» «St! Sst! St!» (Sügavust mõõtes.) Tom jätkas värvimist, pööramata vähematki tähelepanu aurikule. Ben vahtis hetke ja ütles siis: «Hei! Sa oled ankrusse pandud, mis?» Ei mingit vastust. Tom vaatles oma viimast pintslitõmmet kunstniku silmaga; siis veel - üks kerge tõmme, ja ta uuris uuesti tagajärge. Ben astus ta kõrvale. Tomi suu jooksis vett õuna järele, kuid ta ei katkestanud tööd. Ben ütles: «Hallo, vanapoiss; pandi tööle või?» «Ah, sina oled, Ben! Ma ei pannud tähelegi.» «Kuule, ma lähen ujuma. Kas sina ei tahaks ka? Aga sa teed muidugi parema meelega tööd, eks ole? No muidugi!» Tom silmitses viivu poissi ja küsis: «Mida sa nimetad tööks?» «Noh, kas see ei ole siis töö?» Tom hakkas uuesti värvima ja tähendas hooletult: «Võib-olla on, võib-olla ei ole. Tean ainult, et see on Tom Sawyeri maitse järgi.» «Oh, mine nüüd, sa ei taha ometi öelda, et see sulle meeldib?» Pintsel liikus edasi. «Meeldib
"See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste servadega. Ma läksin kööki, tegin endale paar võileiba ja kugistasin need kiirelt alla. Ütlesin Stiiv-Maikelile "Head aega, ma tulen õhtul." Ta hakkas naerma ja ütles: "Kui sa siis veel elus oled!" "Ha, ha. Hea nali!" Ja olingi läinud. Koju jõudsin umbes kell viis. Ma tulin sisse jooksujalu. Kõik ootasid mind juba. Jäin neile otsa vaatama. "Mu uus boss tuleb täna meile õhtusöögile." "Mida!?" küsisid nad kui ühest suust. "Kuulsite õigesti ta tuleb täna kella seitsmeks meile õhtustama."
«Alustage silmapilk!» kiunus skolaar. «Maha Jupiter ja Bourboni kardinal!» üürgas Robin Poussepain ja ka teised skolaarid ülal aknalaual. «Andke moralitee!» kordas rahvahulk. «Silmapilk! Jalamaid! Komödiandid ja kardinal maha ja nöör kaela!» 1 0 Vaene ehmunud ja nõutu Jupiter kahvatas oma punase mingi all, laskis välgu maha kukkuda, võttis kätte oma mütsi, kummardus ja kogeles hirmust värisedes: «Tema eminents... suursaadikud... madam Flandria Marguerite... » Ta ei teadnud, mis öelda. Tõeliselt tundis ta hirmu, et teda üles puuakse, ja nimelt rahva poolt sellepärast, et ta rahvast oodata laseb, kardinali poolt sellepärast, et ta kardinali tulekut ei läbe oodata. Kummalgi juhul ähvardas teda kuristik, õigemini võllapuu. Õnneks tuli keegi, kes ta kitsikusest päästis ja vastutuse tema õlgadelt enesele võttis. 20 Üks inimene seisis teisel pool balustraadi, ruumis, mis marmorlaua ümber vabaks oli
Upitage ta tagasi oma apelsinivärvi hobuse selga ja saatke ta minema!» «Mitte enne, kui olen su tapnud, argpüks!» hüüdis d'Artagnan, kaitses ennast nii hästi kui suutis ega taganenud 14 mitte sammugi kolme vaenlase ees, kes teda materdasid. «Hoopleb nagu gaskoonlane kunagi,» pomises aadlik. «Jumala eest, need gaskoonlased on täiesti parandamatud! Jätkake siis tantsu, kuna ta seda tingimata soovib. Kui ta ära väsib, küll ta siis ise ütleb.» Kuid tundmatu ei teadnud, mis liiki kangekaelsusega tal on tegemist: d'Artagnan ei olnud mees, kes võiks iialgi armu paluda. Nii jätkus võitlus veel mõned hetked. Lõpuks, olles täiesti kurnatud, laskis d'Artagnan kukkuda mõõgal, mille kepihoop oli pooleks murdnud. Teine hoop tabas teda otsaette ja paiskas ta ühtaegu täiesti verisena ja peaaegu meelemärkusetult maha. Just sel hetke! joosti igalt poolt sündmuspaigale kokku. Kartes skandaali, viis
» Ja sestsaadik hüüame Tölpi Tarapitaks.» «Kes see kubjas on?» küsis Jaanus. «Kes ta on? Eks ta ole meie kubjas.» «Ei, ma küsin, mis mees ta on -- maamees või saks?» «Tont teda teab! Vist mõni värdjas. Ta ise räägib veidrat keelt, ütleb «Pauerunt», kus peab olema «Bauerhund», ja kirub: «Häh, tu teivel! Häh, tu teivel!»» Jaanus ei lausunud selle peale midagi, aga ta ei hüüdnud Tarapitat kordagi nimepidi ja tõmbas kulmu kortsu, kui teised teda nimetasid. Oodo ei pannud seda tähelegi. Ta oli koera südamesõber ja mängis temaga nagu oma ven- 20 naga. Nad ajasid teineteist taga, võitlesid rind rinna vastu, veeretasid end kaisus maas, lõid kukerkuuti ja tegid muid narritempe. Kord ajas Oodo enese pea peale püsti, sirutas jalad laiali ja hüüdis: «Hüppa, Tarapita!» Ja Tarapita sirge ning sitke keha lendas kui nool ta jalge vahelt läbi. «Katsu sina sedasama,» ütles Oodo Jaanusele. Jaanus seadis enese pea peale, ajas jalad laiali ja hüüdis:
