vanemad ning meil oli nende ees hirmus häbi. Vanemad rääkisid politsei onudega veel natuke aega juttu ning siis läksime autodesse ja mind ja mu sõpru viidi koju. Terve tee mõtlesin mis minust saab ja kas ma saan nüüd sellise peapesu, et ma mäletan seda elulõpuni. Jõudsime koju, aeg oli juba hiline, vältisin vanematega kontakti. Läksin voodisse ning jäin selle asja üle järele mõtlema. Minu toa uks läks lahti ja ema tuli mu voodi juurde ning istus, piilusin teda areldi teki serva alt. Siis ta alustas juttu ning küsis minu käest miks me sinna sisse murdsime, alguses vaikisin, aga siis ütlesin, et niisama huvi pärast. Seepeale ütles ema:” Ära kunagi enam niimoodi tee!” Soovis mulle head ööd ja lahkus minu toast. Andre Kauk 7 A. klass
internetis, et saada mingi ülevaade kunstnikust endast ja tema loomingust. On Konrad Mägi ju ikkagi Pallase kunstiühingu asutaja ja Pallase kunstikooli esimene juhataja. Läbi aastakümnete on tema järgijad ja õpilased hoidnud ja säilitanud nn ,,Pallase maalikultuuri ja suhtumist värvi". Kutsutakse ju Mäge 20. Sajandi ,,kõige värvitundlikumaks" eesti maalijaks, temale omistatakse esimesed eesti moodsad loodusmaalid. Piilusin veidi netis ka tema enda loomingut, eriti looduspilte ja ... . Ma ei ole küll eriline kunstitundja ja ega kunstnikud ei olegi võrreldavad ja kõrvutatavad (igal oma aeg ja stiil), aga tema õpilaste näitus mulle erilist muljet ei avaldanud. Kunstniku enda ,,Norra maastik" ja ,,Lilleline väli majakesega" löövad hinge kinni, tema õpilaste tööde puhul seda ei juhtunud. Kahjuks. Aktipilte ma eriti ei süvenenult ei uurinud, mulle ei ole kunagi Konrad Mäe õpilaste aktid meeldinud
Ma olin Katri naaber, seega ei võtnud koju minek kaua aega. Kui tuppa astusin, võtsin toolikeselt oma koti ja kiirustasin üles. Nagu mul ikka oli harjumuseks õppida koos arvutiga voodi peal, võtsin arvuti ja läksin voodisse. Vaatasin, et minuga oli 4 inimest msnis rääkinud. Ma ei viitsinud neile vastata, muidu olekski jäänud nendega rääkima. Panin oma staatuseks hõivatud ning hakkasin õppima. Olin just kaks lehekülge läbi saanud, kuulsin uksekella. Jooksin vaikselt alla, piilusin uksepilust. Seal oli kahtlane mees, keda polnud enne näinud. Ma ei julgenud ust avada, kuna vanemaid kodus polnud ja ei teadnud, mis juhtuda võis. Ma ei tea miks, aga ma avasin selle ukse. ,,Tere tüdruk, kas su vanemad on kodus?" küsis meesterahvas. Ma vastasin koheselt: ,,Jah, nad vaatavad telekat." Ma ei julgenud tõtt rääkida, et mu vanemad on tööasjus Pariisis, äkki tuleb see onuke jälle tagasi. "Ma olen Inglismaalt, ma usun jumalasse ja armastan teda," ütles mees tõsise näoga
Tõime audi pakiruumist välja aku ja otsustasime proovida kas äsjasoetatud BMW ka käima läheb. Üllatuslikult käivitus ta esimesel katsel. Me olime selle üle küllaltki rõõmsad. Ennekõike Priit, kelle rahakott nüüd veidi õhem oli. Rääkisime sealse seltskonnaga veel veidi juttu ja seadsime BMW valmis teele asumiseks. Pukseerimisköis sai paigaldatud kahe auto vahele ja sai ka sisse lülitatud ohutuled. Kojusõit kulges probleemideta. Ma vaikselt piilusin tahavaate peeglisse kuna ma olin audis. Ja nägin, et ma pean selle auto veel endale saama. Jõudes koju sai tagastatud laenatud asjad õigetele omanikele. Köis Priidule, tema vend ta tüdrukule ja aku leidis samuti tee töökotta. Mina jäin veel Toomasega värsket ostu imetlema ning justkui nagu ühest suust ristisime selle auto Stacyks. Tekkis ka mõte auto puhtaks pesta. Peale pesu tekkis mul selle auto vastu veel suurem kiindumus. Loo lõpu võib endajaoks igaüks välja
along!"( "Nüüd me sõidame mööda vööd" (Gürtel vöö. Sks. k.) (millega ta tahtis ütelda: "Me sõidame piki Gürtelit see on ühe meie tänava nimi) ei avaldanud poisile mingit muljet. Jasper õngitses püksitaskust maapähkli-kotikese. Maapähklid koos koorega. Ta urgitses pähklituumad koorest välja ja mugis neid. Koored, suured kui ka väikesed tükid langesid tema paksudele reitele. Sealt toimetas Jasper need meie auto mustaplüüsilisele põrandale. Ma piilusin vargsi, aga väga uudishimulikult ema poole. Meie autot seestpoolt absoluutses puhtuses hoida on üks meie perekonna ülimatest seadustest. Igasugune patustamine selle vastu, kas minu või mu õe poolt, kutsus seni ikka ema lõpmatult pikka ja ägedat riidlemist esile. Aga nüüd naeratas ema ikka veel. Ainult pisut tardununa tundus see naeratus. Tegelased Ewald Leonhard Stefan Isidor Ewaldi õde Sybille Ewaldi ema Ewaldi isa Tom Jasper Mary
Sealt tuli hoopis üks pikk ja ilus, musta värvi limusiin. See peatus täpselt minu ees. Limusiin oli nii ilus. See säras täpselt nagu oleks see just tulnud poleeringust. Esi aken avanes ning sealt vaatas mulle otsa nägus mees."Kas siin leidub mõni preili nimega Mirjam Monk?" küsis tundmatu mees. ,,ikka leidub. Selleks olen mina." vastasin. ,,Istu peale. Su ema juba ootab sind." Ma ei teadnud kas minna või mitte minna limusiini peale, kuid kui ma piilusin aknast sisse nägin, et kõige tagumisel istmel istub mu ema. Ma läksin ruttu auto uksest sisse ning kallistasin kõvasti oma ema. Me sõitsime Brüsselisse, kus elas mu ema ja kus elan nüüd minagi.
