Uute elamustega ooper Lugu Faustist, professorist ning kogu elu teadust taga ajanud, kes väsinud kõigest mõttetusest otsustab suitsiidi teha. Seda täide viies sekkus Mephistopheles ning sõlmis temaga kokkuleppe – Faust saab nooruse tagasi ja Mephistopholes saab tema hinge. Teades selle loo sisu teadsin, mida oodata sellest. Aga ooperi formaadis seda polnud kogenud. Ooperi solistid, kes jäid silma olid Mephistopheles ja Marguerite mõlemad eri põhjustel meeldisid
Kuid kui tuleb pakane, elutingimused halvenevad, on ta abitu ning hävib. Hävineb alatiseks. Samasuguse küsimuse peale vastaks korstnapühkija, "Käin katuselt katusele. Olen õnnelik nii kaua, kuni on olemas korstnaid, mida pühkida ning kuni ma suudan oma palga eest elatada oma naise ning koolitada lapsed." Ta ei saaks elada üks päev korraga, sest tema töö on linnades nii hinnatud, et tellimused ulatuvad nädalate kaugusele. Professorist teadlane, kelle rõõmutu ja tark pilk hirmu tekitab, vastaks sellele ehk nii: "Teadus on minu jaoks kõik. See on valgus, mis viib elu edasi, kuid pole kättesaadav kõigile." Oma sisimas tunneks ta kibedust, kui peaks kohtuma,või mis veel hullem, kõnelema harimatu matsiga, kes elab päev korraga ning ootab elult vaid tsirkust ja leiba. Parema meelega istuks professor oma kabinetis lahtise raamatu ning helendava arvutiekraani ees ning suhtleks inimestega, kes tema tööst lugu peavad
,,Neli mono er" ,,Väike Vipp Pulmareis" Luule ,,Söerikastaja" (1958) ,,Kivist viiulid" (1964) ,,Lauljad laevavööridel" (1966) ,,Vihm teeb toredaid asju" (1969) ,,Voog ja kolmpii" (1971) ,,Põhjatud silmapilgud" (1990) ,,Maailma avastamine" (2005) uustrükk Eitede tarkus Eitede tarkus (1965) Kord Veenuse faase oma emale teleskoobiga näitas Gauss. Eit vaatas. Täht paistis sealt temale kui uurakil nikkelkauss. Ja professorist poeg ühes jorus see talle rääkis, mis asi on faas... Eit kuulas. Ja pööras torusse oma vileda pilgu taas: "Palju maksma see värk küll pidi sul, sest tähe ta ligi toob, jah. Aga miks ta valepidi sul selle tähe keerab? Ah? Jaan krossi mõtteteri Aga siiski, missugune te olete, Jaan Kross? "Skeptik, aga ma usun, et küllaltki helge skeptik. Huumor pole mulle võõras. Mulle meeldib naerda, kuigi anekdootides leian ma harva midagi naermisväärset.,,
ning värskes õhus lõhnas sooja mulda. Kas tõesti kord saab tõde muinasloost? Ehk küll me ümber kivist linn on taas, me kõnnime, kui kõnniks me legendis. Neist õitest algas imeline aas, nüüd kõik need õied õitsevad meis endis ehk küll me ümber kivist linn on taas. Eitede tarkus (1965) Kord Veenuse faase oma emale teleskoobiga näitas Gauss. Eit vaatas. Täht paistis sealt temale kui uurakil nikkelkauss. Ja professorist poeg ühes jorus see talle rääkis, mis asi on faas... Eit kuulas. Ja pööras torusse oma vileda pilgu taas: "Palju maksma see värk küll pidi sul, sest tähe ta ligi toob, jah. Aga miks ta valepidi sul selle tähe keerab? Ah?
