Esikäppadel on metshiirtel neli varvast, tagakäppadel aga viis varvast. Mida metshiir sööb? Metshiir sööb terasid, idusid, pähkleid ja pungi. Nad koguvad väga palju pähkleid, seemneid oma lao kambrisse, selleks et nad talve üle elada saaksid. Metshiirtel on 16 hammast. Ja nende väljaheited on 3mm-5mm läbimõõdus. Kus metshiir elab? Metshiired elavad, kas metsas, karjamaal või põllul. Nad uuristavad endale 1 sissepääsuga ja 2 kambriga uru. Üks kamber on laokamber teine aga pesakamber. Pesa ehitab ta oksadest ja lehtedest. Metshiire käitumine Metshiired elavad aastaringselt st nad ei maga talveund. Kuid talve ajal nende aktiivsus langeb. Tavaliselt on nad liikvel öösel, nagu peaaegu kõik närilised. Nad on ka väga head ronijad. Sigimine ja pojad Sigimise hooaeg algab kevadel ja lõpeb sügisel. Pärast tiinust, mis kestab neli nädalat, sünnib 4-7 poega. Pojad on alguses paljad ja pimedad. Ema sünnitab pojad pesa kambrisse urus. Pojad avavad silmad kuue päeva
Helepruun küljelt nad talve üle elada saaksid. Metshiirtel on 16 hammast. Ja nende väljaheited on 3mm-5mm läbimõõdus. Hallikas-valge kõht Metshiire välimus Kus metshiir elab? Metshiired elavad, kas metsas, karjamaal või põllul. Nad uuristavad endale 1 sissepääsuga ja 2 kambriga uru. Üks kamber on laokamber teine aga pesakamber. Pesa ehitab ta oksadest ja lehtedest. Metshiire käitumine Metshiired elavad aastaringselt st nad ei maga talveund. Kuid talve ajal nende aktiivsus langeb. Tavaliselt on nad liikvel öösel, nagu peaaegu kõik närilised. Nad on ka väga head ronijad. Sigimine ja pojad Sigimise hooaeg algab kevadel ja lõpeb sügisel. Pärast tiinust, mis kestab neli nädalat, sünnib 4-7 poega. Pojad on alguses paljad ja pimedad. Ema sünnitab pojad pesa kambrisse urus
Kas sa teadsid? Ehk huvitavaid fakte muttidest. · mutt on hinnatud karusloom ja tema nahk on hinnatud karusnahk · muttide igapäevane leib on vihmaussid, aastas sööb ta 36 - 37 kg vihmausse · kui mutid ajavad üles suuri hunnikuid, siis on käre pakane tulekul · mutid ei ole pimedad, nad näevad kasutades selleks silmi (läbimõõt 1mm) · mutt võib ajada mullakuhila (mutimullahunniku), mille kõrgus on 70-80 cm · muti pesakamber võib asuda 1,5-2 m sügavusel maa all · mutt sööb päevas peaaegu oma kehakaalu jagu toitu · mutt on tark loom, suurimast teadaolevast muti toidukambrist leiti 1200 ussi, kes kokku kaalusid 2 kg ning olid eesosa ärahammustamisega liikumisvõimetuks tehtud · mutid on väga agressiivsed ja liigikaaslaste suhtes vaenulikud loomad · muti eluiga võib küündida kuni 7 aastani Mutimulla hunnikud iga aedniku hirm!
