Vene aja esimene sajand Priikslaskmine ja ärkamisaeg 1. Põhjasõja (1700-1721) tulemusena langes kogu Eesti Vene impeeriumi koosseisu. 2.Pietism- oli saksa protestantismi vabadusliikumine 17.19. sajandil. Vennastekoguduse liikumine- 18. sajandist Kesk-Euroopast pärinev protestantlik äratusliikumine. Ratsionalism-- seotud valgustusideede levikuga Euroopas. 18. sajandi II pool - eesmärgiks seati rahva harimine ja valgustamine, kritiseeriti ühiskonna sotsiaalset korraldust, esmajoones Baltikumis valitsevat pärisorjust. 3. Piibel tervikuna ilmus eesti keeles 1739. aastal Jüri koguduse pastori Anton thor Helle tõlkes.Oli oluline,kuna selle tõlkimine sai Eesti ühtse kirjakeele kujunemise aluseks. 4. Pärast Põhjasõda oli koole napilt, puudus õpetajatest, lapsi õpetas kiriku köster, kes ise veeris koos lastega. Koolid töötasid ainult talvekuudel. 5. Klassitsismiks võeti eesk...
talurahva seisukohast) Nende seadustega kuulutati talupojad isiklikult vabadeks, talurahvaseisusse kuuluvateks isikuteks, kelle suhted mõisnikega pidid rajanema pooltevahelisel kokkuleppel. Maad talupoegadele kaasa ei antud, maa jäi mõisniku omaks ja talupojad selle rentijaiks. Kuna vastsetel rentnikel eriti muuga maksta ei olnud kui oma tööga, siis tähendas see, et teoorjus säilis või isegi raskenes, sest 1804.a seadustega koormistele pandud piirid kadusid. Ilma maata priikslaskmise teine loogiline tagajärg oli, et kadus talupoegade õigus oma talu pärandada. Seetõttu tekitas vabastamine vastakaid tundeid ja paljud leidsid põhjust pärisorjust hea sõnaga meenutada. Ka polnud vabadus täielik. Näiteks võisid talupojad küll teise mõisa kolida, kuid esialgu mitte linna või mõnda teise kubermangu. Kummatigi ei olnud "prii" inimese staatus siiski paljas sõnakõlks, isegi kui priius otsekohe rikkalikumat toidulauda või koormiste vähenemist kaasa ei toonud. Oli
Kõige tuntum nendest on J. W. Jannseni "Eesti laulik" ja selle noodiköide (1862). 2. tr. Tartu, 1865 (2000 eks.). Ilmus veel 1871 (2000 eks.), 1875 (2000 eks.), 1880 (3000 eks.), ükski neist pole säilinud. Eesti I laulupidu. 18.20. juunil 1869. aastal Tartus, ametliku nimetusega "Liivimaa Talurahva Pärisorjusest Vabastamise 50. aasta Juubeli ja Tänulaulupidu". J.V.Jannsen küsis 1869. a. laulupeo pidamiseks kubernerilt luba (eesti rahva 50. priikslaskmise aastapäevaks). Luba saadi 4 kuud enne laulupidu. Hakati kiiresti laule levitama. Korraldav komisjon koosnes peamiselt sakslastest. Eestlust ja demokraatiat propageeris Jakobson (üldrahvalik ilme). Mõte tekkis Jannsenil, kes kirjutas Eesti hümni sõnad (Paciuse Soome hümn), oli lauluseltsi "Vanemuine" juht. · Kokku esinesid 822 lauljat ja 56 pillimängijat 47 meeskoorist ja 4 puhkpilliorkestrist.
Eesti esimene üldlaulupidu toimus 18.-20. Juunil Tartus. Algataja oli Johann Voldemar Jannsen, kes kirjutas sõnad ka Eesti hümnile, oli Vanemuise lauluseltsi juht ja toimetas ,,Eesti Postimeest". Teine üldjuht oli Aleksander Kunileid, kes oli eesti helilooja ja teda peetakse ka üheks eesti rahvusliku muusika rajajaks. Johann Voldemar Jannsen ja Aleksander Kunileid Laulupidu taheti korraldada, sest lähenemas oli eesti rahva 50.priikslaskmise aastapäev. Laulupeo peakomisjoni esimeheks oli Tartu Maarja koguduse pastor Adalbert Hugo Willigerode, kes on käinud Tartu ülikoolis (1837-1841), olnud mitmes kooli õpetaja ja II laulupeo toimkonna abijuhataja. Vanemuise selts hakkas luba taotlema, eesotsas Johann Voldemar Jannsen, aastal 1867. Pikka aega rändas loa taotlus Liivima kuberneri ja siseministeerium vahet. Luba saadi 9.veebruar 1869, mil laulupeoni oli jäänud vaid 4 kuud.
