Pühadus ja sõnavabadus (0)

Pühadus ja sõnavabadus:
Iivi Anna Masso artikli põhjal.
- eurooplased on muutunud juba nii tundlikuks, et raamatud jäävadki avaldamata, teatrietendused esitamata ja näitused avamata, kui keegi ainuüksi vihjab, et see võib kellegi usulisi tundeid solvata.
Kaks juhtumit:
Salman Rushdie - Söör  Ahmed Salman Rushdie (sündinud 19. juunil 1947 Bombays) on india päritolu Briti kirjanik. 1988 ilmus temalt neljas romaan "Saatanlikud värsid". 24. veebruaril 1989 andis  Iraani  toonane usuliider ajatolla Rūḩollāh Khomeynī välja Rushdie tapmist nõudva fatwā (preemia 3 miljonit USA dollarit). Septembris 2012 suurendas Iraani fond jumalateotuses süüdistatava kirjaniku Salman Rushdie tapmise eest makstavat preemiat poole miljoni dollari võrra[1].
Rushdie juhtum oli märkimisväärne pretsedent sellepärast, et see oli esimene kord, kui islamimaailma juhid leidsid endal olevat õiguse otsustada läänes elava ja töötava kirjaniku elu üle omaenda ususeaduste põhjal. Islami seaduse karm tõlgendus nõuab surmanuhtlust nii apostaasia ehk usust loobumise kui ka blasfeemia ehk jumala pilkamise eest – ja viimast on võimalik tõlgendada üpris laialt, selleks piisab halvimal juhul koraani sõnasõnalise tõetruuduse või Muhamedi prohvetistaatuse ­eitamisest.
 Rush­die oli küll sündinud muslimite peres Indias, kuid tema kui inglise keeles kirjutava Briti kodaniku ründamine tähendas sisuliselt islami seaduse rakendamist ülemaailmselt.
Pussy Riot juhtum Venemaal- Pussy Riot on Venemaa punkansambel. Pussy Riot astus 21. veebruaril 2012 Kristuse Lunastaja kirikus üles lauluga "Jumalaema, aja Putin minema", tantsides ikonostaasi ees.Pussy Rioti liikmed vahistati pühaduse tõotamise eest. Ka Pussy Rioti lauljad peavad end usklikuks ja nende protesti aeg ja koht oli hoolega valitud.
Nad esinesid päeval, mil ortodoksi traditsioon laulu-tantsu lubab, ja samas kirikus, kus patriarh on president / peaminister Putinit jumalikult ülistanud. Nad protestisid kiriku ja riigi võimuliidu vastu, selle vastu, et kirikut – nende oma õigeusu kirikut – kasutatakse häbitult ­autoritaarse ja korrumpeerunud võimu promomiseks. Tähendab, sarnaste asjade vastu, mille vastu legendi järgi olla protesteerinud kunagi Jeesus.
Need kaks juhtumit illustreerivad hästi vastuolu, mis tekib sõnavabaduse ja usuvabaduse vahel.
Eelkõige tekib küsimus: Kumb on vabas ühiskonnas olulisem?
Minu arvates ongi tänapäeva suurim teoloogia probleem see, kellel on õigus, kui kellegi sõnavabadus satub vastuollu kellegi teise arusaamaga pühast; kuhu tõmbab pühadus sõnavabaduse piirid?
 Hirm on paarikümne aastaga sisestatud nii, et keegi ei julgeks nüüd enam «Saatanlike värsside» taolist raamatut avaldada. Seega hakkab sõnavabadust piirav usuvabadus segama ka kirjanduslikku ja kunstilist väljendust.  Nüüdseks on eurooplased muutunud juba nii tundlikuks, et raamatud jäävadki avaldamata, teatrietendused esitamata ja näitused avamata, kui keegi ainuüksi vihjab, et need võiksid kellegi usulisi tundeid solvata.
Islamistide nõudmised, et nende tõlgendust pühadusest austataks kogu maailmas, on saanud hiljem selgelt poliitilise iseloomu. Viimastel aastatel on islamiriikide ühendus OIC nõudnud ÜRO inimõiguste nõukogu kaudu «religiooni teotamise» keelustamist kogu maailmas. Sealjuures on «teotamise» eest püütud kaitsta just üht religiooni. Sõnavabaduse vastu võitlemine inimõiguste nimel on iseenesest vastuoluline , samuti on huvitav küsimus, kas ühel religioonil või õpetusel ikka saab olla «õigusi»?