1.a staadium (olukord vahetult enne prao tekkimist). Betooni plastsete deformatsioonide tõttu on pinged peaaegu kogu tõmbetsooni ulatuses saanud võrdseks betooni tõmbetugevusega fct. Edasine koormuse (paindemomendi) suurenemine kutsub ristlõikes esile prao tekkimise. Prao tekkimisel kasvab hüppeliselt armatuuri pinge, 2. staadium. Betoon tõmbetsoonis enam kaasa ei tööta. Kuigi survetsoonis hakkavad arenema plastsed deformatsioonid, võib pingejaotuse lugeda seal praktiliselt lineaarseks. 2.a staadium. Armatuuri pinge saavutab voolavuspiiri fy. Armatuuri sisejõud ja survetsooni resultantjõud enam suureneda ei saa (Ns = Nc). Koormuse suurenemisel armatuur voolab, pragu areneb edasi, survetsooni kõrgus väheneb ja betooni pinge seal suureneb 3. staadium on purunemisstaadium. Survetsooni pinna vähenemise tõttu on betooni pinge praktiliselt kogu survetsooni ulatuses saanud võrdseks survetugevusega fc
pinged peaaegu kogu tõmbetsooni ulatuses saanud võrdseks betooni tõmbetugevusega fct. Edasine koormuse (paindemomendi) suurenemine kutsub ristlõikes esile prao tekkimise. Prao tekkimisel kasvab hüppeliselt armatuuri pinge, sest varem betooni tõmbetsooniga vastu võetud tõmbejõud kandub nüüd üle armatuurile. Ristlõige läheb üle 2. pingestaadiumi. 2. staadium. Betoon tõmbetsoonis enam kaasa ei tööta. Kuigi survetsoonis hakkavad arenema plastsed deformatsioonid, võib pingejaotuse lugeda seal praktiliselt lineaarseks. 2. staadium vas- tab konstruktsiooni normaalsele kasutusseisundile. Koormuse suurenemisel kasvavad c ja s . 2.a staadium. Armatuuri pinge saavutab voolavuspiir fy. Armatuuri sisejõud Ns = fyAs ja surve- tsooni resultantjõud Nc enam suureneda ei saa (Ns = Nc). Koormuse suurenemisel armatuur voo- lab, pragu areneb edasi, survetsooni kõrgus väheneb ja betooni pinge seal suureneb. Paindekan-
m F = mg = (-) Joonis 2.16 PRAKTILISED JÄRELDUSED: 1. Ühtlase pingejaotuse korral ( = const) pikkepinge resultant N rakendub läbi ristlõikepinna keskme (piki varda telge) ning muud sisejõud puuduvad; 2. Et tekiks ühtlane pingejaotus peab kõigi pikikoormuste resultant F rakenduma piki varda telge (puhta pikke tingimuseks ongi, et varda teljesihiliste koormuste resultant rakenduks piki varda telge). 2.5. Nihkepinged pikkel 2.5.1. Pinged pikikoormatud varda kaldlõikes
pinged peaaegu kogu tõmbetsooni ulatuses saanud võrdseks betooni tõmbetugevusega fct. Edasine koormuse (paindemomendi) suurenemine kutsub ristlõikes esile prao tekkimise. Prao tekkimisel kasvab hüppeliselt armatuuri pinge, sest varem betooni tõmbetsooniga vastu võetud tõmbejõud kandub nüüd üle armatuurile. Ristlõige läheb üle 2. pingestaadiumi. 2. staadium. Betoon tõmbetsoonis enam kaasa ei tööta. Kuigi survetsoonis hakkavad arenema plastsed deformatsioonid, võib pingejaotuse lugeda seal praktiliselt lineaarseks. 2. staadium vas- tab konstruktsiooni normaalsele kasutusseisundile. Koormuse suurenemisel kasvavad σc ja σs . 2.a staadium. Armatuuri pinge saavutab voolavuspiir fy. Armatuuri sisejõud Ns = fyAs ja surve- tsooni resultantjõud Nc enam suureneda ei saa (Ns = Nc). Koormuse suurenemisel armatuur voo- lab, pragu areneb edasi, survetsooni kõrgus väheneb ja betooni pinge seal suureneb. Paindekan-
Esimeseks tõsiseks teoreetiliseks 1.3.1 MAHUMASS (tihedus) On pinnase mass mahuühikus, seega 1.5.1.4 Veejuhtivuse tüüpilised suurused Filtratsioonimooduli k suurus tööks pinnasemehaanika valdkonnas oli Coulomb' pinnasesurve teooria aastal =(gt+gw)/(Vt+Vp) (t/m3), kus Vt-terade maht; Vp-pooride maht, gt-terade antakse mingi kindla kiiruse ühikuga m/s või m/a nagu euronormides. 1776. Boussinesq' ja Flamant' lahendused pingejaotuse kohta pinnases, Darcy mass, gv-vee mass. Loodusliku pinnase mahumass määratakse lõikerõnga 1.5.2 Kapillaarnähtused pinnases Kapillaarsus vedeliku omadus tõusta uurimused pinnase veejuhtivuse kohta, Zimmermanni meetod pinnasele meetodil. Pinnastel, millesse lõiketera surumine pole võimalik (kõva savi n:), peentes torudes või piludes pindpidevuse mõjul üle vaba veepinna taseme.