Anna Haava (noorpõlves kodanikunimi Anna Rosalie Espenstein, 1939. aastani Haavakivvi, hiljem Haavakivi) sündis 15. oktoobril 1864 Tartumaal Kodavere kihelkonnas Haavakivi põlises ning jõukas talupojaperes. Haavakivvi muudeti Haavakiviks talupoegade priikslaskmise ajal. Joosep Haavakivi (1836-1891) oli oma isa Jaagu seitsmest pojast eelviimane. Temast läksid mööda nii vanima kui ka noorima poja pärimistavad, kuid juba lapsena määrati ta Haavakivi talu pärijaks. 1858. aastal abiellus Joosep Sohvi Janastiga, kes oli pärit Punikverest. 1860. aasta näärikuul sündis neil esimene tütar Elisabet. Tüdrukuke oli viiene, kui sündis järgmine laps, tulevane luuletaja Anna Haava. 9
Oli ilmne et reformidega tuleb edasi minna ja talupojad pärisorja seisundist vabastada. Sellele andis omapoolse tõuke teine keiser Napoleon. Pärisorjuse kaotamine Eestimaal kaotati see 1816. a ja Liivimaal 1819. a. maad talupoegadele kaasa ei antud, maa jäi mõisniku omaks ja talupojad selle rentijaks. Kuna vastsetel rentnikel eriti muuga maksta ei olnud kui oma tööga, siis tähendas see, et teoorjus säilis või isegi raskenes. Vabakssaamisega kaasnes perekonna- ehk priinimede panek. Priikslaskmise tagajärjel arenes edasi juba eelmiste talurahvaseadustega alguse saanud kogukondlik omavalitsus. Ametisse astusid esimesed kogukonna ametimehed, kelle juhtimisel koguti ja hädaaegadel jagati magasiaitades hoitavaid viljavarusid korraldati vaeste hoolekanne. Isiklik vabadus 1865.a võeti mõisnikelt täielik kodukariõigus, 1866 said eestlased uue vallaseaduse, mis tunduvalt suurendas valdade õigusi. 1868 keelati teorendi nõudmine eramõisais. Väga tulusaks kujunes viljakasvatus. Talude
1872.aastal. Seltsi eesmärgiks oli rahvavalgustusliku, teadusliku ja õppekirjanduse väjaandmine, eesti keele ja kirjanduse arendamine ning rahvaluule kogumine. Esimeheks valiti Jakob Hurt. EKmS pooldas alguset peale uut kirjaviisi ning toimetas trükki hulgaliselt raamatuid. 6.Aleksandrikool 1860ndate algul tekkis Viljandimaa ärksamatel talunikel mõte, et oleks vaja priikslaskmise lähenevat 50. Aastapäeva kuidagi tähistada. Esialgu mõeldi püstitada Aleksander I ausammas, kuid peagi võeti sihiks rajada eestikeelne kool Aleksandrikool-tema auks. Raha pidi selleks kogunema annetustest. Raha kogumiseks ja kooli rajamiseks oli vaja taotleda riigivõimude luba. Aktsioon lülitusid mitmed rahvusmeelsed haritlased, nagu Jakob Hurt ja Kreuzwald, tuge saadi ka eesti soost maalikunstnikult Johann Kölerilt.
Kuna Jannsen vajas arvukate tehniliste küsimuste lahendamisel saksa seltskonna toetust, siis oli kogu ettevõtmise tonaalsus leplik, väheste kriitikute meelest isegi saksasõbralik. Näiteks oli Jannsen taktikalistel kaalutlustel loovutanud peo üldjuhi koha Tartu Maarja kiriku pastorile Adalbert Hugo Willigerodele. Kriitikute hulka kuulusid muuseas Köler ja Jakobson, kellele ei meeldinud koostöö sakslastega ega seegi, et pidu oli pühendatud priikslaskmise aastapäevale. Nende arvates oli eestlaste olukord veel nii raske, et pidutsemiseks polnud põhjust. Pidu toimus kavandatud ajal ja ületas nii osaliste arvukuse kui sujumise poolest ka korraldajate endi ootused. Kohale tuli 46 koori 800 lauljaga ja 4 puhkpilliorkestrit, pealtvaatajaid ligi 15 000. Lisaks saksa autorite töödele olid kavas ka mõned noore eesti helilooja Aleksander Kunileid-Saebelmanni isamaalised laulud Lydia Koidula sõnadele
Jannsen- 1819-1890. Rahvusliku liikumise juhte. andis välja ilmalike lauludekogu ,,Eesti laulik". Tema loomingus on peamised küla- ja ajalooainelised jutud. Jannsen on Eesti hümni sõnade autor, Esimese üldlaulupeo korraldajatest. hakkas jannsen välja andma tartus elades ajalehte postimees, mille sisu oli sarnane Perno postimehega. Üldlaulupidu I mõte tekkis Jannsenil, kes kirjutas Eesti hümni sõnad Ta küsis 1869 a. Laulupeo pidamiseks kubernerilt luuba(eesti rahva 50 priikslaskmise aastapäevaks). Luba saadi 4kuud enne laulupidu. Hakati kiiresti laule levitama. Korraldav komisjon peamiselt sakslastest. Eestlust ja demokraatiat propageeris Jakobson(üldrahvalik ilme).Repertuaaris palju saksa ja vaimulikke laule. Peeti Tartus 18.-21. juunil 1869. Osa võtsid ainult meeskoorid ka mõned pasunakoorid.Üldjuhiks Jannsen ja Valga koolmeister Kunileid..Mõte oli äratada oma rahvas, hoogustada rahvuslikku ärkamist ise looma PILET 7
annaabi.ee 