Mina loen oma praktika väga õnnestunuks, sest kui ma sinna kööki läksin oli minu praktiline osa ümmargune null, kuid nüüd võin igas köögis juba midagi. Täitsin oma eesmärgi ja olin erinevates köökides alustades külmast rootsi lauast ja lõpetades A La Carte köögiga. Kui neid kööke ette lugeda siis olin veel kuumas rootsi lauas, fast- food köögis, messi köögis (kokk kes teeb meeskonnale süüa) ja ühe silmaga piilusin ka gourme (külma ja kuuma) kööki. Tundsin ise asjade vastu huvi ja olen tõsiselt oma teadmiste pagasit täiendanud, nii, et jäi võimalus nädalalõpu töötaja kohale peale kooli. Probleeme üldiselt ei olnud, kuid ikka laeval töötades on kõik töövälisel ajal koos ja seal tekkis suhtlemises pingeid, kuid madalat profiili hoides ja omade asjadega tegeledes üldiselt suuri probleeme ei tekkinud. Kõik tööalased probleemid lahendasime kohapeal, et kuna tööle ja kuna on päeva lõpp
Aeglaselt, meile nis, et kahtlaselt aeglaselt eemaldati kigust kivirusu, mis sulges ukse alumist osa, kuni lpuks seisis meie ees kogu uks. Otsustav silmapilk oli saabunud. Vrisevi ksi tagusin ma vasakusse lemisse nurka vikese avause. Pimedus ja thjus nitasid, et nii kaugele, kui lbipistetud raudkang ulatas, polnud ukse taga asuv ruum prahiga titunud nagu sja lbitud kik. Vimalike mrgiste gaaside kartuses tehti knlaproovid, siis laiendasin ma avaust, torkasin knla sellest lbi ja piilusin sisse. Minu krval seisid lord Carnarvon, leedi Evelyn ja Callender (ks vljakaevajaist), oodates pinevalt minult teateid. Alguses ei suutnud ma midagi nha, sest kambrist vljuv soe hk pani knla hubisema. Kui mu silmad aga valgusega harjusid, kerkisid nagu udust esile kambri sisemuse ksikasjad, kummalised loomad, kujud ja kuld kikjal srav ja sdelev kuld. Teistele, kes mu krval seisid, vis see tunduda igavikuna olin imetlusest keeletu (H. Carter, lk 176)
Kui mu väike õde silmad lahti tegi, märkas ta, et on poolel keldri teel. Kuigi tegelikult ei julgenud ta kunagi keldrisse minna, sest tema jaoks oli see suur ja jube koht. Köögist kadus palju asju. Hiljem leidsime need laka pealt, ka meie ülevalt naabrid kasutasid seda sama lakka oma pesu kuivatamiseks. Laka ukse juures oli vana kirst. Ülevalt naabrimees avas kirstu ja tahtis teada, mis seal sees on. Kuid kirstus olid ainult vanad püksid.Kuid ise silmanurgast piilusin, mis seal on...päris vaatama ei läinud.Ülevalt naabrid kolisid sealt majast ära, sest neil hakkas peale kirstu !10 avamist väga halvasti minema.Nende lähisugulased hakkasid ümberringi surema ja mööbel süttis vahetevahel põlema. Öösiti oli aknast näha inimese kuju, kes rippus nööri otsas. Alguses nägi seda ainult laps. Ühel ööl hakkas laps täiest kõrist karjuma ja isa läks vaatama, mis tütrel on. Isa nägi sama kuju
246 ajupuutükke. Mustade ja vaiksetena ujusid nad mitusada sammu kaldast eemal. Kõik oli surmvaikne. Näis hilja olevat; lõhnas hilise öö järgi. Te teate, mis ma tahan öelda, -- ma ei leia õigeid sõnu. Sirutasin ja ringutasin tublisti; pidin just paadi lahti päästma ja minema hakkama, kui kuulsin mingit häält eemalt, teiselt poolt jõge. Kuulatasin. Varsti taipasin. Oli tuhm ja korrapärane naksumine, mida aerud vaiksel ööl tullides tekitavad. Piilusin pajuokste vahelt välja; ja seal see oligi: paat, mis tuli eemalt üle jõe. Ma ei näinud, mitu inimest oli paadis. See lähenes, ja kui ta minu kohale jõudis, nägin, öt.seal oli üksainus mees. Mõtlesin, et on võib-olla taat, kuigi ma polnud teda oodanud. Ta liikus minust allpool pärivoolu edasi, jõudis viimaks madalasse kaldalähedasse vette ja möödus nii lähedalt, et ma oleksin võinud teda puudutada, kui oleksin püssi välja sirutanud. Noh, oligi taat, päris kindlasti
annaabi.ee 