retsensioon Helena Himanen 9.b klass Erina Küüra Mina käisin vaatamas Ilmar raagi tehtud filmi ''Ma ei tule tagasi''. See toimus Kuressaare Linnateatris 05.11.2014 kell 18:00. Seal rääkis ühest tüdrukust nimega Anja(Polina Pusharuk). Ta oli edukas noor õppejõud, kes lõpetas kooli kuldmedaliga. Pärast läks ta Byronisse loenguid lugema. Seal oli ta romantilises suhtes professorist kolleegiga. Pärast kodus olles tuli Anjale külla tema vana sõber Dima(Sergey Yatsenyuk). Dima andis talle paki kus oli narkootikumid. Dima alguses valetas, et need on ta tüdrukule ehted ja Anja võttis need vastu. Pärast läks Dima politseiautoga minema. Anjale tuldi ukse taha politseid ja õeldi, et tal on narkootikumid paki sees mis Dima andis talle. Politsei aga ei uskunud et need pole tema omad. Kui ta asjad kokku
●1944–1946 töötas Tartu ülikoolis õppejõuna. ●1954. aastast kutseline kirjanik. ●Jaan Kross on ka viljakas esseist, kriitik ja tõlkija. Jaan Krossi luule ● "Söerikastaja" ● "Tuule-Juku" ● "Kivist viiulid" ● "Lauljad laevavööridel" ● "Vihm teeb toredaid asju" ●"Põhjatud silmapilgud" Jaan Kross "Eitede tarkus" Kord Veenuse faase oma emale teleskoobiga näitas Gauss. Eit vaatas. Täht paistis sealt temale kui uurakil nikkelkauss. Ja professorist poeg ühes jorus see talle rääkis, mis asi on faas... Eit kuulas. Ja pööras torusse oma vileda pilgu taas: Palju maksma see värk küll pidi sul, sest tähe ta ligi toob, jah. Aga miks ta valepidi sul selle tähe keerab? Ah?
Trigorinile oli ta vaid väike vaheldus, nende ühine laps sureb ja `'suur lava'' osutub provintsiteatriks. `'Kajaka'' tegelaste saatused annavad mõista, et elu on tihtipeale keeruline ja mõistetamatu ning inimesed eksivad selles kui udus. Draama `'Onu Vanja'' Näidendi peateema on asjatult hukkuv ilu. Egoistlikku ja andevaest professor Serebrjakovi on lähedased toetanud heas usus tema talendisse. Voinitski(onu Vanja) mõistab 47-aastasena, et on oma nooruse matnud professorist õemehe heaks ilmaasjata. Serbrjakov on vaid tühine puuslik, kes on asunud 25 aastat võõral kohal, pidades loenguid kunstist, millest tal endal õigesti aimugi polnud. Mõttetult elanud aastate meeleolu süvendab veelgi onu Vanja armastust Serebrjakovi noore ja kauni naise Jelena vastu. Onu Vanja sõber doktor Astrov, kes on samuti Jelenasse armunud, suudab aga mõista naise ilu taga peituvat julmust ja ükskõiksust. Kui professor oma
viljapuuaiaga, kus leidub sadu puid ja lugematuid põõsaid. Kuid ta oli pühendunud ainult oma maalappidele ja aiale. Oma naisele ei pööranud ta tähelepanu. Naisele, kes soovis oma mehelt pühendumist, soovis et Odja kingiks talle mõne uue riideeseme või ehte. Kuid ei, mehe elu käis ainult ümber tema maade. Ekke oli see, kes aitas teda meeletult. Kuid ühel päeval peatus pastoraadi ees auto, millest väljus Ekkele tundmatu daam ja härra. Nad oli praosti poeg ja tema abikaasa. Odja professorist poeg oli sõitnud vanematele külla selleks, et noomida. Ta tahtis isale aru pähe panna, et ta on ema täiesti enda elust välja jätnud. Kuid ühel päeval otsustas Ekke, et ta lahkub praosti häärberist. See mõte ei meeldinud Odjale ja tema naisele, kuid nad toetasid poissi. Nad maksid ära Ekkele tema töö eest tehtud palga. ,,Nüüd olen järgmiseks aastaks korralikult varustatud," lausub Ekke lõbusalt. Ekke lahkus praosti häärberist rõõmsa ja õnnelikuna.
Ehk küll silm sul neeldud nutust rõske, pilgud on sul imetulised. Pikki tunde trelle pigistamast on su ahtakene käsi must. Kuid su süda juues ikka samast allikast ei tunne väsimust. Siin on habemikke hulgakaupa, kellel mures ankrust ära hing. Aga sinu selget lapselaupa ehib veendumuse säraring. (Kross, 2005) ,,Eitede tarkus" (1965) Kord Veenuse faase oma emale teleskoobiga näitas Gauss. Eit vaatas. Täht paistis sealt temale kui uurakil nikkelkauss. Ja professorist poeg ühes jorus see talle rääkis, mis asi on faas... Eit kuulas. Ja pööras torusse oma vileda pilgu taas: 10 "Palju maksma see värk küll pidi sul, sest tähe ta ligi toob, jah. Aga miks ta valepidi sul selle tähe keerab? Ah? ,,Luiteliivadel joostes" (1971) Luiteliivadel joostes tuli sinine meretuul ja ütles mulle: Tõeline armastus on olemas. Tema ongi päike tumeroheliste mändide kohal. Sinu kujuteldav hing on olemas.
