omadus." 1899. aastal läks Palale venna juurde ja hoolitses majapidamise eest ja mõtles luulemaailmast loobuda. Postimehes ilmus küll pidevalt tema luuletusi, kuid väga raske oli hakkama saada. Jäi haigeks ja läks närvikliinikusse pooleks aastaks, sai sealt jõudu. Tervenemine tõi kaasa vastupandamatu elu- ja luuletahte. Otsustas proovida vabakutselist kirjanikupõlve Tartus. See periood on aga üks süngeimaks etapiks. Ta sai Postimehesse saksa ja vene keelest tõlkijaks. Terve elu oli tal mure elukoha pärast. Küll kolis ta ühest kohast teise, kuid unistus tõelisest kodust oli tal lõpuni. 75. sünnipäevaks kinkis Tartu linnavalitsus talle korteri, kuid sealgi ei püsinud ta kaua. Ta oli väga tragi naine. Isegi vana ja haigena pesi ta ise pesu ja koristas, abist keeldus, sest liikuda oli ju vaja. Tema 90. Juubelipidustuste aktusel tehti teatavaks ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus
rahvusliku liikumise etteotsa. Reiman oli Tõnissoni jaoks kogu tema avaliku tegevuse vältel ainsaks autoriteediks. Laiemale avalikkusele sai Tõnisson tuntuks 1892. aastal Eesti Kirjameeste Seltsi venestustegelastelt ülevõtmise ümber puhkenud võitlustes. Samal perioodil astus ta ka K.A. Hermanni ,,Postimehe" kaastööliseks, kuni 1892. aastal ta ametlikult ,,Postimehe" abitoimetajaks kutsuti. Tõnissoni tulek tõi ,,Postimehesse" uut värsket indu ning võitlusvaimu, mida venestuse surve all ägaval rahval hädasti vaja oli. 1894. aastal juhtis ta V üldlaulupeo ettevalmistustöid. Peol peetud rahvuslike kihutuskõnedega sai ta tuttavaks ka maarahvale. Jaan Tõnisson propageeris tugeval kõlbelisel alusel seisvat rahvuslust, mis ei sea oma eesmärgiks teiste rahvaste allutamist, vaid vaimult suuremaks saamist. Paljuski tema organiseerimisel pandi alus nn. Tartu renessaansile, mis murdis hambad tollasel
armastas väga kirjandust. vilde arvab, et ta on oma geenid pärinud emaltl. algõpetuse sai vilde kodusjätkas õpinguid Tallinna saksa elemanteer - ja kreiskoolis. õpingud toimusid saksa keeles, ja seega sai ta väga hea keeleoskuse ja kirjanduse oskuse. teda on väga palju mõjutanud tema tädipoed E. Bornhoe, kes oli talle eeskujuks. 1883-1886 töötas ta Virulase toimetuses. 1887-1890 Postimees, 1890-1892 töötas Berliinis vabakutselise ajakirjanikuna. 1893 - 1896 naases taas Postimehesse. 1896 kolib ta moskvasse. 1897 tuleb tagasi hakkab tööle narvas Virmalise toimetuses. 1901 läheb ta teataja toimetusse. 1905 aastal on sunnitud minema pagulusse. ta elas paljudes kohtades. Ta oli kirjavahetuses Marie Underiga. tal oli silmahaigus, mis lõpuks süvenes südamehaiguseks ja ta sureb 1933 aastal. 1965 sada aastat peale tema sündi hakati välja andma, tema nimelist Eduard Vilde auhinda. kõige paremini Vilde teoseid järgivale teosele. ehk kes kirjutab kõige vildelikumalt
ILMUMISAASTA:1912 1. Autorist kokkuvõte (pere, haridus, ametid, eraelu, tervislik seisund jt. võimalikud loomingule mõju avaldanud tegurid) August Kitzberg sündis Mulgimaal 1855 aastal ja suri Tartus 1927 aastal. Kasvas ta siis üles Karksi vallas olles tihedalt seotud kooliõpetaja perekonnaga. Ta on töödanud mitmes vallas ametnikuna kuid pidi tööst loobuma venestusreformi tõttu. 1894-1901 aastal töötas ta Riias kontoristina kuid läks sealt edasi tööle Postimehesse kus ta oli ärijuht ja ka Tartu Hüpoteegi Seltsi pangaametnik ning aktiivne Eesti Kirjanduse Seltsi liige. Tema sõbrad ei kutsunud teda Kustiks nagu paljud asjatundjatele meeldib väidata. Ta oli sotsiaal liberal, positiivne ja noortesõbralik inimene ning kirjutas näidenteid, külajutte ja proosasi päristöö kõrvalt milleks oli siis ärimaailmas askeldamine. Ta lood on aegumatud, realistlikud ja humoorikad mis ta leidis vajalikuna ühiskonnale süngel ajal. 2
