Plankton Läänemeres Mis on plankton? Plankton ehk hõljum on veekogudes hõljuvate väikeste organismide kogum. Planktilised on organismid, kes ei ole võimelised hoovustele ega lainetele vastupanu osutama. Jaotamine Planktilise faasi kestvuse järgi. Suuruse järgi. Toitumise järgi. Elukeskkonna järgi. Planktilise faasi kestvus Planktonit saab jagada kahte rühma: holoplankton ja meroplankton. Holoplanktoni rühma kuuluvad organismid, kes on planktilised terve oma elutsükli vältel. Meroplanktoni rühma kuuluvad organismid on planktilised vaid
Krister Erik Roben 7.A Väike tobias e. nigli · Liiginimi: Väike tobias e. nigli(Ammodytes tobianus) · Suurus: Kala pikkus on 20 cm ja kaal u 50 grammi · Levik: Elab Lääne-Euroopa rannikumeres ja ka Lääne meres · Toitumine: Peamiseks toiduks on planktilised vähid ja tõruvähkide vastsed · Sigimine: Nad moodustavad kaks erinevat kudekarja: kevad- ja sügiskudekarja. Ühe kudeperioodi vältel toodab emane nigli kokku keskmiselt 6800 marjatera. Väike tobias koeb kolmes portsjonis ning see on rannarahvale jätnud mulje, et ta koeb kogu aeg. · Kaitse: Väike tobias EI OLE Eestis looduskaitse all
) (Takson ehk mest - taksonoomilisse üksusesse kuuluvate organismide kogum) (Taksonoomiline rühm – nt liik, perekond, sugukond.) On võimalik, et kloroplastid arenesid välja haptoneemadest. Haptoneemade otstarve pole veel kindlalt teada, kuid nähtavasti on olulised toitainete omandamisel. Mõned uuringud: oluline roll toitainete kinnipüüdmisel ja transportimisel fagotsütoosiprotsessis. …………………. • Kloroplastid • Valdavalt planktilised (ei ole võimelised hoovustele ega lainetele vastupanu osutama.) • Enamik meres, vähesed magevees • 2-20 mikromeetrit Tuntuim haptofüütide selts – kokkoliidid, klass Prymnesiophyceae Kokkolitosfoor – moodustatud kokkoliitidest, asetsevad üksteise peal kokkosfääris. Kokkolitosfoorid moodustavad seltsid Coccolithales ja Isochrysidales. Levinumaid fütoplanktoneid, eriti avaookeanis. Äärmiselt levinud mikrofossiilidena. Esimesena vaatles Thomas Huxley.
Settimineehk kuhjumineon protsess, mille käigus liikuvad setted jäävad paigale ehk settivad. Settivad tahked ained Eraldatud tahkainete kogus 1 L vees . Muda-on veega segunenud kleepuv savikasaleuriitne sete. Istebaasi puu või põõsas, mis on lõigatud maapinna lähedale. Supernatant- see on vedelik ,mis on eraldatud tahkete ainete pealt , samuti on see vedelik mis hulbib tihedama vedeliku peal. Hõljuvaine(SS)-on veekogudes hõljuvate väikeste organismide kogum. Planktilised on organismid, kes ei ole võimelised hoovustele ega lainetele vastupanu osutama. TAN-Total Ammonia Nitrogen Lämmastiku üldsisaldus Kjeldahlil (TKN) Orgaanilise lämmastiku ja ammooniumi sisaldus vee sees nagu on kindlaks määratud Kjeldahli meetodiga. Üldlämmastik(TN)- Erinevate lämmastiku liikide summa kuidas lämmastik on vees esindatud näiteks NO3, NO2 . Üldfosfor(TP)- Üldfosfor hõlmab endas fosfori kogust lahuses.
