Samuti tegi kaasa koor. Hiljem kujunes aja jooksul välja tragöödia ja komöödia. Atika tragöödia kõige tähtsamad esinejad olid: Aischylos tänapäva on jõudnud tema tragöödia ,,Oresteia" Sophokles võitis kõige rohkem tragöödia võistlusi (sai I auhinna 24 korda) Euripides säilinud 18 tragöödiat ja satüürdraama ,,Kükloop", tuntud teosed on ka ,,Medeia" ja ,,Elektra". Hiljem rajati amfiteatrid, kus toimusid esinemised. Tragöödiates lauldi pooljumalatest ehk heerostest ning nende konflikti allikaks said nende head ja halvad teod, süzeed rajanesid rahva usundi-ja kultuuripärandil. Kreekas algas tragöödia sissejuhatuse e. proloogiga, mida esitas(id) näitleja(d), sellele järges koori saabumine ja avalaul e. parodos. Edasi tulid episoodid e. dialoogilised osad näitleja(te)lt ja koorilt. Etenduse lõpetas viimane episood e. eksood- ja koori lahkumine. Atika ajajärgu perioodil on juhtivaks kirjandusliigiks draama. See arenes välja
· Lääne tsivilisatsiooni esimene suur teatriajastu algas 5 saj. eKr Kreekas · Preestrite asemel olid juba näitlejad · Tänaseni on säilinud tragöödiaid ja komöödiaid Dionysose kultus · Dionysos viljakus- ja veinijumal · Lihtsast jumala kummardamisest kujuneb välja täismõõtmeline kreeka tragöödia · 50-liikmeline koor + lava keskel asetsev Dionysose altar · Algul oli juttu jumala austamisest ja tema elust, hiljem lisati juurde lugusid pooljumalatest (heerostest, nende head ja halvad teod, sõjad, laste saatus, abielud) Korduvalt ümberehitatud Dionysose teater Ateenas tänapäeval Teater ... · ... koosnes ruumist, millel oli kolm põhiosa · Orkestra e. ringikujuline tantsuväljak, samasugune nagu see, kus esinesid koorilüürika ettekandajad · Hiljem, kui tantsiv koor enam draamas ei osalenud, muutus orkestra poolringiks, kus paiknesid muusikud ("orkester") · Skene, koht kus näitleja muutis oma välimust
Antiikaja teater erines kaasaegsest teatrist. Antiikaja teater arenes jumalate kultusest ja sellega kaasnevatest rituaalsetest toimingutest. Nüüdisaegne teater sai alguse atika ajajärgu Kreekast, siis astusid esmakordselt rahva ette näitlejad, et esitada tragöödiaid ja komöödiaid, ning etenduste jaoks rajati spetsiaalsed ehitised amfiteatrid. Algselt olid etendused seotud Dionysose pidustustega, tema austamise ja tema elu kujutamisega, hiljem lisandusid lood pooljumalatest ja kangelastest, kreeklaste legendaarsetest esivanematest. Enamiku näidendite süzeed rajanesid rahva usundi- ja kultuuripärandil. Tänapäeva teatril on antiikaja teatriga võrreldes palju erinevusi, nii väliseid kui ka sisulisi. Välised erinevused algavad teatrimajast. Vana-Kreekas ja Vana-Roomas rajati hiigelsuuri, mitmekümneid tuhandeid inimesi mahutavaid amfiteatreid, millest tänapäeval on inspiratsiooni saanud spordiväljakud
auks korraldati riitustega, mille rongkäigud sisaldasid näidendi elemente. Ronkäikudes osalesid alati Dionysose mütoloogilised kaaslased saatüreid. Oletatakse, et kõige varasemad teatri etenudused olid seotud jumala meeleheaks sokuohvri toomisega. Kultuslikes stseenides täiemõõdulise kreeka tragöödiani jõudmine võttis muidugi aega. Alguses piirduti Dionysose austamisega ja tema elu kujutamisega, kuid hiljem lisandusid lood pooljumalatest ehk heerostest. Dramaatilise pinge ning konflikti allikaks said nende head ja halvad teod, perekonnasuhted ning oma vanemate pattude pärast kannatanud laste saatus. Suured dionüüsiad, mi solid pidustused, mille käigus lavastati kolme päeva jooksul näidendeid kogu linnarahvale. Etendused toimusid võistlustena, kus omavahel võistlesid kolm autorit. Iga autor pidi etendama kolme tragöödiat ja ühte koomilist satüürdraamat.