Nii elab üheksavöölane tänapäeval USA-s kuni Kansase, Tennessee ja Lõuna-Carolinani. Oletatakse, et ta suudab oma leviala laiendada kuni Indiana, Ohio, Pennsylvania ja New Jerseyni. Üheksavöölane elab metsades ja põõsastikes. Ta kaevab urge vooluveekogude kaldaisse, alati puude-põõsaste lähedusse. Urg koosneb ühest sirgest käigust. Sellesse viib mõnikord 28 sissepääsutunnelit, mis on kuni 7 m pikad ja 1520 cm laiad. Uru lõpus on pesakamber, mida vooderdavad kuivad lehed ja rohi. Loom vahetab vooderdist sageli, eriti pärast vihma. Niimoodi kogunevad uruava juurde kõdunevad lehed. Täiskasvanud vöölane ei rahuldu 1 uruga, mõningad kaevavad enesele kuni 12 varjupaika. Üheksavöölane jagab oma kodu sageli teiste oma liigi samasooliste esindajatega. Igal loomal on oma ,,korter", ent isase alad kattuvad sageli osaliselt emaslooma aladega. Üheksavöölane märgistab oma territooriumi
Alalisema kasutusega urud paiknevad kuni 100 cm sügavusel või veelgi sügavamal pinnases (harva otse suuremate mutimullahunnikute all). Lisaks on mutil 1 või mitu magamiskambrit, mis on vooderdatud sambla, rohu ja lehtedega (on kasutatud ka tehismaterjale, nt tihedaks pallikeseks vormitud sigaretipaberit, väetisekoti tükikesi, kiirtoidukotikesi jms) ja mille loom siseneise järel kindlalt suleb. (MacDonald, Barrett, 1993) Pesakamber on 12-25 cm läbimõõduga 10-70 cm sügavusel. Sellest väljub vähemalt 2 käiku. Pesa ümbritseb ringja radiaalkäikude süsteem, mis on tähtis ka ventilatsiooniks. Käikudest väljaaetud mullast tekivad tuntud mutimullahunnikud. (Kirk, 1990) Mõnikord ehitab pesa kohale suure ,,kindluse". ,,Kindlusi" on rohkem talvel, mil nad arvatavasti aitavad soojust säilitada. Mullahunnikutes võib leida ussikestest koosnevaid toiduvarusid. (MacDonald, Barrett, 1993) Kõige suurem leid oli paar
Seega magavad nad suurema osa aastast, seitse-kaheksa kuud. Nii pikaks uneks peab end väga hästi ette valmistama. Soodsatel suvedel sünnib meie unilastel lagritsatel ja pähklinäppidel suve lõpus sageli teine pesakond poegi, kuid enamik neist hukkub talvitudes, sest nad ei ole suutnud magamamineku ajaks endale piisavat rasvavaru koguda.Talvituskohaks otsivad või kaevavad nii unilased kui ka kasetriibik valdavalt maa sisse uru, kus pesakamber vooderdatakse peene taimse materjaliga. Ent mõned, eriti lõunapoolsematel aladel, talvituvad puuõõnsustesse rajatud pesades. Väheseid kasetriibikuid ja lagritsaid on leitud talvitumas ka väiksemates keldrites. Kes peavad taliuinakut? Ka mäger teeb taliuinakut. Tema sügavas urus püsib temperatuur ühtlane, teave ilmamuutuste kohta õues jõuab sinna harva. Siiski käib ta vahel suuremate suladega ka keset talve urust välja. Kuna
pinnasega, on tema pesakuhil väga tihe ja vastupidav. Kobras kasutab paljaks näritud oksi pesa ja tammede ehitamisel. See võib olla üsna suur, kuni 15 meetrise ümbermõõduga ja isegi 2 meetrit kõrge. Kui pesa on ehitatud madalasse kohta, on selle põhiplaan ümmargune. Kaldale ehitatud pesa on aga tavaliselt piklik: kuna sissepääs peab alati olema vee all, siis on sellise pesal veeni ulatuv laiendus, mille varjus sissepääs paikneb. Kuhila sees olev avar pesakamber on vooderdatud rohu ja peente okstega ( Bang, 2001) Selleks, et koprad muutuva veetasemega veekogus kuivale ei jääks, ehitavad nad väikestele vooluveekogudele pesast allavoolu tamme. Mõnikord rajavad koprad kanaleid, mida mööda puitu parvetavad. Koprad väldivad nii laiu ja kiire vooluga veekogusid, millele nad ei suuda tammi ehitada ja samuti talvel põhjani jäätuvaid veekogusid. 3. KOBRASTE TOITUMINE 5 Taimtoidulise loomana sööb ta ligi 150 taime eri osi