106. Kokolitoforiidid on (soomustega haptofüüdid) haptofüüdid, mida katavad lubjastunud soomused 107. Kokkoliidid on moodustunud kaltsiumkarbonaadist 108. Kokolitoforiidid on kaetud lubisoomustega 109. Kinetoplast on osa kinetoplastiidsete mitokondrist 110. Kinetoplastiidsed on 111. Bodoniidid esinevad nii magevees, meres, kui mullas 112. Rafidiofüüdid on ilma jäiga rakuseinata 113. Radiolaarid on planktilised heterotroofsed organismid ookeanides 114. Kambrilised on bentilised organimid ookeanides 115. Amööbidele on iseloomulik viburite puudumine.Su SEENED Dimorfmism seemne paljunemine nii pungumise kui niidistikuga. Seentel rakukest, mis on kitiinist. Biotroofid ammutavad toitainet teistest organismidest muundunud hüüfide ehk haustorite abil. Osad seentele elujärgus nii mitte kui suguline paljnemine. Mittesuguline järk anamorf ja tekkivad eosed koniidid
cochlearis recurvispina. Jaotus organismide suuruse järgi 1. Nanoplankton 2-20 m (flagellaadid). 2. Mikroplankton - 20-200 m (ripsloomad, väikesed keriloomad). 3. Mesoplankton 0,2-1 mm (suured keriloomad, vesikirbulised, aerjalgsed, mitmesugused suuremate planktonorganismide vastsed). 4. Makroplankton - >1 mm (kalade noorjärgud). 5. Megaloplankton 1 mm kuni 20 cm (ainuõõssed: meririst, meriseen, meritikker). 6. Läänemere bentilistest selgrootutest 10% esinevad planktilised vastsed. Kogumise viisid: · Kogutakse mikro-, mesoja Joonis 2. CPR (Continuous Plankton Recorder). makrozooplanktonit. · Mikroplanktonit kogutakse batomeetriga (5 ja 23 l), meso- ja makroplanktonit aga planktonvõrguga (võrgusilma suurus 90 kuni 200 m). CPR (Continuous Plankton Recorder). Kogutakse mereplanktonit pikkadel vahemaadel. Filtriks on planktonsiid, mis asetseb rullikutel. Rullikuid ajab ringi propeller. Tööpõhimõte: Siidikassettidelt
Maailmas ulatuvad õitsengutega kaasnevad kahjud kalakasvandustele, puhkemajandusele jne. juba miljardi dollarini aastas. Eesti järvedes mikrovetikate vohamine küll nii suuri majanduslikke kahjusid kaasa ei too, kuid turismindust ja veekogu ökosüsteemi mõjutavad need kindlasti. Veeõitsenguid või teisisõnu mikrovetikate hulgivohamist tuleb ette peaaegu kõigis veeökosüsteemides: järvedes, jõgedes, meredes, ookeanides. Seda põhjustavad planktilised mikrovetikad, kelle rakkude mõõtmed jäävad vahemikku 1 100 m (1 mm = 1000 m). Kuigi vetikaid leidub kõikjal veekogudes, ei märka me nende kohalolu kuigi sageli. Põhjus on inimsilma lahutusvõimes, mis ei suuda eristada alla 0,2 mm suurusi objekte. Veeõitsengute korral on rakke aga sedavõrd palju, et need on meile nähtavad vee värvuse muutusena. Nähtavaks saab see tänu rakkude pigmentidele. Klorofülli tõttu värvub vesi kõige sagedamini
Kilu levila hõlmab Läänemere lõuna- ja keskosa ning külgnevate lahtede need piirkonnaf, kus vee soolsus ei lange alla 4 promilli. Kilu on pelaagiline planktonitoiduline kala. Ta vastsed toituvad väiksematest hõljuritest ränivetikatest, viburvetikatest ning aerjalaliste munadest ja noorjärkudest. Maimude peamiseks toiduks on aerjalalised vähid ja limuste vastsed. Täiskasvanud kilu toidus esinevad aerjalalised, vesikirbulised, vääneljalalisete ja limuste planktilised vastsed, samuti ka kalade marjaterad. Kilu toitumine kudemisperioodil on erandlik nähtus, mis seletub marja ja niisa väikeste mõõtmetega. Teistel kaladel aga arenevad sugunäärmed enamasti niivõrd suureks et täidavad kõhuõõne ja seega on toidu vastuvõtmine kudemisperioodil takistatud. Kilu koeb portsjoniliselt, s.o. emane ei koe kõiki marjateri korraga, vaid mitu korda, seejuures väiksemate järkudena. Portsjoniline kudemine on väga kasulik kohastumine
tulemusena tihe polaarvesi vajus mere põhja. Ookeani külm põhjakiht moodustus vähem kui 100 000 aasta jooksul ning suurtel aladel merepõhja temperatuur langes umbes 4-5 kraadini. On enesestmõistetav, et ookeani külm põhjakihi upwelling mõjutas kliimat mitmes maailma osas, kuigi pole täpselt teada, kuidas see jahenemine mõjutas Antarktika liustikke ja millise ulatuse see saavutas. Süvamere puuraukude mikrofossiilidest saame teada detaile Hilis-Paleogeeni väljasuremisest. Planktilised foraminifeerid on hästi tuntud ning nende uurimine näitab viit järjestikulist muutuste lainet umbes 40 ja 31 milj. aastat tagasi. Viimane neist ühtis jahenemise viimase episoodiga Põhja-Ameerikas nagu kinnitavad muutused maismaa taimestikus. Iga äkiline muutus esindab foraminifeeride mõnede liikide väljasuremise. Ellu jäänud liigid on tuntud keraslastena, kellest tekkisid uued liigid. Need keraslased olid ogadeta liigid, kes eelistasid külma vett
4. antropofüüdid Need on inimkaaslejad taimed, sageli võõrliigid, levivad inimese tahtmata või neid levitatakse. Väikeseõieline lemmalts Antropofüüdid ja apofüüdid moodustavad kultuurilembeste ehk hemerofiilsete taimede rühma. 8 Eesti taimkatte kujunemine Jääaja eelne periood: Kõige varasemad andmed Eesti kohta pärinevad proterosoikumist, mille setetest on leitud akritarhid (tõenäoliselt mingid planktilised vetikad- Vendotaenia aniqua). Kambriumi setete uurimisel on samuti leitud vaid akritarhe. Ordoviitsiumist on leitud juba sinivetikaid ja siluri setetest erinevate vetikate jäänuseid. Devoni ajastul tekkisid primitiivsed eostaimed- psilofüüdid (sõnajalgade moodi), mis kasvasid veekogude kallastel. Esimesena leidis psilofüütide jälgi Eestist (Tori põrgu liivakivist) Lätist pärit uurija P.W. Thomson.
