Joonas läks esimesena ja kukkus. Ta kukkus kuni jõudis väga suurde ruumi ja maandus tuhamägedesse. Kohe kukkusid ka teised. Mini-Martin ütles, et ta poleks hüpanud, aga luuk oli 1 kinni läinud ja nad said aru, et nii raske luuk ei saa ise kinni minna... Ruum kuhu nad kukkusid oli hiiglaslik. Nad leidsid täiesti tühja linna, väljas oli pime ja nad jäid tänavale magama. Kui Joonas ärkas, olid Martinid kadunud ja mingi imelik mees ajas teda tünni ja pobises: „Kiiresti! Palun tule!“ Joonas üritas temaga rääkida ja ei tahtnud tünni pugeda. Iga kord kui Joonas ütles sõna laps, pobises mees et: „Ole tasa, ära ütle seda!“ Lõpuks ajas ta Joonase tünni ja põgenes. Joonas ärkas majas, kus oli naine ja see sama mees. Joonas saadeti tuppa, kus oli voodi. Ta magas ja ärgates seisid võõras naine ja mees toas. Joonast kutsusid nad oma pojakeseks. Joonasele tehti suur pidusöök. Kõik maitses ühte moodi
vägivaldse loomu kui tugeva lojaalsus- ning autunde poolest. Capone oli esimene, kes avas supiköögid peale 1929nda aasta aktsiaturu krahhi ning organiseeris kaupmehi andma puudustkannatajatele riideid ning toitu oma kulul. Al Capone lõpp Al Capone elu lõpp oli kohutav. Ta saadeti Alcatrazi, kus ta hullus. Mõnikord teatas vangivalvur, et ta keeldub lahkumast oma kambrist, et minna sööma söögisaali. Tihti leiti ta kambrinurka surutuna nagu loom. Mõningatel juhtudel ta pobises või lalises nagu imik rääkida või lihtsalt istus voodil ja pinistast väikseid lugusid oma bandzol, mis ta naine saatis. Aastaid hiljem, meenutas üks vanglakaaslane, et Capone jäi oma kambrisse ning voltis oma magamisaseme linu ikka uuesti ja uuesti. Karistusaeg sai läbi 6. jaanuaril 1939 ning ta saadeti California föderaalsesse parandusasutusse oma üheaastast karistust kandma õigusrikkumise eest. Capone vabastati 16. novembril 1939. Caponel avastati ka
Ta asus raevukalt lappama paberkataloogi, internetikataloogi ja siis veel suurt märkmikku. Ütlesin teenindajale rahulikut, et kõik õpikud vormistas ta sügisel minu lugejakaardile. See ärritas raamatukoguhoidjat veelgi rohkem. Ta viskas minu lugejakaardi mulle ette ja käratas: ,,Mhh! Vaata ja kontrolli!" Säilitasin rahu ja naeratasin. Vastasin: ,,Tänan! Sügisel õpikuid laenutades Te ütlesite, et kirjutate kõik raamatud minu lugejakaardile!" Seepeale pobises raamatukoguhoidja pahuralt: ,,Üks klass jagatakse pooleks, siis veel pooleks ja siis veel pooleks! Mina pean siin järge pidama!" Mina vastasin rahulikult: ,,Mina sain sügisel neli komplekti õpikuid ja nüüd ma need tagastan." Raamatukoguhoidja sahmis pahuralt edasi. Lappas kataloogi ja vaatas arvutit. Küsisin: ,,Kas ma võin lahkuda?" Vastuseks oli ebamäärane mõmin ja näol ebasõbralik grimass. Tänasin ja lahkusin raamatukogust.
Nagu ka Noor-Eesti loosungiks oli: ,, Olgem eurooplased aga jäägem eestlasteks!" või nagu Chalice: ,, Seikle, aga ära jää võõraks." Pole vaja kõike uut kohe nii omaks võtta. 2. Vanade tarkuste unustamine viib hukatusse. Ehk hoia seda, mis juba käes ja õpi uusi asju juurde Aga isa oli hakanud ussisõnu unustama, sest külas polnud neid tarvis, pealegi ei pidanud ta neist eriti, arvates, et sirp ja käsikivi teenivad teda sootuks paremini. Seepärast pobises ta oma voodis karu nähes hoopis midagi saksa keeles, mispeale arusaamatutest sõnadest segadusse sattunud ning teolt tabamise tõttu erutunud karu tal pea otsast hammustas. Niimoodi tähtsaid tarkusi unustades võime meiegi jääda tulevikus hätta. Nt ei oska tuleviku inimesed võib-olla ilma GPRS-ita kuhugi liikuda ehk me minetame oskuse orienteeruda, kas siis kaardiga või ilma. 3. Keelatud vili tundub alati magus
"Ma ei saa sinna midagi parata," sõnas väike prints segaduses. "Tulen pikalt reisilt ja ma pole maganud..." "Sel juhul," ütles kuningas, "käsin sul haigutada. Ma pole juba aastaid kedagi haigutamas näinud. Haigutused on minu jaoks väga huvitavad asjad. Noh! Haiguta veel kord! See on käsk." "See ajab mulle hirmu peale... Ma ei saa enam ..." pomises väike prints üleni punastades. "Hm! Hm!" kostis seepeale kuningas. "Siis ma käsin sul vahel haigutada ja vahel ..." Ta pobises veel natukene ja paistis pahane olevat. Kuningas pidas kõige tähtsamaks seda, et tema autoriteeti austataks. Ta ei kannatanud sõnakuulmatust. Ta oli piiramatu ainuvalitseja. Aga kuna ta oli väga hea, siis andis ta ainult mõistlikke käske. "Kui ma käsiksin üht kindralit," lausus ta ladusasti, "et ta ennast merelinnuks moondaks, ja kui see kindral minu sõna ei kuulaks, siis poleks see mitte kindrali süü. See oleks minu süü."
