tunginud Landeswehri väed jagunesid kaheks, kellest üks osa suundus edasi põhja poole, kus ta ilma suurema vastupanuta vallutas kaks linna. Eesti vägede pealetung Eesti vägede vastupealetung algas 22. juunil. Kolm roodu alustasid liikumist oma positsioonidelt lõuna suunas ning surudes Rauddiviisi üksused tagasi. Ülejäänud roodud liikusid kagu suunal ning hõivasid õhtuks alad, mis ähvardasid põhjas paiknevaid Rauddiviisi jõude selja tagant. Saades päeval teada polkude edenemisest ja õhtupoolikul ka sellest, et abivägesid ei saabu, otsustati õhtul taanduda. Eestlased said sellest teada alles järgmisel hommikul jättes nii sakslastele võimaluse rahulikuks taganemiseks. Eesti vägede võit Cesise all Seoses Rauddiviisi taganemisega ning eestlaste eduga ka teistel rinnetel, oli Landeswehri olukord Cesises 22. juuni õhtuks muutunud üsna halvaks. Seetõttu otsustatigi taganeda ning
Konfiskeeriti suurettevõtted ja pangad ning muu omand; poliitilised vastased suruti maha ,,punase terroriga". Kommuuni võim tugines Punaarmee jõule. ETK oli tegelikult Nõukogude Venemaa okupatsioonivalitsus. Kommuun pidi imiteerima Eesti legitiimset valitsust, mis muutnuks sõja Eestis kodusõjaks punaste ja valgete vahel nagu see oli Venemaal. Tegelikult ei olnud kommuunil võimu isegi mitte vallutatud Eesti aladel mobilisatsiooniga formeeritud punaste eesti polkude üle. Need allusid Punaarmee väejuhatusele. Vastupealetung Pärast poolteist kuud kestnud taandumist leidis Eesti armee endas jõudu, et astuda Punaarmeele vastu. 1918. aasta detsembri tegeles sõjavägede ülemjuhatus Eesti armee ülesehitamisega. Viidi läbi sunduslik mobilisatsioon ja saadeti uusi väeosi. Suureks abiks Eestile oli Briti Kuningliku laevastiku eskaadri jõudmine Tallinna reidile ja Soome vabatahtlike saabumine
üksused tagasi. Ülejäänud roodud liikusid kagu suunal ning hõivasid õhtuks Jugla mõisa ähvardades nii põhjas paiknevaid Rauddiviisi jõude selja tagant. Samal ajal jätkasid Rauddiviisi üksused rünnakuid Stalbe vallutamiseks arvestades lisajõududega, kes olid juba eelmisel päeval viidud Cesisesse ja keda polnud enam võimalik appi saata. Eesti vägedest oli seevastu Stalbesse toodud üks rügement, mistõttu sakslaste rünnakuid suudeti edukalt tõrjuda. Saades päeval teada polkude edenemisest ja õhtupoolikul ka sellest, et abivägesid ei saabu, otsustati õhtul taanduda. Eestlased said sellest teada alles järgmisel hommikul jättes nii sakslastele võimaluse rahulikuks taganemiseks. Cesise alla olid samuti saabunud eestlaste lisajõud. Nimelt jõudis varahommikul raudteejaama lähedale Kalevlaste pataljon, kes koheselt suunati eelmisel päeval rindest läbi tunginud paiknevate Landeswehri üksuste vastu. Keskpäeval alanud
ta oli langenud. Tore kaaslane oli läinud ja kõigil tuju paha.Vaenlane oli tugev, lisaks venelastele sõdisid seal ka hiinlased ja kanged lätlased oma polkudega. Viimastest teadsid rääkida Elva kandist neid külastama tulnud soomusronglased. Räägiti kuidas lätlased oma patareidega raudteid õhku lasevad ja sellega soomusrongide teed ära katkestavad. Varsti sai terve teine rühm tunda läti polkude sitkust. Partisanid koos vabatahtlikega olid just vallutanud Pikksilla, kui Käsper ja Ahas läksid õhtul uurima vaenlast. Teel nägid nad jälgi ja said peagi ka nende jälgede omanikule, vaenlase maakuulajale, järgi. Leidnud punaste asukoha oli selge, et too õhtu nad enam rünnata ei kavatse aga järgmine päev paistab vägagi väsitav tulla. Tagasiteel oma rühma juurde otsustasid Käsper ja Ahas korraks maha istuda ja puhata
