murdesõnu. See töö vältas kuus aastat, valmis sõnastik sisaldas üle 2000 uuema või haruldasema sõna, 1921. ilmunud täiendatud trükk aga üle 4000 sõna, teiste seas ka Aaviku enese looduid. "Õigekeelsussõnaraamat" sisaldab ~40 Aaviku loodud sõna. Lisaks sellele on Aavik mitmete tänapäevases eesti keeles vältimatute tuletiste kaasautor. Eesti keeles on ka Aaviku propageeritud i-mitmus, im-superlatiiv, lühikesed pluurali partitiivi ja illatiivi vormid ning -ismid ja ikud.
1944 siirdus Rootsi, kus tegutses Stockholmis arhiivitöötajana, tõlkijana, keeleliste artiklite ja kooliraamatute autorina. Ta suri Stockholmis ja maeti sealsele Metsakalmistule. "Õigekeelsussõnaraamat" sisaldab ~40 Aaviku loodud sõna. Lisaks sellele on Aavik mitmete tänapäevases eesti keeles vältimatute tuletiste (kaas)autor, keeles on kindlalt koha sisse võtnud ka Aaviku propageeritud i-mitmus, im-superlatiiv, lühikesed pluurali partitiivi ja illatiivi vormid ning -ismid ja ikud. Aaviku-eelsete -ismuste ja -ikeride asemel; tähelepanuväärne on ka Aaviku poolt soovitatud ning eesti keeles täielikult kodunenud soome laenude hulk, nagu ka eesti murdeist kirjakeelt rikastama toodud sõnade oma. Aavikut ei toetand ei valitsus, ei ükski organisatsioon ega asutus. Johannes Aavik võttis ta soome keelest kasutusele selliseid sõnu, mille tüvi oli mõlemas keeles olemas
haruldasema sõna, 1921. ilmunud täiendatud trükk aga üle 4000 sõna, teiste seas ka Aaviku enese looduid. Johannes Aavik on eesti keelde jätnud jälje, mida on raske mitte märgata. "Õigekeelsussõnaraamat" sisaldab ~40 Aaviku loodud sõna. Lisaks sellele on Aavik mitmete tänapäevases eesti keeles vältimatute tuletiste (kaas)autor, keeles on kindlalt koha sisse võtnud ka Aaviku propageeritud i-mitmus, im-superlatiiv, lühikesed pluurali partitiivi ja illatiivi vormid ning -ismid ja ikud. Aaviku-eelsete -ismuste ja -ikeride asemel; tähelepanuväärne on ka Aaviku poolt soovitatud ning eesti keeles täielikult kodunenud soome laenude hulk, nagu ka eesti murdeist kirjakeelt rikastama toodud sõnade oma. Aavik tegeles ka süntaksiga, sel alal on tema peamisi teeneid des ja nud- lauselühendite propageerimine ja sõnajärje degermaniseerimine. "Ei tohi unustada, et
keskmurdest ja läänemurdest. Võrreldes teiste lõunaeesti murretega, on mulgi murde kirjakeel selgesti tuntav, seda enamasti sellest, et ei kasutatud tartukeelset kirjandust. Eriti on tunda põhjaeesti jooni, seda seetõttu, et Mulgimaa keskused on asunud põhjaeesti piirkonnas ning geograafiline asend - see on põhjus, miks mulgi murdel on lõunaeesti murretest kõige enam põhjaeestiga sarnaseid jooni (näiteks: -se lõpuline illatiiv, -de mitmus, pluurali nominatiivis – d, -de, -da esinemine, sõnaalguses konsonantühendi puudumine, e-mitmus, v kadu). Mulgi murde tunnuseks on h kadu sõnaalguses (hobune < obene), ks muutmine ss-iks (nõgessa), diftongi kadu madalate tagavokaalide vahelt (sõage), t ja d kadu sõna lõpust (mihe nakassive), seesütlev kääne –n lõpuline (mõtsan), e- mitmus (rihmade=rihme), üheks tüüpiliseks erijooneks on da-infinitiivi käskiva kõneviisi ainsuse 2. pöörde eitav vorm (ära mine < ärä minnä)
o saartelt mandrile epenteetiline palatalisatsioon, nt taet ‘taat’; o mandrilt saartele ud-lõpuline mitmuse partitiiv, nt rattuD ‘rattaid’; o ühisjooned: tugevaastmeline inessiiv; haploloogilised keelekujud koristuD, kirjuttuD; v kadu labiaalvokaali kõrval; sõnaalgulise konsonantühendi puudumine; Mitmed läänelised jooned ulatuvad keskmurde alale: o NA de-mitmus, õlaDe ‘õlgade’; o pluurali 3. pöörde tugev aste, nt teGevaD; o n-kujuline nud-partitsiip, nt oln ‘olnud’; o mb mm, nt lammaD ‘lambad’; o TA inessiiv; o ja – jä ning er – är, nt jäGu, pära; Palju jooni on levinud endise Põhja-Viljandimaa murrakutesse: o las ja lit klaasi ja pliidi asemel; o v-kaolised sui ja kaei; o kiBi ‘kibi’, eDeB ‘edev’, metses ‘metsas’; Kontaktid lõunaeesti murretega: o kippe : kiBeDa, o makka ‘magan’; o sattaB ‘sajab’;
