Prokrastineerimine (0)

prokrastineerimine
Tegemist on kohustuste irratsionaalse edasilükkamisega, mida peetakse häirunud eneseregulatsiooniks. Selle otsese tagajärjena kaldume toimima ebaefektiivsemalt, kui võiksime ja suudaksime. Prokrastineerimiskäitumine võib ilmneda kõikvõimalikes elusfäärides: me lükkame edasi lõputöö kirjutamisega alustamist, regulaarset hambaarstivisiiti, tervisespordi regulaarse harrastamisega pihtahakkamist, või otsuse langetamist olukorras, kus edasilükkamine on ebakohane.
Prokrastineerimist peetakse ebakohaseks ja irratsionaalseks harjumuseks, mis pärast kohustuse edasi­lükkamisega kaasnevat positiivset kergendust viib pikemas perspektiivis kehvema toimetulekuni nii akadeemilises tegevuses kui ka töös ning negatiivsete enesekohaste mõtete, süütunde, stressi ja teatud juhul koguni stressist tingitud terviseprobleemideni
Prokrastineerimist eristatakse ajaplaneerimisest või lihtsalt viivita­misest ja venitamisest, sest prokrastineerimise definitsioon on laiem ja sisaldab endas alati motivatsioonilist konflikti . Kui tahtlikku viivitamist võib pidada mõistlikuks ajakasutamiseks, siis prokrasti­neerimise määratluses sisaldub vähemasti kolm peamist kriteeriumi: a) hinnatav käitumine on seotud mõne tegevuse või otsuse edasilükkamisega, b) edasilükkamine on mittekavatsuslik ning c) see halvendab sooritust või on kahjulik. Lisaks on prokrastineerimisel emotsionaalne aspekt: inimesed viivitavad tegevustega, kuigi teavad, et edasilükkamine ei too neile kokkuvõttes kasu. Irratsionaalsuse kõrval on prokrastineerimiskäitumise juures tähtsal kohal ka viivitamise tahtmatu olemus.
Prokrastineerijatel on raskusi oma kavatsuste ja plaanide elluviimisel, mistõttu võib prokrastineerimist pidada irratsionaalseks ja tahtmatuks ennast kahjustavaks käitumiseks, mida võib käsitleda enese­regulatsiooniprobleemina.
Kaitsekõne prokrastineerimisele 
Paljud muudkui räägivad, et prokrastineerimine on halb, et asju ei tohi jätta viimasele minutile, et tänaseid toimetusi on parem mitte homseks jätta ja muud sellist. Tegelikult, tunnistan üles, olen minagi seda vahetevahel mõelnud - tavaliselt siis, kui ma koridoris edasi-tagasi torman, kätega vehin ja karjun. Teisalt jälle on prokrastineerimisel ka häid omadusi ja tuligi tuju mõned neist nüüd siis kah välja tuua. Punktidena.
Punkt. Asju viimasele minutile jättes on terve hulk minuteid enne viimast väga lõbusad. Võib laiselda ja teha muud huvitavat.
Punkt. Asju viimasele minutile jättes on vähem aega kirumiseks ja paanikaks, kui miskit välja ei tule.
Punkt. Öösel saab normaalselt magada. Ei pea kogu aeg mõtlema, et mis küll valesti sai tehtud. Uskuge mind, sellele mõtlemine pole sugugi lahe.
Punkt. Sageli on ette tulnud, et viimasel hetkel parandatakse õige asi valeks. Antud juhul pole selleks enam aega.
Punkt. Mõnikord hakatakse tõsiselt järele mõtlema (okei, seda juhtub küll harva) ja siis leitakse, et kogu asi sai valesti tehtud. Ja siis tuleb paanika . Prokrastineerimise korral ei ole kummakski aega - ei tõsiseks mõtlemiseks ega sellele järgnevaks paanikaks.
Punkt. Kohe kindlasti tuleb kunagi tulevikus vajadus midagi olulist hästi kiiresti ära teha. Prokrastineerimine on hea trenn .
Punkt. Õnneliku elu saladus - tee nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Ja kui see saab veel ka kiiresti tehtud, siis... siis saab jälle laiselda. (Muidugi niimoodi oskuslikult, et ülemusele tundub, et käib usin töötegemine ).
Elagu prokrastinaatorid! 