Gribojedovis ootavad Berliozi kärsitult teised vaimuinimesed (kirjanikud), kes oma vaidlustes jõuavad välja isegi kadeduseni teiste suvilate vastu. Gribojedovi restoranis seevastu käib igaõhtune pidu delikatesside ja dzässiorkestriga. Keskööl tabab restoranis olijaid nägemus: rõdul seisab ilus mustasilmne mees, nugaterava habeme ja frakiga. Saabub teade Berliozi surmast. Rõdule astub ka poolpaljas Bezdomnõi, kes räägib arusaamatut juttu Berliozi mõrvast, professorist jne. Bezdomnõi astub kähmlusesse teda rahustama tulnud mehega ning poeet saadetakse vaimuhaiglasse. Moskva lähedal asuv närvikliinik. Bezdomnõid on tulnud saatma poeet Rjuhhin ehk Saska. Bezdomnõi nimetab viimast kulakuks, kes on end proletaarlaseks maskeerinud ning jutustab oma uskumatuna tunduvast päevast ka arstile. Helistab miilitsasse ja käsib neil professorit jälitama minna ning üritab viimases hädas akna kaudu põgeneda, kuid lõpetab hoopiski rahustava süstiga oma uues
tulnud. Sellest aga ei saanud ekke aru, et kui ta töölistele maksis kümneid kroone korjamise eest ja sai ainult seitse krooni kasumit, siis miks Praost nii õnnelik on. Mõni päev hiljem peatub pastoraadi ees auto, millest väljuvad härra ja daam. Neile jookseb juba kaugelt vastu praostiproua, neil on jutustamist nii palju, et neil jätkub juttu kauemaks. Praost Odja oli Ekkega aias ja ütleb Ekkele, et ta professorist poeg on tulnud jälle mind noomima. Ei möödugi palju aega kui poeg isa tuleb otsima, ta üritab isaga normaalselt juttu ajada, aga Praost teab, et ega ta selleks siia ei tulnud ja ütleb pojale, et ega sa selleks ju siia ei tulnud, no mis sul mulle jälle öelda on... Nii hakkabki poeg peale oma jutuga kuidas isa ikka halba tööd teeb ja üldse kasumit ei saa, et miks sa ülikooli üldse
muidu on ta ainult töölistele välja maksnud ja sisse pole midagi tulnud. Sellest aga ei saanud ekke aru, et kui ta töölistele maksis kümneid kroone korjamise eest ja sai ainult seitse krooni kasumit, siis miks Praost nii õnnelik on. Mõni päev hiljem peatub pastoraadi ees auto, millest väljuvad härra ja daam. Neile jookseb juba kaugelt vastu praostiproua, neil on jutustamist nii palju, et neil jätkub juttu kauemaks. Praost Odja oli Ekkega aias ja ütleb Ekkele, et ta professorist poeg on tulnud jälle mind noomima. Ei möödugi palju aega kui poeg isa tuleb otsima, ta üritab isaga normaalselt juttu ajada, aga Praost teab, et ega ta selleks siia ei tulnud ja ütleb pojale, et ega sa selleks ju siia ei tulnud, no mis sul mulle jälle öelda on... Nii hakkabki poeg peale oma jutuga kuidas isa ikka halba tööd teeb ja üldse kasumit ei saa, et miks sa ülikooli üldse lõpetasid kui siin korstnaid
Gribojedovis ootavad Berliozi kärsitult teised vaimuinimesed (kirjanikud), kes oma vaidlustes jõuavad välja isegi kadeduseni teiste suvilate vastu. Gribojedovi restoranis seevastu käib igaõhtune pidu delikatesside ja dzässiorkestriga. Keskööl tabab restoranis olijaid nägemus: rõdul seisab ilus mustasilmne mees, nugaterava habeme ja frakiga. Saabub teade Berliozi surmast. Rõdule astub ka poolpaljas Bezdomnõi, kes räägib arusaamatut juttu Berliozi mõrvast, professorist jne. Bezdomnõi astub kähmlusesse teda rahustama tulnud mehega ning poeet saadetakse vaimuhaiglasse. Moskva lähedal asuv närvikliinik. Bezdomnõid on tulnud saatma poeet Rjuhhin ehk Saska. Bezdomnõi nimetab viimast kulakuks, kes on end proletaarlaseks maskeerinud ning jutustab oma uskumatuna tunduvast päevast ka arstile. Helistab miilitsasse ja käsib neil professorit
annaabi.ee 
