Paremaks paigaks peeti Tallinna ja peo peamiseks läbiviijaks kohustati H.Rosenthali, Jannseni väimeest. Rosenthal leidis endale kohe sobiva abilise, Eestimaa kameraalkohtu noore ametniku August Einwaldi, kes oli aktiivne tegelane eesti seltsis ,,Lootus". ,,Lootuse" juhatus võttis heameelega vastu H.Rosenthali ettepaneku. ,,Lootus" esitas palvekirja ja piduprogrammi 14. juulil riigiasutustele ja luba saabus siseministrilt juba 4. septembril. Otsekohe asuti pidukomitee moodustamisele. H.Rosenthal soovis peo juhiks ,,ühte väljapaistvat literaati". Esimesed kaks kandidaati- O.Riesemann ja Ed. Koch- keeldusid. Kolmas valik langes doktor Carl von Wistinghausenile, kellest saigi pidukomitee president. Asepresidendiks valiti H.Rosenthal ja sekretäriks A.Einwald, kes juhtisid kirjavahetust ja hoolitsesid ajakirjandusliku informatsiooni eest. Muud ülesanded jaotati teistele komitee liikmetele, kes moodustasid kolmekaupa neli jaoskonda.
J.V. Jannsen oli viimase seisukoha vastu ja väitis: vaeseid peab ilma selletagi abistama; ta vihjas säärastele , kes ise kedagi toetada ei taha, kuid püüavad alati olla teiste toetuste väljajagajateks. 25.märtsi hommikul kogunes Tartu kihelkonnakoolimajja rohlesti eestlasi ,, oma mustades vatmankuubedes". Algas talurahva rongkäik, nagu seda olevat korraldatud juba 1819. aastal. Rongkäik oli pidulik: ees kõndisid peomarrsalid, siis pidukomitee esimees Karl Weber Vesnerist kahe lipukandjaga. Järgnesid pastor A.H. Willigerode oma abilisega ja auvõõrad; siis tulid eestlastest ametimehed, koolmeistrid jne. Rahvast oli rohkesti kokku tulnud , nii et kõik soovijad ei mahtunud kirikusse. Kirikus lauldi oreli ja orkestri saatel, lõpuks isegi Vene riigihümni. Teisel päeval ,26. märtsil, toimus uus rongkäik. Kirikus toimus suur vaimulik kontsert, mille taolist polnud Tartus veel kuuldud-nähtud. Seal esinesid Väägvere pasunakoor
reaktsionääride või saksa ringkondadega tihedais sedemeis olevate eestlaste hulka. Lydia Koidula nimetas oma kirjas Kreutzwaldile peo presidenti kõige suuremaks peo vastaseks Balti saksa kiriklikud juhid olid järjekindlalt vastu töötanud laulupeo loa saamisele ja riigiasutuste positiivne vastus oli neile suureks löögiks. Nad olevat kaalunud kõrvalejäämist peo korraldamisest, lootes sellega anda surmahoobi eestlaste kavatsusele, sest pidukomitee oli saksa pastoritele ülesandeks teinud kõnede pidamise pidulikul jumalateenistusel. Viimasel tunnil kirjutas A. H. Willigerode Jannsenile: mis siis saab, kui praostid tagasi astuvad? "Siis laulame i l m a teieta," vastas Jannsen lihtsalt, kuna ta oli veendunud, et igal juhul tuleb alustatud üritus lõpule viia Teade üldlaulupeo väljakuulutamisest levis kulutulena; laiades lauljate hulkades muutus see üritus kohe populaarseks. Veel rohkem: laulupeo korraldamise mõte
ringkondadega tihedais sedemeis olevate eestlaste hulka. Lydia Koidula nimetas oma kirjas Kreutzwaldile peo presidenti kõige suuremaks peo vastaseks. (4) Balti saksa kiriklikud juhid olid järjekindlalt vastu töötanud laulupeo loa saamisele ja riigiasutuste positiivne vastus oli neile suureks löögiks. Nad olevat kaalunud kõrvalejäämist peo korraldamisest, lootes sellega anda surmahoobi eestlaste kavatsusele, sest pidukomitee oli saksa pastoritele ülesandeks teinud kõnede pidamise pidulikul jumalateenistusel. Viimasel tunnil kirjutas A. H. Willigerode Jannsenile: mis siis saab, kui praostid tagasi astuvad? "Siis laulame i l m a teieta," vastas Jannsen lihtsalt, kuna ta oli veendunud, et igal juhul tuleb alustatud üritus lõpule viia. (4) 2.2 Teade Teade üldlaulupeo väljakuulutamisest levis kulutulena; laiades lauljate hulkades muutus see üritus kohe populaarseks
