Suureõieline kellukas Elisabeth Kangro 7a Tallinna Reaakool 2015 Nimetused (Campanula persicifolia) kurekatel, konnakübarad, kurekellad, käokatla', tondikübar Levik ja kasvukohad Levinud Ida-, Kesk- ja Lääne-Euroopas ja Lääne-Siberis, Väike-Aasias. Eestis kõikjal sage. Kasvab päris-, loo- ja puisniitudel, hõredates metsades ja metsalagendikel (sagedamini loo-, palu- ja laanemetsas). Eelistab kuivemaid kasvukohti. Õhusaastet ja linnades olevaid heitgaase talub keskmiselt. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutamine ja kasulikkus Kasvatatakse vahel aedades ilutaimena, sest õied on suured ja dekoratiivsed ning taim õitseb pikaajaliselt. Leidub ka täidisõielisi vorme. Sobib omaette rühmadena ja püsilillepeenrasse. Loetakse meetaimeks. Tolmeldavad putukad saavad nektarit. Välimus - õis Suured mõlemasugulised kaheli õiekattega longus õied. Nii kroon kui tupp on liitlehised. Tupe tipmed 1¼1,5 cm pi...
maapinna ja kivipragudes kuna sinna on veres külmumis -vastane aine. tuiskab talvel lumi ,mis kaitseb külma eest. 2.Tundrad Kanarpik ,samblikud kääbuspõõsad Põhjapõdrad suvel liiguvad Põhja-Jäämere kasvavad maad ligi tihetate padjandite tuulisele rannikule,kus on vähem verd ja puhmikutena, et hoida soojust ja imevaid sääski ja sügisel tagasi karm talv õhukese talvevaiba all üle lagetundrast metsatundrasse kus lumikate elada. õhem ja samblike kergem kätte saada. 3.Okasmetsad Kuusk kitsa vahaga kaetud okkad Karu talvekuudel kui on raske toitu vähendavad auramist ja aitavad külma hankida, suigub karu taliuinakusse,tema
Valgust on küllaldaselt, kuna on palju soid ning seal on üsna valge. Taimed Taimedest on Soomaa Rahvuspargis palju samblaid, eriti veel turbasammalt, suured niidud, palju rohtu ja segametsi. Samuti on seal palju puutumata põlisloodust. Seal kasvab palju puhmalisi, nt hanevits. Turbasamblad on nii tavalised ja lihtsalt äratuntavad, et neid teab ilmselt juba iga koolilaps. Siberi Võhumõõk Kuulub sugukonda võhu mõõgalised. Kuulub looduskaitse alla. Kasvab suurte puhmikutena, mille läbimõõt võib olla isegi üle meetri. BerndH, 2003 Kahelehine käokeel Samuti tuntud kui Ööviiul või Ööneitsi. Ööviiul on üks meie tavalisemaid ja armastatumaid käpalisi. Kahelehist käokeelt leidub peaaegu kõikjal, kuid alati väikesel hulgal. NiiduKuremõõk Meie ainuke looduslik gladiool. Mõõtmetelt on meie kuremõõga õied siiski palju väiksemad kui aiataimedena kasvatatavate gladioolide omad.
kuivalembesed taimed vajavad vähe niiskust kuumusega kohastunud taimed poolpõõsad ehk pujud paksud juured, sibulad mugultaimedel (näiteks iiris, tulp jne) võimaldab kohe kevadel kiiret kasvama hakkamist, sest toitained varutud paksenenud juurtesse; juured eri sügavuses, et max vett ja toitaineid saada (väga pikkade juurtega taimed hangivad vett isegi paari meetri sügavuselt) kasvavad tihedate puhmikutena, puhmastaimedel kitsad lehed, varsi katab tihe karvastik kõik see aitab hoida niiskust ja vähendada aurumist 5. Miks on looduslikke rohtlaid tänapäevaks vähe säilinud? 2.tund Parasvöötme rohtlad: loomad, inimtegevus, keskkonnaprobleemid 1. LOOMAD . Rohtla loomadele on alles jäänud väga vähe elupaiku, sest enamus rohtlatest üles haritud. Loomastik liigivaene.
