sahvrist seepi söömas ja nüüd selle pärast hirmsat kõhuvalu tundis. Ja nüüd oodati appi rehepappi, kes meest aitama pidi. Abimees saabus kohale ning imestas kuidas nii loll mõni inimene olla saab. Inimesed krabasid kõike mida kätte saadi, kas siis naabri sahvrist, mõisaaidast või vanapagana käest. Suureks abiks olid neile kratid, kes täitsid kõik peremehe soovid, Oli siis seda vara vaja või mitte. Mis üle jäi, maeti maasse. Varanduse nimel poeti või nahast välja. Et vara ikka rohkem ja rohkem oleks, tehti aina uusi kratte oma soovide täitmiseks. Aida Oskar tegi lausa nii suure, et see tema majapidamisse ära ei tahtnud mahtuda. Raamatust läbib ka armastuse liin, mis räägib mõispreilist ja temasse lootusetult armunud kubjas Hansust. Selles osas tuleb mängu ka lumememmest kratt, kes Hansule tundmatustest maadest ja armastuslugudest jutustab. Armastuskolmnurga tekitab Liina, kes libahundiks moondatuna Hansu taga luurab.
Tõde, ausus, otsekohesus need olid Taani riigis puudu, neid soovis Hamlet leida, kui kodumaale naases. Korras riigi asemel leidis Hamlet eest valelikkuse, lipitsemise ning pugemise. Taani riigis oli midagi mäda, ning Hamlet märkas seda. Ta ei uskunud varem, et pealtnäha ausad õukondlased ja pereliikmed muudavad nii lühikese ajaga meelt ja arvamust. Enne vana Hamleti surma ei meeldinud Claudius, surnud kuninga vend, kellelegi, nüüd poeti uue kuninga ees. Milline valelikkus! Milline ebalojaalsus! Kõik, mida Hamlet, endise kuninga poeg, eest leidis, ärritas teda. Printsi tuli lohutama tema isa, kuid vaimuna. See võis olla Hamleti pettekujutelm või sisemine hääl, mis ütles talle ette seda, mida Hamlet ise sisimas uskus, lootis või kahtlustas. Juba sest hetkest, mil Hamlet kodumaale naasis, nägi ta midagi kahtlast oma onu, Claudiuse
soovides viljaõnnele jätku. Eeskätt Lääne-Eesti ja saarte maskeerimiskombestik on väga sarnane Skandinaavia tavadega ja seetõttu on just sellel alal ka palju erinevaid loomamaske või lausa loomadeks rõivastumist. Mardikombestikku kuuluvad eeskätt mardi(ka kadri)karu, kuid ka mardihobune, mardisokk (sama maski kasutati ka aastavahetusel), mardilammas ja mardikurg. Läänemaal ja Saaremaal on paiguti käinud ringi ka mardihani. Maskeerumine toimus võimalikult lihtsalt: poeti näiteks kahekesi teki või lina alla, mõnikord jäi teine n.-ö ratsanikuna poolest saadik nähtavaks. Kure ja hane juures kasutati valget lina, suurrätti, kuuevarrukast pistetud käsi kujutas linnupead. Muude loomade puhul aitas pahupidi kasukast, soku puhul ka uhkest sarvedega peast, mis tihti oli kepi otsa pistetud. Miks maskeeruti loomadeks? Seletusi on sellelegi tavale palju, alates sellest, et surnute hinged liikusid ringi erinevate loomade ja lindudena, et
arvab: ,,Mis elu see teil ka on! Hiilite pimedas ringi ja varastate teineteise tagant, aga oma saagiga ei oska midagi muud peale hakata kui kaevate maasse või õgite keresse või lakute kõrtsis maha.!" Ja tegelikult oli tal õiguski rehepapi nõuannete järgi riisuti küll peamiselt mõisa viljaaitu, mõisaproua riidekirste, kuid ega naabri sahvergi puutumata jäänud. Oli siis seda vara vaja või mitte. Mis üle, maeti maasse, halltõve raviks visati kõvasti viina. Varanduse nimel poeti või nahast välja. Ja et vara ikka rohkem ja rohkem oleks, tehti aina uusi kratte oma soovide ja ihade täitmiseks. Aida Oskar tegi lausa nii suure, et see tema majapidamisse ära ei tahtnud mahtuda. See krati temaatika tekitabki mõtte, et kirjanik püüab meile öelda inimene juhindub eelkõige enda ahnusest ja soovidest, kõige tähtsam on, et saaks ise lahedasti ära elatud, teistest hoolimata. Surma temaatika on samuti käsitlust leidnud. Hukkuvad kubjas Hans ja nõid Minna
maskeerumine. Õlest tehti muidugi ka patse ja vöid, piits või õletuust, saba, müts või mütsi ilustus. Sellised kohmakad olendid tõid viljaõnne, kuid olid ka ohtlikud külalised, sest mahapudenenud õled ja terad tuli koguda ja põletada. Mardikombestikku kuuluvad eeskätt mardikaru, kuid ka mardihobune, mardisokk, mardilammas ja mardikurg. Läänemaal ja Saaremaal on paiguti käinud ringi ka mardihani. Maskeerumine toimus võimalikult lihtsalt: poeti näiteks kahekesi teki või lina alla, mõnikord jäi teine n.-ö ratsanikuna poolest saadik nähtavaks. Kure ja hane juures kasutati valget lina, suurrätti, kuuevarrukast pistetud käsi kujutas linnupead. 20. sajandil võttis hoogu erinevateks ametimeesteks või teisest rahvusest inimesteks rõivastumine. Näiteks riietuti kireva riietusega mustlaseks, mis ühtlasi lubas kaartidega ennustada ja kätt vaadata. Tahma või värvidega määriti end ka mooramaa meheks või neegriks.