Eelistab elada aedades, parkides, metsaserval, heinamaal, karjamaadel. Toitumine on eranditult loomne - vihmaussid, putukad, vastsed, teod, hiired, roomajad, konnad, teised mutid. Suur toidutarve ja kiire seedimine sunnib peaaegu koguaeg tegelema toidu otsimisega. Päevas tarbib toitu võrreldes oma kehakaaluga 100-180% mis teeb aastas -37kg. Päikese käes hukkub poole tunni jooksul. Mutt sigib kord aastas - jooksuaeg on tavaliselt aprillist maini (tiine 40 päeva). Pesakamber on 12-25cm läbimõõduga umb. 10-70 cm sügavusel. 2-7 poega. Vaenlased on rebane, kärplased, viud, kakud, metssiga. KARIHIIRLASED (Sorex) - eristatakse vahehammaste järgi. Suurim on mets-karihiir, väikseim on väike- karihiir. Vahepealne on laane-karihiir. Vesimutt (Neumys fodiens) on karihiirte perekonnas suurim ning tal on ujumiseks kohanenud pikem karvakiil sabal ning tagajalgade tagaküljel. Vahehambaid on tal 4. Toituvad
kulgevad enamasti maapinna lähedal. Urud on omavahel liitunud ja moodustavad ühtse süsteemi. Käike rajab põldhiir peamiselt toidu - juurikate ja mugulate - otsinguil. Lisaks tarbib ta ka ohtralt rohttaimede, eriti orase rohelisi lehti ja varsi, ka juurvilja ja marju ning putukaid ja nende vastseid. Tammetõrudest ja pähklitest põldhiir eriti ei hooli. Osa pesakäike, nagu pesakamber ja tagavarade panipaigad, asuvad kuni 60 cm sügavusel. Et talvel mitte nälga surra, koguvad põldhiired suuri toidutagavarasid - 1,5...2 kg teraviljade seemneid. Talvel maapinnal liikudes uuristab põldhiir käike ka lumikattesse ning nende jäljed on lume sulades keeruka võrgustikuna näha. Lume all elades rajab põldhiir maapinnale ka kerakujulisi, rohust ja kõrtest põimitud pesi, mis paiknevad rohututtide vahel.
Urg asub tavaliselt kaldas, puuõõnes, puujuurte ja kivide vahel või turbatunnelis. Uru sissepääsu ava asub enamjaolt vee all, sel juhul on kambrilaes õhuauk. Lesimiskohad on tal veest väljas taimestikus (Kennedy, 2003). Urud on saarmal lihtsad, ühe kuni kahe avaga. Madalaveelistel ja kivise põhjaga jõgedel võivad urud avaneda ka veepiiril või kõrgemal. Urgude ehitamine sõltub suurel määral veekogu iseärasustest: kalda materjalist, kallaku suurusest, veereziimist. Pesakamber paikneb veepinnast harilikult 40-150 cm kõrgemal, puu juurestikus, on 50-100 cm pikk, 20-50 cm lai ja 20-40 cm kõrge. Ühel pesakonnal on keskmiselt 5 kuni 10 erineva ehitusega urgu. Nendest kasutatakse sagedamini vaid kahte- kolme. Saarma poolt kasutatakse ka kobrastest mahajäetud urge (Laanetu, Veenpere, 1971). Sigimisperioodil püsib saarmas oma väljakujunenud kodupiirkonnas, kus poegadega emaloomad leiavad küllaldast varjet ja toitu. Ka aastavanuste poegadega saarmal on suviti
annaabi.ee 