kõrgune kääbuspõõsas. meetaimena. Eluiga kuni 22 aastat. Väga väikesed lehed. Õitseb juuli lõpust septembri alguseni. Õied on lillakad ja väga nektaririkkad. Viljad valmivad septembris. Valguslembene. Vajab kuiva happelist mulda. Liivastel aladel sobib iluaedadesse, aretatud rohkesti kultuursorte. Harilik kopsurohi (Pulmonaria officinalis) Sugukond: karelehelised (Boraginaceae) Mitmeaastane puhmikutena kasvav Nakatub kergesti jahukastesse. 1535cm kõrgune ühekojaline Dekoratiivne varakevadest rohttaim. augustini. Kasutatakse Püstised varred kaetud karvakestega. rahvameditsiinis. Õitseb aprillis, mai alguses. Puhkemisel on õied roosad, hiljem lillakad. Vili (pähklike) on kaetud magusa lisemega abivahend sipelgatega levinemisel. Paljuneb nii seemnete kui ka risoomiga.
Puisniitude jaoks iseloomulikku loomastikku välja kujunenud ei ole ja seega sõltub puisniidul kohatavate loomaliikide kulk peamiselt seda ümbritsevate alade loomastikust. Tavalisemad on põder,metskits, halljänes,rebane. Pisiimetajatest on teada kasetriibiku,leethiire ja juttselg-hiire esinemine. VEREV KUREREHA Leidub Eestis paiguti.Kasvab kuivadel lubjarikastel muldadel. Valguslembene taim. Kurerehaliste sugukonnast, mitmeaastane. Kasvab puhmikutena, mille kõrgus on 15 kuni 60 cm. Kogu taim pikkade harali karvadega.Lehed sõrmjagused (seitsme- või rohkemaharulised) ja sügisel värvuvad tihti veripunaseks. Kroonlehed üle 1 cm pikad, punased, pügaldunud tipuga. Õied üksikult, suured, 2,5 kuni 4 (4,5) cm läbimõõduga. Õitseb juunist augustini. Kurereha on nime saanud oma kurenokakujuliste viljade järgi. Meetaim, kasutatakse ka riide värvimisel. Aedades kasvatatakse ilutaimena mitmeid sorte.
· Harilik porss - Eemalt vaadates tundub porss olevat põõsakujuline paju. · Kahelehine käokeel - Ööviiul on meie tavalisemaid ja armastatumaid käpalisi. · Künnapuu - Künnapuuga väga sarnane on meil rohkem levinud jalakas. · Lääne-mõõkrohi - Kasvab Eestis oma levila põhjapiiril. · Põõsasmaran - Põõsasmaran on Loode-Eesti paepealsete niitude taim. · Siberi võhumõõk - Siberi võhumõõk kasvab suurte puhmikutena. · Väike vesiroos - Väike vesiroos on meil tavaline kaunis veetaim. Väike vesiroos Hall käpp Mesimurakas Kasutatud kirjandus Tekst võetud : http://bio.edu.ee/taimed/general/okaspuu.html [WWW] Pildid võetud : http://images.google.ee/imghp?hl=ru&tab=wi [WWW]
Kroonlehed on vähemalt sama pikad kui tupplehed (väikesel vesiroosil lühemad). Õiepõhi on ümar (väikesel vesiroosil enam-vähem neljakandiline). Samuti on valge vesiroosi lehtedel laiem lõhe. Lehe pearood on peaaegu sirge (väikesel vesiroosil kõver). Valge vesiroos ja väike vesiroos annavad sageli hübriide, mis teeb nende eristamise raskemaks. Valge vesiroos ja väike vesiroos Konnaosi: Sageli kasvab ta tihedate puhmikutena mageveekogude kallastel või madalas kaldavees, näiteks tiikides, soodes jt. mudase põhjaga veekogudes. Taime vars on sile, võib olla kas okstega või ilma, 40140 cm pikk. Varred on 28 mm jämedad ja 1030 peene sõlmega. Igast varresõlmest kasvab välja väikeste, 510 mm pikkuste mustade otstega lehekujuliste soomuste männas. Lehtedetuped on tihedalt vastu vart. Paljudel, kuid mitte kõigil vartel on lühikesed, 15 cm pikkused
