tema ainus romaan osutavad aga psühholoogilist läbinägemisvõimet ja eriti mitmesuguste inimlike nõrkuste mänglev-iroonilise eritlemise oskus. Kirjaniku loominguliseks pärisosaks kujunes dratmaturgia. Raudsepp alustas kaasaegse inimese ellusuhtumise analüüsiga, tehes seda komöödiavormis "Ameerika Kristus"(1926) või kasutades tõsisemates draamades piibli karaktereid ja situatsioone "Siinai tähistel" (1928). Üha enam süvenes aga Raudsepa loomingus pilklik käsitluslaad, kus ajalehevestele omaselt kergesti üle libisetakse paljudest päevaprobleemidest, naeruvääristatakse oleviku vahekordi, kuid positiivse programmina suudetakse pakkuda peamiselt vaid biologistlikku "tervet egoismi", enda tarbeks elamist, tõsisemalt arvestamata ühiskonnavajadusi. Sellele vaatamata on Raudsepp suutnud just sellistes grotesksetes olustikukomöödiates anda vaimukaid kõverpeegelpilte oma aja tüüpidest ja olukordadest. "Kikerpilli linnapead" (1926)
Realistlikud, uusromantilised, 16. Tuglas oli kirjanduselus aktiivne. Selgita lähemalt. Toimetas kirjanduslikke ajakirju, oli mitmel korral kirjanike liidu esimees, kirjutas mitmeid uurimusi eesti kurjandusest 17. Millal tegutses Siuru? Kes kuulusid rühmitusse? Iseloomusta rühmitust. Tegutses 1917. Rühmitusse kuulusid Gailit, Under, Suits, Tuglas, Adson, Visnapuu (GUSTAV). Luuletajad on emotsionaalsedmad ja müstilisemad, nende põhimõte oli ärritada kodanlasi, pilklik suhtumine tõusikutesse, avalikud esinemised ja sagedased skandaalid. 18. Millal tegutses Tarapita? Kes siurulastest kuulusid ka Tarapitasse? Miks ülejäänud jäid kõrvale? Alustas tegevust 1921. Siurulastest kuulusid Adson, Suits, Tuglas ja Under. 19. Mis eraldas tarapitalasi siurulastest? Millest kõneles nende manifest? Siurul polnud manifesti, nende tegevust võib kokku võtta lööklausega Naudi hetke! 20. Keda kutsuti kirjandusringkondades vürtsiks ja poeeside kuningaks?
“taevas”, “valgus”, “püha”, “sära”,”tõeline”, “jumal”, “igavik”, “ime”. Luuletuste iseloomustus Kareva luule on erakordselt habras ja tundlik, seda iseloomustavad hingepuhtus, kaastunne ja ilu. Ta alustas tütarlapse tunnetuslike otsingutega, vaimselt nüristavate elu- ja koolikeskkonnale vastandas ta igatsusliku armastuse. Varane luule oli sotsiaalsetes hoiakutes kriitiline ja pilklik, hiljem on ta liikunud sisemisetõsinemise ja süvenemise suunas. Kirjaniku tähtsus On olnud paljude luulekogude koostaja ja tõlkija. Doris Kareva kõrgluule oli üheks võimaluseks suhestuda ajaloos väljakujunenud keelekasutuse võimalustega. Tunnustused Eesti Vabariigi kultuuripreemia luulekogu "Maailma asemel" eest. Eduard Vilde preemialuulekogu "Mandragora" eest. Juhan Liivi luuleauhind 1991.
Valguse teema PIMESI, PIMESI pomisen nimesid valgus, oh Valgus, sa elav ja vägev ürgsügav voog, tõuse sisimast, pühi mu tänapäev tühi! Luuletuste iseloomustus · Kareva luule on erakordselt habras ja tundlik, seda iseloomustavad hingepuhtus, kaastunne ja ilu. Ta alustas tütarlapse tunnetuslike otsingutega, vaimselt nüristavate elu- ja koolikeskkonnale vastandas ta igatsusliku armastuse. · Varane luule oli sotsiaalsetes hoiakutes kriitiline ja pilklik, hiljem on ta liikunud sisemisetõsinemise ja süvenemise suunas. Luulede struktuur · Kareva kujundid on võimalikult puhastatud liigsetest kõrvalassotsiatsioonidest, luuletus keskendub ühele nägemusele, pildile või kesksele motiivile. · Kareva armastuslüürika on originaalne, liigub tundeväljenduses pigem ütlematajätmistes kui otsesõnu väljendatud tunnetes. Reliigiast · Sakraalsus omab Kareval ka kaalukamat tähendust: paljusid tema
mõeldakse surma. 6. Allegooria- metsloom, sa oled olnud mulle vend, kui kilgates mu peale peeti jahti, su kiskjakoopas kodus tundsin end; 7. Vastandväljendus- pime päev; tõeluse südamikku sügavalt, lähedalt; 8. Metonüümia- Süü seisis selge ja sale, ta ees; Lausekujundid 1. Kordus- anafoor ilmneb luuletuses ,,Unelõhe", kus kordub sõna linn. Linn, mida olen põhjanud ja põland, linn põhjamaine, põletav karm ja pime, pilklik, armukade- epifoor- korratakse ,,kaua veel" Korratakse sõna sõudma: karjatust kuulsin, mis tasa ja kaua veel pean sõlmedest päästma paadi ja sõudma kaikus kaljude vahel ja sõudma. võnkus kui katkenud lauluviis kaua veel 2. Refrään- korratakse lauset ,, Valgus, millest me võetud, ei hävi" Valgus, millest me võetud, ei hävi. Algkujude lõputult liikuv ja lehviv, lainetav, liblendav rida-