20. novembril peeti Tallinnas Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, maavalitsuse ja Maanõukogu liikmete salajane nõupidamine. Kohalikud omavalitsused pidid võimu visalt enda käes hoidma. Tuli intensiivistada bolševike ja uue võimu vastast agitatsiooni. Esmane tähelepanu eestlaste relvastamisele ja organiseerimisele. Eesti väeosadesse saata palgalisi agitaatoreid tegema kom. vastast propagandat. Üle kogu Eesti hakata moodustama sõjasalku, kohalikud + eesti polkude soldatid. Ometi jõudis Maapäev 15. nov. Toompea lossis varem koguneda ja kuulutada ennast kuni Asutava Kogu kokkutulekuni kõrgemaks võimuks Eestis. Enamlased jäid vaid pool tundi hiljaks, et Maapäev laiali ajada. Nii lõpetas Maapäev oma avaliku tegevuse (tegevus katkes 2 aastaks) ja tööd jätkati salaja, põranda all. 6 Detsembris 1917 peeti Eesti Tööerakonna konverents.
Konfiskeeriti suurettevõtted ja pangad ning muu omand; poliitilised vastased suruti maha ,,punase terroriga". Kommuuni võim tugines Punaarmee jõule. ETK oli tegelikult Nõukogude Venemaa okupatsioonivalitsus. Kommuun pidi imiteerima Eesti legitiimset valitsust, mis muutnuks sõja Eestis kodusõjaks punaste ja valgete vahel nagu see oli Venemaal. Tegelikult ei olnud kommuunil võimu isegi mitte vallutatud Eesti aladel mobilisatsiooniga formeeritud punaste eesti polkude üle. Need allusid Punaarmee väejuhatusele. Vastupealetung Eesti juhtkond tegi aktiivselt riiklikku ja sõjaväelist organiseerimistööd, korraldades mobilisatsiooni ja uute väeosade formeerimist. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks energiline polkovnik Johan Laidoner, kes seadis eesmärgiks esimesel soodsal võimalusel üle minna vastupealetungile sihiga tõrjuda Punaarmee Eestist välja.
Konfiskeeriti suurettevõtted ja pangad ning muu omand; poliitilised vastased suruti maha ,,punase terroriga". Kommuuni võim tugines Punaarmee jõule. ETK oli tegelikult Nõukogude Venemaa okupatsioonivalitsus. Kommuun pidi imiteerima Eesti legitiimset valitsust, mis muutnuks sõja Eestis kodusõjaks punaste ja valgete vahel nagu see oli Venemaal. Tegelikult ei olnud kommuunil võimu isegi mitte vallutatud Eesti aladel mobilisatsiooniga formeeritud punaste eesti polkude üle. Need allusid Punaarmee väejuhatusele. Sõja käik 23. detsembril määrati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner, kes kutsus oma staabiülemaks polkovnik Jaan Sootsi. J. Laidoneri energilisel juhtimisel suudeti Eesti sõjaväge aastavahetuseks 1918/19 suurendada 13 000 meheni, neist 600 olid ohvitserid. Kõrvu mobiliseeritud väeosadega moodustati vabatahtlikest territoriaalsed kaitsepataljonid ning