ja rahvuslikke nõudeid. Kirja jõudmine tsaarini aga oodatud tulemusi ei andnud. Kirjad aitasid aga koondada eestlasi ühe eesmärgi taha rahvustunne. Taheti luua esimene eestikeelne gümnaasium Alexandrikool. Jakob Hurt, kes seisis selle kooli eesotsas, tema vahendusel sattusid kontakti erinevad rahvuslikud liikumised. 1864. hakkas Jannsen Tartus välja andma teiste lehte: "Eesti Postimees" 1865. Jannseni perekond lõi Tartus "Vanemuise" seltsi. Jakobson hakkas Postimehesse oma artikleid saatma. 1868. pidas Jakobson Vanemuise Seltsis oma kuulsa I kõne kolmest isamaakõnest. 1869. I üldlaulupidu. 1870. asutati Tartus Eesti Põllumeeste Selts, 1871. EAK Eesti Alexandrikooli komitee. 1872. Eesti Kirjameeste Selts. 1878. "Sakala" sai väga populaarseks leheks. Jakobson asutas. Suurlõhe Hurda ja Jakobsoni vahel, ainus asi, millega ühel meelel oldi Alexandrikooli asjus. Peale Jakobsoni surma 1882. hakkas rahvuslik liikumine allakäima, sest suuri juhte enam
korraldatud ja juhatatud vabrikuis ja tehaseis ei ole roosidele sängitatud", hakkas Narva sandarmivalitsus siiski huvi tundma autori isiku vastu. Siiski võeti lugejate poolt ,,Raudsete käte" osade ilmumine ,,Virmalises" soojalt vastu. On säilinud ka teateid, et Kreenholmi manufaktuuri juhtkond on teinud takistusi ,,Raudsete käte" edasiseks ilmumiseks ,,Virmalise" veergudel. 1898. aastal lahkus Vilde Narvast, et asuda ,,Eesti Postimehesse". 12 Teist loominguperioodi tähistab Vilde rändamishimu. Ta tahtis tundma õppida võõraid maid ja rahvaid. Nii ta saabki loa minna viiendale maailmanäitusele Pariisi, ta lahkub 27. mail 1900. Eduard Vilde töötas 1900. aasta suvel veel ,,Eesti Postimehe" toimetuses, kui ta tuli mõttele asutada Tallinnas sotsiaal-radikaalne ajaleht. Seda mõtet aitas teostada vandeadvokaadi abi Konstantin Päts. 9. juunil 1901 lubatakse
hästi palju Eestit. Siis saab tuttavaks kunstnikuga Ants Laikmaaga. Mõnes mõttes oli ühe teo poolest oli sarnane Petersoniga, kõndis jalgsi. Laikmaa tegi veel müstilisema reisi, polnud raha, et õppima minna, hakkas Tallinnast minema Düsseldorfi, vahepeal oli tööl, korjas raha, läks jälle edasi. Siis tema fantastiline jalgsirännak oli nõnda kuulsaks saanud, et leidis omale sponsori, kes maksis tema õpingud kinni. Sai tuttavaks Underiga, ja Underi teadmata sokutas tema Postimehesse Underi esimese eestikeelse luuletuse pealkirjaga ,,Kuidas juhtus?" Pani ka pseudonüümi Mutti. Dagmari isaks peetakse ka Laikmaad. Marie Under tuli teda Tallinnast matma, oli hästi lumine ja hästi külm, tuli läbi lume ja tuisu see 5km. Laikmaa tahtis, et oleks maetud oma koduaeda. Sinna viib üks selline veidikene rohtunud tee, seal sees on paekivinukid, Laikmaa ei lubanud seda silendada. Et tema pole elanud sellist siledat elu. Esimesi luuletusi ilmus Noor Eesti esimeses
Postimehe" load saadi hõlpsasti. Nende algatajaks oli Jannsen, kes esialgu valis koolmeistri ameti tõttu Pärnu väljaande, siis aga otsustas oma edukust hinnata osates Tartus "Tallorahwa Postimehe" uue nime all üles äratada. Johann Voldemar Jannsen nimetas tsensoreid "roakatsujateks" ja selgitas, et mõned asjad jäävad ikka jalgupidi "kitsa värava" vahele kinni. 1869 viidi Liivimaal ilmuva trükisõna tsenseerimine Riiga. Trükiasjade peavalitsus suhtus Eesti Postimehesse soosivalt - kuna tsensor oli Riias, lubati uudiseid võtta vene ja saksa lehtedest. Ka järeltsensuur oli Jannsenile soosiv, kuna samal ajal võideldi vene ajakirjanduses balti erikorra vastu. Taoline poliitika kestis Aleksander III venestamispoliitikani. Sakalat soosis Trükiasjade Peavalitsus aga Eesti Postimehe vastu, mida peeti pastorite saksameelseks ajaleheks. Samal ajal püüti arvestada kohalike saksa võimudega, nii ei saanud paljud taotlused luba.
annaabi.ee 