Villon Pilet 8 F. Villoni elu ja looming; Julia ja Ophelia võrdlev iseloomustus 1. F. Villoni elu ja looming 1431 1465 (?) Prantslane Elust pole palju andmeid =Tõenäoliselt sündis 1431 =Madalast soost, aga sai siiski ülikoolihariduse =Suhtles aktiivselt Pariisi allilmaga, oli mitu korda vangis =Mõisteti kaks korda surma, aga see asendati väljasaatmisega 1465 =Pärast väljasaatmist andmed puuduvad Loomingus on individuaalsus Villon on pilklik, sarkastiline ,,Väike testament" 1456 ,,Suur testament" 1461 =Nendes pärandab tundeid jms Toob luulesse surmatantsu motiivi =Surma ees on kõik võrdsed On kuulsad ballaadid ="Ballaad poodutest" ="Ballaad kadedatest keeltest" Luule on kohati pihtimuslik Palju surma teemat Väga pilklik luule, naerab paljude inimlike pahede üle Naerab ka enese üle = ,,Ma prantslane, Pariisi kodanik ja selle üle olen õnnelik,
paremik ja samuti tema ainus romaan osutavad aga psühholoogilist läbinägemisvõimet ja eriti mitmesuguste inimlike nõrkuste mänglev-iroonilise eritlemise oskus. Kirjaniku loominguliseks pärisosaks kujunes dramaturgia. Raudsepp alustas kaasaegse inimese ellusuhtumise analüüsiga, tehes seda komöödiavormis "Ameerika Kristus"(1926) või kasutades tõsisemates draamades piibli karaktereid ja situatsioone "Siinai tähistel" (1928). Üha enam süvenes aga Raudsepa loomingus pilklik käsitluslaad, kus ajalehevestele omaselt kergesti üle libisetakse paljudest päevaprobleemidest, naeruvääristatakse oleviku vahekordi, kuid positiivse programmina suudetakse pakkuda peamiselt vaid biologistlikku "tervet egoismi", enda tarbeks elamist, tõsisemalt arvestamata ühiskonnavajadusi. Sellele vaatamata on Raudsepp suutnud just sellistes grotesksetes olustikukomöödiates anda vaimukaid kõverpeegelpilte oma aja tüüpidest ja olukordadest. "Kikerpilli linnapead" (1926).
Tuglas, Under, Gailit) · Siuru ja Tarapita roll 20saj alguses (kuulusid, mis tegid, muutsid, oluline) Siuru Kuulusid-Gailit, Under, Semper, Tuglas, Adson, Visnapuu. Siuru tähendas lõokest. Siurule andis tema ilme ja kõmuline ning ennast reklaamiv seltskondlik tegevus. Luuletajad on emotsionaalsemad ja müstilisemad kui varasemad autorid. Proosasse tuleb koos nendega katastroofipilte ja fantaasiat. Proosas on valdavaks tige ja irvitav iroonia. Pilklik suhtumine tõusikutesse. Põhimõte oli ärritada kodanlast. Luuletasid lilledest ja armastusest ajal, mil oli sõda. Lööklause: Naudi hetke! Esimeseks suureks ettevõtmiseks oli album. Luuletused olid väga isiklikud, puhtad, kunstipärased, musikaalsed ning väärustasid inimest. Oluline oli fantastilissümbolistliku proosa tulek kirjandusse. Väärtus: armastusluule viimine uuele tasemele; tõmbas üldsuse tähelepanu kirjandusele, muutis selle populaarseks; tänu kirjastuse
oma surnukeha, kellele raamatud ja kes saab selle au tema hing endale omandada. Teemades on palju vastandamisi: elu ja surm, ilu ja inetus, pattulangemine ja Neitsi Maarja. Kirjutas pärast Meung-sur-Loire'i vanglast pääsemist. Hõlmab ka rida muudes vormides luuletusi, millest kuulsaimad on Villoni ballaadid. Mõsiteti kaks korda röövimiste ja tapmiste eest surma. Alates 1463 puuduvad tema kohta andmed. Vahel luule harras, vahel pilklik. Loomingus iha inimese maise elu täiuse ja vabaduse järele. Tema tuntud nelik, mis on vangis kirjutatud: ,,Ma prantslane, Pariisi kodanik, ja selle üle olen õnnelik, ent varsti köie kaudu süld mis pikk, saab teada kael, mis kaalub tagumik." ,,Ballaad kadedaist keeltest," ,,Villoni epitaaf ehk ballaad poodudest"- kujutab end koos kaaslastega võllas kõikumas, vaadeldes elu otsekui teispoolsusest.luulet iseloomustab satiirilisus ja individuaalsus Villon kandis irvitavat ja
küsinud. Temal ei ole mingit muret, ta priiskab hommikust õhtuni ja ajab rumalat lori.» «Kuidas võib ta seda teha, kui ta seotud on?» kahtles Agnes. «Oh, ta palus ja vingus, kuni ma halastuse pärast ta köidikud lahti käskisin päästa. Tänuks rikub ta nüüd minu mehed ara, meelitab neid joomisele ja ässitab minu vastu üles.» «Gabriel palus ja vingus?» kordas Agnes umbusklikult ja vastu tahtmist libises pilklik naeratus üle ta näo. «Häda õpetab paluma,» urises Ivo salamahti hambaid kiristades. «Teie ehmataksite, preili von Mönnikhusen, kui ma teile täiesti tunnistaksin, kui alatu, kui nurjatu see inimene on. Ma ei julge seda kõike rääkida.» «Rääkige peale!» «Tema näib väga selgesti teadvat, kui palju ta teile tohib loota. Ka tema ootab päästmist teie isa poolt, kuid paraku hoopis teistel põhjustel kui teie, armuline preili.» «Mis see tähendab?»
annaabi.ee 