15 laulule seade, tõlkis 6 ja kirjutas 9 laulule algupärased sõnad. Esimene peopäev algas koraalide mängimise ja rongkäiguga. Rongkäigu alguses kanti riigilippu, seejärel Eesti- ja Liivimaa lippu ja nende järel Tartu lippu. Kuna tegu oli vaimuliku rongkäiguga, siis kõndisid lippude järel kolm pastorit – F. Hörschelmann, Jakob Hurt ja A. Kurrikoff, aga puhkpillid rongkäigus ei kõlanud. Pastoritele järgnes pidukomitee ja dirigendid, siis auvõõrad ja külalised ning Vanemuise seltsi juhatus, pärast seda loositud järjekorras koorid. Rongkäiguga liiguti Vanemuise seltsi majast Jaama tänavalt toomkiriku varemete alla orgu, kus peeti jumalateenistus. Seejärel liiguti Maarja kiriku juurde ja siis raekojaplatsile, kus lauldi keisri hümni. Pärastlõunal toimus vaimulik kontsert, kuhu samuti ühiselt rongkäigus mindi
Hermann tegi raamatu toimetamisel ära suure töö – kirjutas ise 15 laulule seade, tõlkis 6 ja kirjutas 9 laulule algupärased sõnad. Esimene peopäev algas koraalide mängimise ja rongkäiguga. Rongkäigu alguses kanti riigilippu, seejärel Eesti- ja Liivimaa lippu ja nende järel Tartu lippu. Kuna tegu oli vaimuliku rongkäiguga, siis kõndisid lippude järel kolm pastorit – F. Hörschelmann, Jakob Hurt ja A. Kurrikoff, aga puhkpillid rongkäigus ei kõlanud. Pastoritele järgnes pidukomitee ja dirigendid, siis auvõõrad ja külalised ning Vanemuise seltsi juhatus, pärast seda loositud järjekorras koorid. Rongkäiguga liiguti Vanemuise seltsi majast Jaama tänavalt toomkiriku varemete alla orgu, kus peeti jumalateenistus. Seejärel liiguti Maarja kiriku juurde ja siis raekojaplatsile, kus lauldi keisri hümni. Pärastlõunal toimus vaimulik kontsert, kuhu samuti ühiselt rongkäigus mindi. Karl August
reaktsionääride või saksa ringkondadega tihedais sidemeis olevate eestlaste hulka. Lydia Koidula nimetas oma kirjas Kreutzwaldile peo presidenti kõige suuremaks peo vastaseks. Balti saksa kiriklikud juhid olid järjekindlalt vastu töötanud laulupeo loa saamisele ja riigiasutuste positiivne vastus oli neile suureks löögiks. Nad olevat kaalunud kõrvalejäämist peo korraldamisest, lootes sellega anda surmahoobi eestlaste kavatsusele, sest pidukomitee oli saksa pastoritele ülesandeks teinud kõnede pidamise pidulikul jumalateenistusel. Viimasel tunnil kirjutas A. H. Willigerode Jannsenile: ,,mis siis saab, kui praostid tagasi astuvad? "Siis laulame ilma teieta," vastas Jannsen lihtsalt, kuna ta oli veendunud, et igal juhul tuleb alustatud üritus lõpule viia. Teade Teade üldlaulupeo väljakuulutamisest levis kulutulena; laiades lauljate hulkades muutus see üritus kohe populaarseks
propageerinud). Koorid on tihedalt seotud kohalike haridusoludega paljude kooride eesotsas on kohalikud koolmeistrid, köstrid või vöörmündrid. Laulurepertuaar oli seega täiesti olemas. Esimesed laulud olid üle võetud saksa kultuurist ja mugandatud eestlaste jaoks. Kirikulaulud oli üks osa reperuaarist, samuti saksakeelsed rahvalaulukesed. Jannsen leidis esialgu baltisaksa ringkondades suure toetuse, et eesti koorid tulevad kokku. Jannsen moodustas pidukomitee, kes laulupidu ette pidi valmistama. Paljude rahvuslike tegelaste kõrval võtab ta sinna mitmeid baltisaksa soost arvamusliidreid, kes rahvuslikku liikumisse toetavalt suhtusid. Üheks selliseks meheks oli Tartu Maarja koguduse pastor Willigerode, kes oli Jannseni kõrval teiseks kõige olulisemaks peo ettevalmistajaks. Luba taodeldes aga võimud seda esialgu ei 61 andnud
annaabi.ee 