3 Ristlõigete klassifikatsioon 3.1 Ristlõikeklasside määramine Ristlõiked jagatakse sõltuvalt nende surutud osade käitumisest nelja ristlõikeklassi (RK) järgmiselt: - klassi 1 kuuluvad sellised ristlõiked, kus võib tekkida plastse arvutusskeemi kasutamiseks piisava pöördumisvõimega plastne liigend ilma, et ristlõike kandevõimet tarvitseks sellega seoses vähendada; - klassi 2 kuuluvad sellised ristlõiked, milles võib areneda plastse pingejaotuse kohane paindekandevõime, kuid mille pöördumisvõimet piirab kohalik stabiilsuse kaotus; - klassi 3 kuuluvad sellised ristlõiked, mille äärmises surutud kius võib pinge ulatuda voolavuspiirini, kuid kohaliku stabiilsuse kaotus ei võimalda plastse kandevõime arenemist; - klassi 4 kuuluvad sellised ristlõiked, kus mõne surutud ristlõikeosa kohaliku stabiilsuse kaotus toimub enne, kui ristlõike üheski punktis pinge saavutab voolavuspiiri.
h ap h k p = k 5 + k 6 + k 7 ap r r k 5 = 0 ,2 tan α ap k 6 = 0 ,25 − 1,5 tan α ap + 2 ,6 tan2 α ap k 7 = 2,1 tan α ap − 4 ,0 tan2 α ap τd - arvutuslik nihkepinge (kui harjas on põikjõud) fv,d - arvutuslik nihketugevus σt,90,d - arvutuslik tõmbepinge ristikiudu kdis - tegur, mis arvestab pingejaotuse mõju harjatsoonis; kvol - mahutegur ft,90,d - arvutuslik tõmbetugevus ristikiudu V0 - viitemaht 0,01 m3 V - harjatsooni maht m3-tes, kuid V ≤ 2Vb/3, kus Vb on tala maht PUITKONSTRUKTSIOONID –ABIMATERJAL 66/106 Georg Kodi TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL ehitiste projekteerimise instituut 7.4 Liittalad 7.4.1 Liimitud õhukeseseinalised talad Normaalpinged paindel
hüdroelektrijaamad jne. Sellega kaasnesid probleemid, mida ei saanud enam ainult kogemuse alusel kuigivõrd otstarbekalt lahendada. Oli vaja teoreetilisi aluseid, et mõistliku varuga tagada vundamentide kandevõime ja vajumi jäämine talutavatesse piiridesse, nõlvade, tugiseinte ja tunnelite püsivus. Möödunud sajandi lõpul ja käesoleva algul tehti rida uurimisi, mille tulemused on tänapäevalgi inseneripraktikas kasutusel. Boussinesq'(1885) ja Flamant'( 1892) lahendused pingejaotuse kohta pinnases, Darcy (1856) uurimused pinnase veejuhtivuse kohta, Zimmermanni (1888) meetod pinnasele toetuvate liiprite arvutamiseks, Atterbergi (1911) uurimused savipinnase plastsusest ja pinnase liigitusest on ainult üksikud näited selle kohta. Kuid tolleaegsed teadmised pinnase omadustest ja käitumisest ehitise koosseisus ei moodustanud ühtset süsteemi, vaid koosnesid üksikutest omavahelise loogilise seoseta osadest
Sellega kaasnesid probleemid, mida ei saanud enam ainult kogemuse alusel kuigivõrd otstarbekalt lahendada. Oli vaja teoreetilisi aluseid, et mõistliku varuga tagada vundamentide kandevõime ja vajumi jäämine talutavatesse piiridesse, nõlvade, tugiseinte ja tunnelite püsivus. Möödunud sajandi lõpul ja käesoleva algul tehti rida uurimisi, mille tulemused on tänapäevalgi inseneripraktikas kasutusel. Boussinesq'(1885) ja Flamant'( 1892) lahendused pingejaotuse kohta pinnases, Darcy (1856) uurimused pinnase veejuhtivuse kohta, Zimmermanni (1888) meetod pinnasele toetuvate liiprite arvutamiseks, Atterbergi (1911) uurimused savipinnase plastsusest ja pinnase liigitusest on ainult üksikud näited selle kohta. Kuid tolleaegsed teadmised pinnase omadustest ja käitumisest ehitise koosseisus ei moodustanud ühtset süsteemi, vaid koosnesid üksikutest omavahelise loogilise seoseta osadest
- klassi 1 kuuluvad sellised ristlõiked, kus võib tekkida plastse arvutusskeemi kasutamiseks piisava pöördumisvõimega plastne liigend ilma, et ristlõike kandevõimet tarvitseks sellega seoses vähendada, on võimalik mehhanismi tekkimine! Tavaliselt kuuluvad siia klassi kuumvaltsitud profiilid, millede ristlõiked on kompaktsed, väikese saledusega. - klassi 2 kuuluvad sellised ristlõiked, milles võib areneda plastse pingejaotuse kohane paindekandevõime, kuid mille pöördumisvõimet piirab kohalik stabiilsuse kaotus, seega sisejõud saab arvutada elastse skeemi kohaselt. Tavaliselt kuuluvad siia klassi kuumvaltsitud profiilid. TERASKONSTRUKTSIOONID ABIMATERJAL 12/79 Georg Kodi TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL ehitiste projekteerimise instituut
8(1 - ) R 13 R 32 R 15 (6.35) 3(3 - 4)z ( z + c) 3 - 3c( z + c)(5z - c) 30cz (z + c) 3 - - R 52 R 72 Valemis kasutatud tähised on kirjeldatud joonisel 6.34. Pingejaotuse illustreerimiseks on joonisel 6.35 esitatud vertikaalpinged kahe erineva jõu rakenduspunkti sügavuse - c = 1 m ja c = 5 m jaoks pindadel, mis asuvad jõu rakenduspunktist 0,5 m all- ja ülalpool. c P Maapind c R2 R1 z R
annaabi.ee 
