Nero Claudius Caesar Nero (15. detsember 37 - 9. juuni 68), Rooma keiser 54-68, Agrippina Noorema poeg, kelle lapsendas Claudius. Ta valitses pretoriaanide prefekti Burruse ja Seneca mõjuavaldusena aastani 62 kooskõlas senatiga, seejärel laskis jõukaid senaatoreid hukata ja konfiskeeris nende varandusi ning suurendas provintsidelt võetavaid makse. Nero kasutas saadud raha ehitamiseks ja vaatemängude korraldamiseks, ise ta esines teatris ja tsirkuses.64. a.süüdistas ta Rooma hiigeltulekahju pärast kristlasi ja laskis neid julmalt vaenata. 65. a. paljastati Nero vastane Piso vandenõu; Lucanus, Petronius, Seneca jm. ning teda
Rooma ainuvalitsejaks. 1 Aastal 197 korraldas Severus sõjaretke Edessasse, sundides sealset ja Armeenia valitsejat Roomale pantvange loovutama. Aastal 198 tegi ta uue sõjakäigu Pärsiasse ja rüüstas Ctesiphoni linna. Valitsejana toetus Severus sõjaväele, Senatiga olid suhted kehvad. Mitmed senaatorid hukati süüdistatuna korruptsioonis, mis aga tegi Severuse rahva seas populaarseks. Ta saatis vana pretoriaanide väe laiali ja keelas neil pealinna tulla, uue 50,000-mehelise ihukaitseväe pani ta kokku iseenda ustavatest meestest. Nende praefectus Gaius Fulvius Plautianus ( 205) tõusis mõjukuselt Rooma teiseks meheks ja andis oma tütre keisri pojale Caracalla'le naiseks. Plautianuse mõju sai raske hoobi, kui keisri surev vend Publius Septimius Geta ( 204) teda kritiseeris. Jaanuaris 205 süüdistas Caracalla oma äia reetmises ja see hukati. Seejärel oli
Lucius Domitius Ahenobarbuse, troonipärijaks saades Nero, ema. Kuna aga tähed ei ennustanud 12. oktoobril uuele valitsejalemidagi head oli vaja keisri surm järgmise päevani salajas hoida, sel eesmärgil laskis Agrippina keisri ihukaitseväe ülemal Burrusel keisripalee sulgeda ja tantsijatarid pidid hilisel õhtutunnil juba surnud keisrile tantsima. Neil otsustavatel tundidel peeti Agrippina juures nõupidamine, kus osalesid Agrippina, pretoriaanide prefekt Burrus, Nero õpetaja Seneca, Agrippina ja tema armuke ning nõuandja Pallas. Agrippina Julia Augusta Agrippina oli ainulaadselt intelligentne, haruldaselt ilus ja silmatorkavalt edev naine. Agrippina kannatas kogu elu selle all, et tema isast, rahvuskangelasest Germanicusest, ei saaanud jumaliku Augustuse järeltulijat ning et Germanicus suri 34 aasta vanuses, siis kui Agrippina oli alles 4-aastane
pettunud ning väsinud, tema iseloom oli väga vastuoluline. Kuigi ta nimetati juba 13. aastal kaasvalitsejaks, asus ta Augustuse surma järel valitsema alles pärast pikki kõhklusi. Ta oli kogenud ning tundis impeeriumi vajadusi, ent loomult võib teda pidada pigem alluvaks kui juhiks. Ta oli väga umbusklik ja enesekriitiline, äkilistes situatsioonides kõhklev. Tiberius oli endale soetanud sõpru, keda ta jäägitult usaldas: nendest olulisim oli kurikuulus pretoriaanide prefektSeianus. Tiberiuse valitsemisaeg jagatakse tavaliselt kaheks perioodiks: nn. heaks ja halvaks. Ehkki selge piiri tõmbamine nende perioodide vahele on võimatu, on üheks oluliseks sündmuseks peetud Tiberiuse lõplikku lahkumist Roomast 26. aastal, mis tõi endaga kaasa tõsiseid tagajärgi. Oma valitsemisaja algusest alates püüdis Tiberius jätkata Augustuse poliitikat. Ta valitses asjalikult ja kokkuhoidlikult, parandas rahandust ja provintside
Tallinna 21. Kool Nero Margus Peil 11.C klass Sisukokkuvõte Nero sündis 15. detsembril 37. aastal meie aja järgi. 49. aastal abiellus Nero ema Agrippina keiser Claudiusega. Samal ajal kihlus Nero noore tüdruku Octaviaga. 50. aastal adopteeris Claudius Nero, mis tähendas imperaatorile sisuliselt surmaotsust. Raamatu esimestes peatükkides kirjeldatakse, kuidas Agrippina tappis Claudiuse, lastes surmavat mürki sampinjonide peale tilgutada. Mürk mõjus aeglaselt ning Agrippina tegevusest ei jäänud jälgegi. Kuigi Agrippina pidi seda halbade tähemärkide tõttu järgmise päevani salajas hoidma. Pärast Claudiuse surma jäi troon vabaks ning valitsemine läks üle Nerole. Kuna viimane oli veel noor ja kogenematu, hakkas tema õpetajaks suurepäraste oraatorivõimetega Senaca, keda Nero usaldas teda täiesti. Nero ei erinenud millegi poolest oma eelkäijatest ega temale järgnenud imperaatoritest....