[3, 4, 5, 8] Kasvutingimuste suhtes vähenõudlik. Talub hästi ümberistutamist. Paljundatav seemnetega ja risoomi jagamise teel, ka varred juurduvad kergesti, eriti siis, kui on osaliselt kattunud mullaga või kõdunevate lehtedega. [5] Taim on dekoratiivne õitsemise ajal, puhmikud on siis üleni õitega kaetud. Ka lehestik on tihe ja püsib sellisena augusti lõpu või septembri alguseni. Haljastuses kasutatav nIi koduaedades kui ka haljasaladel, peenardel ja puhmikutena murus. Sobib ka maanteede ümbruse haljastamiseks. [5] 1.3.2. Harilik müürilill Harilik müürilill (Cymbalaria muralis) on pärit väikeselt alalt Põhja-Itaalia mägedest ja Loode- Balkanil, aga on oma 400aastase kasvatusaja jooksul metsistunud kogu Kesk- ja Lääne-Euroopas. Seda võib leida isegi juba Visby ja Tallinna vanadelt linnamüüridelt. See on oma perekonna liikidest kõige vastupidavam. [1]
märgatav. Õitseb juunist augustini. Eestis tavaline. Kasutamine: Varakult, enne õitsemist koristatult annab keskmise väärtusega heina. MÄGITARN Nimi: Carex motana; montana mägi, taim kasvab meeleldi mäe-nõlvadel ja kuivadel mäginiitudel. Sugukond lõikheinaline. Kasvukoht: mägitarn kasvab lubjarikastel puisniitudel, tamme-segametsades. Püsik. Eestis esineb paiguti. Taim heleroheline, väikeste tihedate puhmikutena kasvav, vars 10-30 cm kõrge. Alumised lehetuped mustjaspunased, lehed pehmed 1-2 mm laiad. Õisik tihe, isaspähikuid 1, emaspähikuid 1-3 kuni 1 cm pikad ja ümarad. Emakasuudmeid 3, põisik tugevate soontega, rohekas. Õitseb mais, juunis, viljub juunis juulis. Kuna taim on pehme, omab teatavat tähtsust söödataimena. SULG-ARULUSTE Nimi: Brachypodium pinnatum , brachys lühike, podion jalake (lühiraoliste pähikute järgi), pinnatum sulgjas
Kõrrelistest pealisheintest sobib lambakarjamaale hea söödaväärtusega timut 3...4 kg/ha. See liik sobib väga hästi kokku kõigi teiste liikidega. Timutit võib kasutada nii niiteliselt kui ka karjatamiseks. Teise liigina pealiskõrrelistest sobib harilik aruhein (8...10 kg/ha) viljakatel parasniisketel muldadel. Kuivadel ja savistel kasvukohtadel on väga vastupidav kerahein (7...8 kg/ha), mis peaks aga rohukamaras olema valitsev (mitte üksikute esileküündivate puhmikutena). Keraheinakarjamaad tuleb eriti suve esimesel poolel kasutada hästi intensiivselt, et rohi ei vananeks, s.o. taimed ei jõuaks kõrsumis- või isegi loomisfaasi. Aluskõrrelistest võib soovitada lühiajalistele rohumaadele (suhteliselt viljakatel muldadel) karjamaa raiheina 4...5 kg/ha. Pikaajaliste karjamaade saamiseks tuleks viljakatel muldadel võtta lisaks seemnesegusse 3...4 kg/ha aasnurmikat ja vähemviljakale põuakartlikule alale külvata punast aruheina 5...6 kg/ha. Tabel
annaabi.ee 