varsti pärast seda, kui ta oli vangistatud. Pärast bändi proove siirdus Capone alati viivitamatult tagasi oma kambrisse, lootuses eemale hoida teistest süüdimõistetutest. Liis Vaher Mõnikord teatas vangivalvur, et ta keeldub lahkumast oma kambrist, et minna sööma söögisaali. Tihti leiti ta kambrinurka surutuna nagu loom. Mõningatel juhtudel ta pobises või lalises nagu imik või lihtsalt istus voodil ja pinistas väikseid lugusid oma bandzol. Aastaid hiljem, meenutas üks vanglakaaslane, et Capone jäi oma kambrisse ning voltis oma magamisaseme linu ikka uuesti ja uuesti. Pärast enam kui kolme aastat Rockis oli Capone täieliku
,,Kullake, sinu lemmik- shokolaadijäätis. Mõtlesin, et tahad täna end vabamalt tunda ja algavat suve sisse õnnistada." Kersti huulile ilmus veel suurem naeratus, kui ta kausi enda kätte haaras ja arvuti taha istus. ,,Emake, sa justkui loeksid mu mõtteid," tänas tütar. Seejärel vaatas ema kella ning sõnas: ,,Olgu, mina lähen nüüd tädi Maretile külla. Onu Viktor ja tädi Maie tulid tagasi, teeme neile väikese grillpeo." Juba interneti-vestlusesse süvenenud Kersti pobises vastuseks midagi umbmäärast, mis kõlas nagu ,,Mhm, tsauki. Ahjaa, tervita neid minu poolt ka." Väljas paistis päike, ilm oli juuni alguse kohta väga soe ning seepärast otsustaski Kersti sõbrannade Marili ja Lauraga kesklinna kohvikusse sööma minna. Jäätisekokteili rüübates jälgisid kolm neiut mööduvaid inimesi. Kersti pilk jäi pidama tumedapäisel pikal saleda kehaga noormehel. Ta on ilmselgelt kusagilt kaugelt maalt, muidu
mäletanud - emale külaelu ei meeldinud ja ta käis metsas ringi luusimas, kui isa põldu kündis, kohtas kord karu, kellele läbi aegade oli naistel olnud raske vastu panna, olid armukesteks, mõmisesid kõrva, karu käis emal külas, räägiti juttu ja Leemeti õele Salmele tõi karu mett, kord sattus isa emale ja karule peale, kui nad koos sängis olid, ussisõnu ta külaelu tulemusel enam ei mäletanud, et karu minema ajada, ta pobises midagi saksa keeles ja karu hammustas tal pea otsast, mida kohe kahetses ja kiimahoos toimepandud mõrva karistuseks endal riista otsast hammustas, peale seda ei kohtunud enam ema ja karu, ema tundis süüd - peale isa surma mindi tagasi metsa elama ema venna ehk onu Vootele juurde, kes neil oma onni üles aitas ehitada ja alustuseks 2 hunti piima saamiseks andis, tol ajal oli veel metsas rohkem elanikke, nüüd olid aga kõik linna põgenenud, Leemet käis ka metsaservalt küla
„...’tema ju ei salli, kui keegi võõramaalastega tegemist teeb...Ma ütlesin küll, et mitte mina ei katsunud seda munka, vaid minu kirves, aga ta vigistab ikka’“(lk11) Meeme selgitamas Manivaldi matusel Leemele miks Tambet tema peale kisas. „Vaadake ometi raudmehi ja munkasid-kohe nähe, et nad on meist oma arengus sada aastat ees!“(lk14-15) Vootele räägib Leemele kuidas tolle isa oli propageerinud külla minekut. „Aga isa oli hakanud ussisõnu unustam...Seepärast pobises ta oma voodis karu nähes hoopis midagi saksa keeles, mispeale arusaamatutest sõnadest segadusse sattunud ning teolt tamabise tõttu erutunud karu tal pea otsast hammustas.“(lk17) Vootele räägib Leemele kuidas ta isa suri külas siis kui karu ta emale seeliku alla sai. „See on moeasi. Midagi kasulikku pole ühegi jumalaga peale hakata...“(lk26) „..sa pead aru saama, et kõik need asjad on välja mõeldud ühel põhjusel- nad on ussisõnad ära unustanud.“(lk27)
annaabi.ee 