9 rõhusid üle jõu käivad maksud. Vindexi purustas keisrile truuks jäänud Ülem-Germaania valitseja Verginius Rufus. Samas ei andnud see võit veel Nerole võimalust vabalt hingata. Verginiuse mehed soovisid oma juhatajat keisriks, Verginius keeldus ja andis senatile võimaluse valida uus keiser. See ei olnud Nerole lihtne olukord ja ta ei suutnud enam otsuseid langetada. Nero reetis ihukaitseväe prefekt Sabinus, kes veenis oma vägesid princeps`i hülgama ning ostis pretoriaanide toetuse Galbale. Galba üksnes ootas, teatades senatile, et on saadaval, kui teda vajatakse. Senat mõistis Nero surma ja keiser oli sunnitud Roomast põgenema. Viimased tunnid veetis ta ühe oma vabakslastu villas, ta tappis enda 9. juunil 68. aastal Kokkuvõte raamatust Nagu ma ennist ütlesin, siis ennem seda raamatut ma ei teadnud Roomast tuhkagi, kuid nüüd mul on endal tunne, nagu oleksid juba Rooma teaduse professor. Seda ma muidugi pole. Olen aus, teos oli raske, kuid sain hakkama
See oli monarhia vabariigi nime all, üheisikuline võim, mida varjasid vabariiklikud vormid. Tegelikult oli Augustuse valitsusaeg (30 eKr - 14 pKr) rahuperiood ainult siseriiklikult, kuid vallutussõjad jätkusid. Põhiliselt nihutati Rooma riigi piire sel ajal põhja suunas. Sõjaväes pidas ta kinni vanadest tavadest ja alaline sõjavägi hakkas koosnema 25 leegionist, mis paigutati provintsidesse, riigi piiride lähedusse. Itaalias asusid vaid Augustuse loodud erilised pretoriaanide kaardiväeüksused, keisri ihukaitsevägi. Pretoriaanid olid tunduvalt soodsamas olukorras kui muu sõjavägi: nende teenistusaeg oli lühem ja tasu suurem. Augustus oli tasakaalukas valitseja, kes suutis oma plaanid samm-sammult ellu viia. Vajadusel oli ta külmavereline ja oma kaaslaste suhtes hoolimatu. Samas säilitas ta head suhted nii lihtrahva kui ka ülikutega. Augustus rajas riigi teedevõrgu. Suurepäraselt sillutatud maanteed ja tugevad kivisillad
kollegiaalsed. Senat seadusandlikuks, keiser pidi heakskiidu saama. Kujunes pärilik senaatoriseisus, millel varandustsensus. Sinna pääses läbi riigiametite. Seadustati ratsanikuseisus, millel samuti varandustsensus: neile mõeldud prokuraatorite ehk provintside asevalitsejate amet. Üleminek alalisele armeele, kus 150 000 meest *2 (28 leegionit kodanikke + abiüksused provintslastega). Väed olid paigutatud impeeriumi piiridele, Itaalias tagasid turvalisust üheksa keisri ihukaitseväe pretoriaanide kohorti (igaühes ligi 1000 meest). Pretoriaanide ülemast prefektist (praefectum praetorii) , kes määrati ratsanikeseisuse liikmete hulgast, sai edaspidi riigi poliitika üks tähtsamaid mõjutajaid. Augustuse välipoliitika: vallutuste lõpuleviimine, piiride stabiliseerimine. Idas suhted Partiaga. Läänes Hispaania alistamine. Põhjas vallutustega piir mööda Reini ja Doonau jõgesid. Rahuaeg: Itaalia linnade ja põllumajanduse õitseng, väikepõllumajanduse taastumine läbi
Järgmine keiser kes tuleb võimule on täielik vastand Caligulale, keiser Claudius. Claudius valitses 41-54pKr, ta paistis silma selle poolest, et tal ei olnud riigimehe omadusi, ta oli sita tervisega, ebakarismaatiline, kogeles oli nohik. Ta uuris vanu keeli, tegeles kirjanduse lugemisega jne, sõjaväekalduvusi tal ei olnud. Ka tema enda sugulased olid väga umbusklikud et kas Claudiusest valitsejat üldse võib saada. Sellel ajal oli määrav keisrite valitsejaks määramisel pretoriaanide üksus. See üksus paiknes Rooma linnas. Kuna eelkäijaks oli Caligula kes tapeti siis oli vaja uut keisrit ning Claudius kuulutati kõigile üllatusena keisriks. Rooma ajalukku on ta läinud positiivse valitsejana, ta säilitas sisepoliitilist stabiilsust, oli edukas välispoliitikas, tema ajal õnnestus Rooma riigiga liita mitmeid Põhja-Aafrika alasid. Tema ajal moodustati ka Traakia ja Mauretaania provintsid. Claudius reformis riigi kantselei, moodustas
annaabi.ee 