Planktonloomade larvid on täiskasvanud isendite juveniilsed versioonid ja nende arenemine täiskasvanud isendiks toimub ilma metamorfoosita. Teised planktonloomad on permanentsed larvid – aerjalalised, koorikloomad –larvid erinevad täiskasvanuist väga vähe. Ka kaladel on nii, kuigi mõnikord võib noorjärkudel olla kaasas rebukott. Niisiis võib väita, et planktoni alalised liikmed kinnitavad dispersiooni üldreeglit – neil organismidel, kes täiskasvanuna planktilised, puuduvad ülddefineeritavad larvistaadiumid. Väikestel organismidel on palju suurem oht ära söödud saada. => ta peab võimalikult kiiresti kasvama nii suureks, et ei saaks ära süüa – miinimumsuurus. Selleks on vaja head toitu. Planktoni larvid elavad madalates troopilistes vetes, on piisava suurusega. Pooluste suunas liikudes larvide arvukus hakkab vähenema. Larvide arvukus on väga väike või puuduvad üldse.
Micrococcus, Bacillus, Pseudomonas, Nocardia, Streptomyces, Micromonospora, Cytophaga, Spirillum, Vibrio. Autotroofsed bakterid: tsanobakterid (Microcyctis, Anabaena, Aphanizomenon); purpursed ja rohelised fotosnteesivad bakterid (Chlorobiaceae, Chromatiaceae); kemolitotroofid osalevad N-, S-, Fe-ringes (Nitrosomonas, Nitrobacter, Thiobacillus). Caulobacter ja Hyphomicrobium koloniseerivad erinevaid pindasid. Jgede puhul on osa baktereid planktilised so vabalt hljuvad, osa seotud osakeste (vetikad, agregaadid jelumi) pinnale, osa onbiokiles. ldiselt on bakterite arvukus ja aktiivus biokiles suurem kui vees. Bakteri rhmadest domineerivad himkondade .- ja .-Proteobacteria ja Cytophaga-Flavobacterium esindajad. Jevee mikroobikooslus varieerub ajas rohkem kui biokile mikroobikooslus. 5. Mikroobikoosluse vertikaalne jaotus jrves: Epilimnion- tsanobakterid; vahetult termokliini peal ja all-
Hulgatunnetus on levinud nii patogeensete kui ka kommensantsete bakterite hulgas. Meremikrobioloogid Nealson, Patt ja Hastings avastasid hulgatunnetuse 1970. aastal. Hulgatunnetus kirjeldati mutualistlikul bakteril Vibrio fischeri'l, mis piisava bakteritiheduse korral oli võimeline sisse lülitama lutsiferaasi ekspressiooni ning hakkama helendama. V. fischeri'l on kaks eluvormi planktiline ning kinnitununa kalmaari (Euprymna scolopes) valguselundis. Planktilised rakud ei helenda, samas kui kalmaari valguselundis bakterid on võimelised helendama. Kalmaar pakub bakterile turvalist keskkonda ning pidevalt toitaineid. Bakteri helendamise abil varjab kalmaar ennast süvakiskjate eest, kes jahivad pinnakihtides ujuvaid saakloomi nende tumedana näiva silueti järgi heleda taeva taustal. Bakterite helendamise tulemusel ei märka kiskjad kalmaari siluetti. Hulgatunnetuse abil aktiveeritavad fenotüübid (kõik tüüp I signaalmolekulid).
annaabi.ee 