enda kirjutis müüma. Tema esimese avaldatud loo eest pakuti 5 dollarit ja selle maksmisega viivitati. London hakkas kahtlema, et kirjutiste müügiga saab raha teenida ja oleks kirjutamisest loobunud kui ta oma järgmise loo ,,Tuhat surma" eest ei oleks saanud 40 dollarit. 1900. aastal teenis ta 2500 dollarit , ning tema karjäär oli tõus teel. 5 Elades Oaklandis, Lake Merrittis renditud villas, kohtas London poeti George Sterlingit ja neist said parimad sõbrad. 1902. aastal aitas Sterling Londonil kodu otsida, ning leidis maja enda oma lähedal Piedmontis. Hiljem on London Sterlingut kujutanud Russ Brissendenina autobiograafilises romaanis ,,Martin Eden" ja Mark Hallina romaanis ,,Kuuorg". 1.1.4. Esimene abielu Jack London abiellus Elizabeth ''Bessie'' Madderniga 7. aprilli, 1900. Bessie oli olnud Londoni sõprade ringis mitu aastat. Nad ei abiellunud mitte armastuse vaid sõpruse pärast
Hiilite pimedas ringi ja varastate teineteise tagant, aga oma saagiga ei oska midagi muud peale hakata kui kaevate maasse või õgite keresse või lakute kõrtsis maha.!" Ja tegelikult oli tal õiguski rehepapi nõuannete järgi riisuti küll peamiselt mõisa viljaaitu, mõisaproua riidekirste, kuid ega naabri sahvergi puutumata jäänud. Oli siis seda vara vaja või mitte. Mis üle, maeti maasse, halltõve raviks visati kõvasti viina. Varanduse nimel poeti või nahast välja. Ja et vara ikka rohkem ja rohkem oleks, tehti aina uusi kratte oma soovide ja ihade täitmiseks. Aida Oskar tegi lausa nii suure, et see tema majapidamisse ära ei tahtnud mahtuda. See krati temaatika tekitabki mõtte, et kirjanik püüab meile öelda inimene juhindub eelkõige enda ahnusest ja soovidest, kõige tähtsam on, et saaks ise lahedasti ära elatud, teistest hoolimata. Surma temaatika on samuti käsitlust leidnud. Hukkuvad kubjas Hans ja nõid Minna.
Loomamaskid Eeskätt Lääne-Eesti ja saarte maskeerimiskombestik on väga sarnane Skandinaavia tavadega ja seetõttu on just sellel alal ka palju erinevaid loomamaske või lausa loomadeks rõivastumist. Mardikombestikku kuuluvad eeskätt mardi(ka kadri)karu, kuid ka mardihobune, mardisokk (sama maski kasutati ka aastavahetusel), mardilammas ja mardikurg. Läänemaal ja Saaremaal on paiguti käinud ringi ka mardihani. Maskeerumine toimus võimalikult lihtsalt: poeti näiteks kahekesi teki või lina alla, mõnikord jäi teine n.-ö ratsanikuna poolest saadik nähtavaks. Kure ja hane juures kasutati valget lina, suurrätti, kuuevarrukast pistetud käsi kujutas linnupead. Muude loomade puhul aitas pahupidi kasukast, soku puhul ka uhkest sarvedega peast, mis tihti oli kepi otsa pistetud. Miks maskeeruti loomadeks? Seletusi on sellelegi tavale palju, alates sellest, et surnute hinged
Loomamaskid Eeskätt Lääne-Eesti ja saarte maskeerimiskombestik on väga sarnane Skandinaavia tavadega ja seetõttu on just sellel alal ka palju erinevaid loomamaske või lausa loomadeks rõivastumist. Mardikombestikku kuuluvad eeskätt mardi(ka kadri)karu, kuid ka mardihobune, mardisokk (sama maski kasutati ka aastavahetusel), mardilammas ja mardikurg. Läänemaal ja Saaremaal on paiguti käinud ringi ka mardihani. Maskeerumine toimus võimalikult lihtsalt: poeti näiteks kahekesi teki või lina alla, mõnikord jäi teine n.-ö ratsanikuna poolest saadik nähtavaks. Kure ja hane juures kasutati valget lina, suurrätti, kuuevarrukast pistetud käsi kujutas linnupead. Muude loomade puhul aitas pahupidi kasukast, soku puhul ka uhkest sarvedega peast, mis tihti oli kepi otsa pistetud. Miks maskeeruti loomadeks? Seletusi on sellelegi tavale palju, alates sellest, et surnute
kohal puu kujund; puu võib olla tema maailmas samastatud inimesega. Oma kujunemisea loodusmälestustest üheks intensiivsemaks on Masing pidanud osaduse tunnet koduõues kasvanud puudega. Ka hiljem elus ei Eesti looduskirjanduse lugu 265 osanud ta leppida inimestega, "kellele tähendus luges enam kui puu ise" (Masing 1996: 53). Masinguga sarnasest, põlisrahvaste vahetut looduskogemust poeti- seerivast hoiakust lähtub oma lühiproosas, nagu "Jää ja kanarbik" (1989) või "Läbi metsa" (2000) Jaan Kaplinski. Samas moodustavad need tunne- tuslikud-kogemuslikud loodustekstid Kaplinski žanriliselt ja temaatili- selt mitmekesisest loomingust vaid väikse killu. Kaplinskilt leiab ka väga ratsionaalse väljenduslaadiga loodusesseid, milles ta ei vaatle loo- dust mitte kogemuslikult tasandilt, vaid eelkõige kui teaduse või kul- tuuri objekti
annaabi.ee 