sundmobilisatsiooniga, ei tähendanud selle algus vabatahtlike väeosade lõppu. Detsembri jooksul said rahvuslikult meelestatud inimesed aru, et kodumaa päästmist pole oodata kuskilt väljastpoolt, vaid iseseisva riigi kaitseks tuleb ise välja astuda, ohverdades selle nimel kasvõi oma elu. Detsembri teisel poolel asendus varem riigi poolt teostatud vabatahtlike värbamine vabatahtlike omaalgatusega ning mobiliseeritutest moodustatud polkude kõrvale tekkis üha enam vabatahtlikest koosnevaid üksusi. 18. detsembril hakkas leitnant Konstatin Kanep Paides formeerima Järvamaa löögipataljoni; 19. detsembril käivitasid Eduard Reissar ja alamkapten Friedrich Pinka Viljandis skaudiväeosa organiseerimise; 20. detsembril alustas lipnik Leopold Tõnson Tallinnas Kalevlaste Maleva loomist; 22. detsembril pani leitnant Otto Sternbeck samas aluse Tallinna buržuide löögipataljonile; 25. detsembril algatas alampolkovnik Hans Kurvits
· Väljakohtud, kellel oli oma eriprotsessiseadus ja karistusseadus, väljakohtud asusid jalaväepolkude juures ja võisid arvestades süü raskust määrata karistust kuni surmanuhtluseni. Väljakohtute kätte võis isikuid anda vastava polgu ülem ning kohtuotsused kinnitas sõjaminister. · Sõjakohtud, kus kehtis oma eriprotsess ja erinuhtlusseadus, sõjakohtuteks olid polgukohtud polkude ja neile vastavate üksuste juures ning sõjaringkonnakohus Tallinnas. · Vaeslaste kohtud linnades oma korraldusega ja maal vallakohtud kui vaeslastekohtud vana seisusliku vallakohtu seaduse alusel; · Konsistooriumi kohus, mis töötas seisusliku luteri usu kohtu seaduse alusel ja vaimulike kohus õigeusklike jaoks (tegelesid abielulahutustega). · Hoolekande kohtud, kus oli oma korraldus
· Väljakohtud, kellel oli oma eriprotsessiseadus ja karistusseadus, väljakohtud asusid jalaväepolkude juures ja võisid arvestades süü raskust määrata karistust kuni surmanuhtluseni. Väljakohtute kätte võis isikuid anda vastava polgu ülem ning kohtuotsused kinnitas sõjaminister. · Sõjakohtud, kus kehtis oma eriprotsess ja erinuhtlusseadus, sõjakohtuteks olid polgukohtud polkude ja neile vastavate üksuste juures ning sõjaringkonnakohus Tallinnas. · Vaeslaste kohtud linnades oma korraldusega ja maal vallakohtud kui vaeslastekohtud vana seisusliku vallakohtu seaduse alusel; · Konsistooriumi kohus, mis töötas seisusliku luteri usu kohtu seaduse alusel ja vaimulike kohus õigeusklike jaoks (tegelesid abielulahutustega). · Hoolekande kohtud, kus oli oma korraldus. Hoolekandekohtutele allutati eestkoste
Eesti Sõjaväeosade Organiseerimise Keskkomitee, eesotsas Peeter Schneider. Esines ka rivaalitsemist. 1917 juunis kutsuti kokku Ülevenemaailne Eesti Sõjaväelaste Kongresse, kus moodustati Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, mille esimeheks sai Konstantin Päts. Luba hakati taotlema juba märtsis. 12.04.1917 saadi ametlik luba Ajutise Valitsuste sõjaminsitrilt Aleksander Gutskovilt Tallinna merekindluse eestimaa polkude loomise kohta. Samal päeval sai ka alguse polkude loomine. Pinding andis oma esimese käskluse formeeritava polgu kohta. Varsti juba polgus üle 3000 mehe. Sellise võimu eestistamise tulemusena tekkisid ka konfliktid. Nii rahvuslikul kui poliitiliselt alusel. Esimeseks konfliktiks võib pidada märtsi lõpu päeva Tlnas Petrogradi saadetud kaebust, milles kaevati J. Poska tegevuse üle, kuna ta vallandavat vene rahvusest ametnikke ja asendavat neid pm kirjaoskamatute eestlastega. Anti käsk määrata ametisse vaid venelased
annaabi.ee 