Vanalt uuele kirjaviisile üleminek (1946). Doktoriväitekiri ilmunud raamatuna "Võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel XIX sajandi eesti kirjakeeles" (1958). Olulisi artikleid: "Lühike ülevaade eesti keelest ja selle arenemisest" (1949), "Kreutzwaldi osa eesti rahvusliku kirjakeele ja selle ortograafia kujunemisel" (1953), "Eesti kirjakeele ajaloo periodiseerimisest" (1955), "Ülevaade eesti leksikograafiast 1917. aastani" (1956). Dotsent Aino Valmet kandidaadiväitekiri "Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles (1524--1867)" (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas (1986) ning Käsu Hansu kaebelaulu keelest (1993). Tutvustus H. Gösekeni sõnaraamatu (1960) ja A. Thor Helle grammatikakäsitluse kohta (1983). Koos V. Alttoaga on A. Valmet koostanud ülevaateraamatu eestikeelse juhuluule kohta (1973).
sajandi eesti kirjakeeles" (1940), "Vene laensõnadest vanemas eesti kirjakeeles" (1958), "Saksa laensõnad Heinrich Stahli eesti keeles" (1963), "Alamsaksa laensõnu vanemas eesti kirjakeeles" (1981). Professor Arnold Kask kirjakeele ajaloo mõtestamine laias perspektiivis. Raamatud: "Eesti kirjakeele ajaloost" I--II, "Eesti murded ja kirjakeel" (1984). Vanalt uuele kirjaviisile ülemineku käsitlus (1946). Dotsent Aino Valmet kandidaadiväitekiri "Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles (1524--1867)" (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas Professor Paul Alvre hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste vormide kohta. Konstruktsioonide ja sõnatüüpide päritolule pühendatud käsitlused, nt terminatiivsetest konstruktsioonidest Tänapäev Emeriitprofessor Huno Rätsep sõnavara ajaloo uurija. Käsitlus Stahli grammatikast (1987) ja Jakob Hurda
Vanalt uuele kirjaviisile ülemineku käsitlus (1946). Doktoriväitekiri ilmunud raamatuna "Võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel XIX sajandi eesti kirjakeeles" (1958). Olulisi artikleid: "Lühike ülevaade eesti keelest ja selle arenemisest" (1949), "Kreutzwaldi osa eesti rahvusliku kirjakeele ja selle ortograafia kujunemisel" (1953), "Eesti kirjakeele ajaloo periodiseerimisest" (1955), "Ülevaade eesti leksikograafiast 1917. aastani" (1956). Dotsent Aino Valmet kandidaadiväitekiri "Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles (1524--1867)" (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas (1986) ning Käsu Hansu kaebelaulu keelest (1993). Tutvustus H. Gösekeni sõnaraamatu (1960) ja A. Thor Helle grammatikakäsitluse kohta (1983). Koos V. Alttoaga on A. Valmet koostanud ülevaateraamatu eestikeelsest juhuluulest (1973). Professor Paul Alvre (TÜs 19681993) hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste
Doktoriväitekiri ilmunud raamatuna "Võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel XIX sajandi eesti kirjakeeles" (1958). Olulisi artikleid: "Lühike ülevaade eesti keelest ja selle arenemisest" (1949), "Kreutzwaldi osa eesti rahvusliku kirjakeele ja selle ortograafia kujunemisel" (1953), "Eesti kirjakeele ajaloo periodiseerimisest" (1955), "Ülevaade eesti leksikograafiast 1917. aastani" (1956). · Aino Valmet kandidaadiväitekiri "Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles (1524--1867)" (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas (1986) ning Käsu Hansu kaebelaulu keelest (1993). Tutvustus H. Gösekeni sõnaraamatu (1960) ja A. Thor Helle grammatikakäsitluse kohta (1983). Koos V. Alttoaga on A. Valmet koostanud ülevaateraamatu eestikeelsest juhuluulest (1973). (ei ole väga oluline)
annaabi.ee 