Küll vana Traat juhatab, tema teab. Kõik teavad. Aga pidage meeles: hoidke rahakott." Ütles, andis hobusele piitsa ja sõitis minema. Indrek trügis kastiga uksest sisse. Ukse vahel tuli talle noor neiu vastu, hoidis pahema käega ust lahti ja võttis paremaga kasti nöörist kinni. Kui Indrekult hiljem oleks küsitud, oli see neiu valget või musta verd, oli ta kõhn või tüse, pikk või lühike, siis oleks ta osanud vaevalt vastata. Aga ühte oleks ta päris kindlasti teadnud: neiu naeratas, ja see naeratus jäi tal millegi pärast kauaks ajaks meelde, võib olla sellepärast, et see oli esimene temale määratud naise naeratus linnas. Ja vististi oleks ta seda veelgi kauem mäletanud, kui ta poleks sama neiuga aastate pärast kokku puutunud teises kohas, teistel oludel. Siis kustus see mälestuses alal hoidunud imeline naeratus ja ta ei leidnud teda enam kogu linnas. Niisugune oli see linna naise esimene naeratus. ,,Mis on, noormees
Ema-isa olid surnud. Mari oli Marguse naine, kuid abielurahava suhted olid halvad. Kaua elanud vanaema oli kaotanud silmanägemise, kuid püsis siiski veel elus. Ühel ööl tulid hundid lauda juurde ulguma. Margus võttis püssi, tahtis hunte minema peletada, kuid tabas Tiinat, kes surmavalt haavata sai. Mees viis ta tuppa ja jättis armastatuga hüvasti. Osalised: Tammaru peremees; Tammaru perenaine; Margus, nende poeg; Tiina, kasutütar; Mari, kasutütar; Vanaema; Jaanus, sulane; Märt, sulane. Mari on Tammaru perekonda juba varem võetud ning ta saab perepojaga hästi läbi. Ta on nagu nende endi tütar. Ükskord Mari õppis piiblit ning perenaine ketras ja Margus vajadusel parandas Marit. Väljas oli külm talveilm ning peremees ja sulane Jaanus sisenesid tuppa. Neid kõiki aga hirmutas huntide ulgumine, mis on vägagi lähedal. Seejärel aga on kraapimine ukse taga. Kõik kohkuvad ning peremees võtab püssi. Ust avades leiab ta aga ukse tagant väikese lapse
Probleemiks oli kontrollil ja võimul korrapidaja sõnu ülearu tõsiselt – vähemalt mitte seda „kohe“ osa. Uks sulgus ning pimedus põhinev kultuur. Vaid vähesed õpetajad julgustasid õpilasi või võimaldasid neile kuigivõrd oma ja filmiheli pakkusid mulle piisavalt „katet“ , et välja hiilida. Ma sosistasin oma sõbrale, „Ära vaadete ja mõtete väljendamist. Mul oli ka palju kokkupõrkeid väiklaste, kiuslike ja kohati jul- ütle midagi. Ma lähen ära – koju.“ Kikivarvul, selg vastu seina surutud, liikusin ma pimeduses made õpetajatega. Karistused – isegi löömine ja keretäis – käisid tol ajal (1950ndate keskpaigast ettevaatlikult. Avasin ukse nii vaikselt kui suutsin ja olin peaaegu vaba. kuni 1960ndate alguseni) õpilaseluga paratamatu ohuna kaasas. Kord üheteistaastaselt sain Nädal hiljem saime koolidirektorilt kirja (pärast kooli sulgemist suvevaheajaks – meil polnud
et ma seda pole. 77. Vb ma tõesti armastaksin sind, aga sorri,sa pole piisavalt täiuslik, mu ego palus edasiöelda ! 78. Kogu meie olemus on meie mõtete tulemus 79. Elu on nagu teater, sest kõige suuremad kelmid istuvad sageli kõige parematel kohtadel 80. Elu on kibe tablett, mida mitte ükski meist ei suuda magustamata alla neelata 81. Elu on teater, ainult ilma proovideta 82. Elu on lill, lõhnab ja pakub silmailu, kuid kasvab igasuguse sita peal 83. Elu kõrgeimaks vormiks on olend, kes juhib ise oma tegusid 84. Elu on justkui raha. Sa võid seda kulutada nii nagu tahad, kuid sa saad seda kulutada ainult ühe korra 85. Sometimes I wanna go to sleep and NEVER wake up again 86. Elu on nagu golfipallsee saab pidevalt lööke ja lõpetab augus. 87. Kõik, mis ei tapa teeb väga tugevaks 88. Elu on hea õpetaja, kuid kahjuks ta tapab kõik oma õpilased 89. Elus on nagu väikese lapse särklihtne ja sitane 90
Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat Toimetaja Raul Adlas Koostajad: Andras Laugamets, Pille Tammpere, Raul Jalast, Riho Männik, Monika Grauberg, Arkadi Popov, Andrus Lehtmets, Margus Kamar, Riina Räni, Veronika Reinhard, Ülle Jõesaar, Marius Kupper, Ahti Varblane, Marko Ild, Katrin Koort, Raul Adlas Tallinn 2013 Käesolev õppematerjal on valminud „Riikliku struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007- 2013” ja sellest tuleneva rakenduskava „Inimressursi arendamine” alusel prioriteetse suuna „Elukestev õpe” meetme „Kutseõppe sisuline kaasajastamine ning kvaliteedi kindlustamine” programmi Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013” raames. Õppematerjali (varaline) autoriõigus kuulub SA INNOVEle aastani 2018 (kaasa arvatud) ISBN 978-9949-513-16-1 (pdf) Selle õppematerjali koostamist toetas Euroopa Liit Toimetaja: Raul Adlas – Tallinna Kiirabi peaarst Koostajad: A
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
