidki oma valede ja ko- loniseeritud väärtuste võrku..."6 Niisugune mõte viitab selgelt, et rahumeelsete lahenduste otsimine on Euroopa Liidu nõrkus, püüd saavutada kokkuleppeid, mitte omavahel sõdida et poleks enam sõda Euroopas, seepärast see liit kord loodi on "mädanenud ideoloogia". Selline mõtteviis ei ole maailmas muidugi midagi uut, ka tänapäevases maailmas mitte, kuid tavaliselt ei argumenteeri sellelt aluselt meie liitlased Euroopa Liidus, vaid naabrid
kivilt, künkalt, kesarüpest? Tunnen teda kergest hüppest: västrik. Ei tal ole püsi. Keksib, kargleb õueaial, lendleb, lendleb, laskub maha, eksib risurünka taha; näe nüüd istub võrguvaial! Kust ta tõusis, mine küsi -- kivilt, künkalt, kesarüpest? Tunnen teda kergest hüppest: västrik, kellel pole püsi. Väike Mall karjas Punub jaanilillist pärga, kõrval kõnnib lambatall, hõikab mullikat ja härga -- karja läheb väike Mall. ,,Musti, Musti, tule ruttu hüüab koera ärevalt. ,,Vaata, vaata, vana Utu puges läbi tara alt!" Musti jookseb, Musti tõtt; ajab looma pahateolt. Tallekese sülle võtab Mall ja toidab teda peolt. Päeval Mallekese kari rahulikult rohtu sööb, karjasele maitseb mari, Musti rataskuuti lööb. Tuleb õhtu, vajub päike, kari kõnnib koduteed, järel Mallekene väike,
Shakespeare'il samuti tihti mõtisklused looduseuurimisest. Individuaalse pääsemise otsimine massist. Jõutakse välja uute valgustusideedeni (loodusteaduse kummardamine). Shakespeare seisis selle kriisi alguspunktis renessansi ja valgustusaja vahel. Need ideed, mis välja suremas ning need mis veel tekkimas, leiavad temas vastukaja ja peegelduvad tema teostes. Montaigne, Machiavelli ja Bacon on kolme ajastu inimesed kolm mõtlemist: Machiavelli matab renessanssi, Montaigne punub pesa ideetuse pesas, Bacon ennetab valgustusaja ideoloogiat. Iga ühelt neist võtab Shakespeare midagi oma näidendite jaoks. Võibolla Shakespeare ei tahtnudki midagi öelda. Kui me loeme, siis oleme tema kaasautorid, oleme sunnitud arvama, et ta tahtis midagi öelda, isegi siis kui ta täiesti alateadlikult resoneeris üksnes võõraid hääli. Raske on leida maailmakultuurist teist sellist autorit, kelle vastuvõtt ajas oleks läbi teinud nii sügavaid muutuseid
annaabi.ee 