Tragöödianäitlejad kandsid uhkeid, sageli eredavärvilisi ja rikkalikult kaunistatud rüüsid ning kõrgeid jalatseid-koturne-oma jumala Dionysose järgi. Hiljem rüüsid vooderdati, näitlejate pikkust tõsteti peakattega ja jalatsitaldade paksendamisega. See andis näitlejaile tollastes suurtes vabaõhuteatrites mõjuva väärikuse, mis sobis kujutavate tegelastega. Etentustes käsitleti lugusid pooljumalatest ehk heerostest, kreeklaste ja nendehõimlaste legendaarsetest esivanematest. Heeroste head ja halvad teod, sõjad vaenutsemised, abielud ja abielurikkumised ning nende laste saatus, kes väga sageli kannatasid oma vanemate pattude pärast, on draamatilise pinge allikaks ja loovad aluse konfliktile inimese ja jumala vahel. Konfliktsed poolsed võisid jõuda kas vastatikuse arusaamiseni ja lepituseni Kreeka tragöödia ei pidanud tingimata õnnetult lõppema või
müüte uurides näeme, et need lood kinnitavad ning seletavad ühiskonna soorolle, põllumajanduslikke suhteid, sotsiaalseid rolle ja juriidilisi protseduure. Lugu välja mõeldes valitses ning õpetas hõim ema liikmeid nii naisi kui ka mehi. Müüdi vestja oli alati nii loo ümberjutustaja kui uuendaja. Kreeka mütoloogias on mees- ja nais- jumalad. Kui inimesed loodi, elasid nad rahus ja külluses nagu jumalad. Jumalad armusid aeg-ajalt surelikesse naistesse ja nii sündisid pooljumalatest tütred ja pojad. Siis loodi Zeusi käsul Pandora ehk "kõigi andidega varustatu", sest kõik jumalad ja jumalannad olid talle midagi kaasa andnud. Zeus käskis teha neiust häbitu ja varga ning saatis ta inimestele muret tooma. Mõnede vältel oli tema esimene naine ja temast tekkis naisterass. Jgatahes oli Pandora esimene pruut ja temast sai alguse abiellumise komme. Temast sai Epimetheuse naine ja ühel päeval kergitas ta talle kaasa antud vaadi kaant.
Nendes rongkäikudes osalesid alati ka saatürid (Dionysose mütoloogilised kaaslased sokud), neid kehastasid mehed, nad laulsid ja käitusid ülemeelikult. Nendest lauludest mis need sokud laulsid on nime saanud tragöödia (kreeka tragoidia:tragos kits, sokk + o(i)de - laul). Arvatakse, et kõige algelisemad teatrietendused olid seotud jumalatele sokuohvri toomisega. Algul piirduti Dionysose austamisega kuid hiljem lisandusid lood pooljumalatest ja nende elust. Enamikkude kreeka näidendite sündmustik rajanes rahva usundi- ja kultuuripärandil. 2.1. Jumalateenistus teatrina Jumalateenistuse teatriks muutmise algatas poeet Thespis. Tema tähtis uuendus oli see, et ta oli esimene, kes astus jumala kehastajana kooriga dialoogi, deklameerides värsse. Seega oli ta siis nii esimene näitejuht kui ka esimene näitleja. Peale seda hakati sama laadi näidendeid
Sageli on tal seljas lühike kitoon, mis ei sega liikumist metsades ja mägedes. Artemis on ka sünnitusjumalanna ning hoolitseb väikeste laste eest. Dionysos Veinijumal Dionysos ei ole Olümposel domineeriv isiksus. Ta on Zeusi ja Teeba printsessi Semele poeg. Hera on Dionysose peale armukade ning andis poisi Hermesele, kes pidi ta viima nümfide juurde kaugesse Nyssasse. Teistest jumalustest erines Dionysos selle poolest, et tal oli oma saatjaskond, mis koosnes loomadest, deemonitest , pooljumalatest ja lihtsatest austajatest. Eros Armastusejumala Erose ema on Aphrodite, isa pole selge, kuid müütide kohaselt on selleks kas Hermes või Ares. Erost kujutatakse tavaliselt tiibade ja lüüraga, tema nimi tähendab igatsust, eeskätt seksuaalset. 8 Allmaailm Hades ja tema kaaskond Pärast võitlust Kronosega jagasid tema pojad maailma kaheks. Hades sai endale allilma ehk kõik, mis on Gaia, maa sügavuses
meeleheaks sokuohvri toomisega või siis soku kui võitnud koorile ettenähtud autasuga. Läänepärase teatri kodu on Antiik-Kreekas. Seal korraldati 2500 aastat tagasi viljakuse ja veinijumala auks pidustusi, mille kõrgpunkt oli 50-mehelise koori esitatud hümn Dionysosele.(KAA 1999,lk 24) Kultuslikest stseenidest täiemõõdulise kreeka tragöödiani jõudmine võttis muidugi aega. Algul piirduti Dionysose austamise ja tema elu kujutamisega, hiljem lisandusid lood pooljumalatest ehk heerostest, kreeklaste legendaarsetest esivanematest. Dramaatilise pinge ning konflikti allikaks said nende head ja halvad teod, perekonnasuhted ning oma vanemate pattude pärast kannatanud laste saatus. Enamiku kreeka näidendite sündmustik oli vaatajatele tuttav, sest süzeed rajanesid rahva usundi-ja kultuuripärandil, neist osa tunti Homerose aegadest. Seoses Dionysose kultusega arenes, kui üks tema koostusosi, atika draama oma kolmes harus: tragöödia, komöödia ja saatüridraama
5 Kreeka teater Varasemates näidendites leiame jällegi 50-liikmelise koori ning lava keskel asetseb alati Dionysise altar. Ditürambi lüüriline vorm andis näidenditele poeetilisust ja tingis laulukoori osalemise selles. Kõige tähtsam on aga ,et hümni laienenud teemadering peegeldus ka näidendeis: kui algselt piirdus ditüramb vaid Dionysose austamisega ja tema elu kujutamisega, siis hiljem lisati juurde luhusid pooljumalatest ehks heerostest, kreeklaste ja nende hõimlaste legendaarsetest esivanematest. Heeroste head ja halvad teod, sõjad,vaenutsemised , abielud ja abielurikkumised ning nende laste saatus, kes väga sageli kannatasid oma vanemate pattude pärast, on dramaatilise pinge allikas ja loovad aluse konfliktile inimese ja jumala, hea ja halva, lapse ja vanema ,kohuse ja sellest kõrvalehoidmise vahel. Konfliktsed pooled võisid jõuda kas vastastikuse arusaamise ja lepituseni
annaabi.ee 
