Põhjamaade sümfooniaorkestri 16.hooaja avakontsert (0)

11.oktoobril 2013.aastal me külastasime kooliga Estonia kontserdisaalis toimuvat Põhjamaade sümfooniaorkestri 16.hooaja avakontserdit.
Kontserdi üld eesmärgiks oli avada uus tahk Arvo Pärdi loomingust ning taas ringiga esitada ühe oma lemmikteostest Tšaikovski Kuuendat sümfooniat. Samuti on need lood head sügiseseks sisevaatluseks.
Mängis sümfooniaorkester,mis esitas Arvo Pärdi loomingut, kes on sündinud 1935 aastal Eestis Paides .Tema loomingust esitati lugu “Silhoette”.
Samuti esitati Carl Nielseni muusikat, kes oli sündinud 1865. aastal ning surnud 1931 .a, ta oli pärit Taani helilooja . Tema loomingust esitati Flöödikontsertit mis on kirjutatud komponisti autoriõhtuks Pariisis 1926.aast sügisel.
Kolmanda helilloja Pjotor Tšaikovski loomingust esitati tema viimast Kuuendat sümfooniat. Tšaikovski oli vene romantistlik helilooja.Kuuenda sümfoonia idee tekkis tal Pariisis 1892.aasta detsembris.
Neid kõiki teoseid ühedas Pariis, kuna kõik kolm teost on just seal linas heliloojatele pähe tulnud.
Neid teoseid esitas Põhjamaade sümfooniorkester, mida juhendas dirigent Anu Tali , solistina esines Erwin Klambauer ning orkestri kontsertmeister Lev Klõtškov.
Kontserdi tegi eriliseks kõikide mängijate professionaalsus . Lood olid mängitud väga puhtalt ja korrektselt.
Kõige suuremat muljet avaldas mulle esimene lugu ehk Arvo Pärdi „Silhoette”.
Loo heliloojast sain teada seda, et ta on eestlane ning on pärit Paide linnast.
See lugu on kirjutatud austusega Gustav Eiffelile ning pühendatud Orcestra de Paris ’le ja selle pea dirigendile Paavo Järvile.
Kui silmad kinni panna ja kuulata, siis see lugu meenutab tõesti Eiffeli torni tõusmist kuna mõnades kohtades on muusika vaiksem ning mõndades aga palju valjem. Algus paneb nagu põhja sellele tornile ning edasi aga hakkab juba ettevaatlikult kujunema terve konstruktsioon .Õrn valsijoonis moodustav oma saate- ja meloodiafiguuridega justkuiehituskaari ja –nurki.
See lugu tekkitas minus väga rahuliku, salapärase ja uuriva tunde. Muusika algab väga kindlalt pannes paika selle loo ettekujutus pilt. Seejärel aga hakkab mõnus ühestaktis olev muusika, mis nagu hakkaks ebakindlate sammudega aga vägagi ettevaatlikult midagi juba kujutama . Edasi aga tuleb juba päris vaba meloodia, kui äkki algab uuesti ühestaktis olev muusika. See olek justkui teadmatus sellest, mis võib edasi tulla ning see just tekkitabki seda saladus pärilikku tunnet.
Terve loo jooksul just nagu väikesed ehitajad liiguvad mööda seda torni pannes seda kokku väga ettevaatlikult aga kindlalt.
Vahepeal tekkib moment, kus need ehitajad juba liiguvad vabalt ja kiirelt. Kui sellele kõigele järgneb jällegi ettevaatlikus.Lõpu poole tekkiks nagu mingi segadus, kus kõik on äkki kaduma läinud ning muusika väljendab seda väga kiire viiuli mänguga. Kuid lõpuks ikkagi saadakse suure vaevaga kõik korda ja ongi püstitatus Eiffeli torn.
Orkestri poolt oli lugu imeilusalt esitatud, isegi vaadates seda milliste näo emotsioonidega nad seda mängisid
Minu arvates sobisid oma vahel vägagi hästi kokku Carl Nielseni flöödi kontsert ning Arvo Pärdi „Silhoette”. Kuna nad meentuasid üksteis millegi poolest. Nii esimene kui teine oli kuskil vaiksem ja kuskil veidi tormilisem.
Kuid samuti sobivad oma vahel Pjotor Tšaikovski Kuues sümfoonia ning Carl Nielseni flöödikontsert,sest nad mõlemad sisaldavad palju allegrot ehk kiirust, värvikust ning lõbusat meloodiat.
Ning sama kõik kolm sobivad oma vahel kokku kuna „Sillhouette” on see lugu, mis sisaldab vähesel määral valjemaid kohti. Nielseni flöödikontsert aga juba hakkab suurmas osas sisladama allegrot ja Adagiot. Ning Tšaikovski lugu koosnebki juba ainult allegroat ja adagiost, mis tähendab aeglaselt.
See sümfooniakontsert on minu esimene kontsert kus ma olen käinud ning see avas palju uusi muljeid minus. Mulle väga meeldis elus orkestri estius ning loodan, et külastan veelgi rohkem selliseid sümfooniaorkestrite kontserdeid ka väljaspool kooli programmi.
Koostanud
2013