Kesik ühe- kuni kaheaastane noorloom Põrsas kuni üheaastane siga Poegimispesa (metssea pesa on kangainstallatsioon kuhu lapsed saavad sisse pugeda) Metssiga on kantud Guinnessi rekordite raamatusse kui suurim imetaja, kes poegimiseks pesa ehitab. Tiine emis tassib kokku pisikesi oksaraage, pilliroogu ja muud alustaimestikus leiduvat ning sätib need ükshaaval seest õõnsaks kuhilaks. Poegimispaiga ehitab emis tavaliselt kuuse- või pilliroopadrikusse. Pesaelu ajal on emis kaitsepositsioonis ja võib olla ohtlik, kui inimene talle ligidale satub. Sama kehtib emise kohta, kes on põrsastega juba poegimispesast välja kolinud. Muul ajal on Eesti metssead rahumeelsed ja hoiavad eemale, kui inimest haistavad. Kuigi metssiga võib paarituda läbi aasta, sünnitab ta tavaliselt kevadel, sest peamine jooksuaeg jääb sügisesse. Kui karja külastab piirkonna tugevaim kult, siis hakkavad kõik emised üheaegselt indlema
Eestis on metsis ühtlaselt levinud, saartel on teda vähe. Elupaigaks sobivad kõige enam vanad suured okaspuumetsad. Eelistab niiskemaid metsi. Nagu ka teder, nii muudab ka metsis vastavalt elutsüklile oma elupaika. Kevadisteks mängupaikadeks valib metsis okasmetsi ja rabamännikuid, kus esineb mänguks sobivate okstega mände. Metsis mängib puude okstel, vähem maapinnal. Paaril viimasel aastakümnelon lindude arv siiski jäänud pidama2000-3000 linnu piirile. Pesaelu Metsised on tuntud oma pulmamängude poolest, mis toimuvad aprillis.Õhtul saabuvad mängupaika vanemad kuked, kes valivad endale sobiva puu ning jäävad sellele ööbima. Pisut enne päikesetõusu algab puudel mäng, mida saadavad naksutamist ja ihumist meenutavad vaiksed häälitsused. Metsis on looduskaitsealune liik. Lisa. Metsis võib ristuda ka teiste kanalistega, näiteks tedrega.Eestlasele on see suleline
ka ilma optika abita. Siiski tuleb määramisel olla tähelepanelik kalakotkas on esmapilgul väga sarnane suurte kajakatega. Tiibade siruulatus on 145160 cm, kaal emaslinnul kuni 2 k g, isaslinnul u 1,5 k g. Saagi jälgimiseks kasutab kalakotkas sarnaselt hiireviu, madukotka ja tuuletallajaga paigallendu (rappelendu). Häälitsuseks on kõrgetooniline kiuksumine eriti häälekas on kalakotkas pesaelu häirijate peale pahandades MADUKOTKAS Välitunnused Madukotkas on pisut suurem kui kalakotkas, tiibade siruulatus 170185 cm, kaal 1,82,3 k g. Linnu alapool on hele, enamasti tumeda tähnitusega (muster võib olla väga varieeruv), pea ja rind tumedamad, ülapool hallikaspruun. Üsna hääleka madukotka pea on suur nagu kakkudel, silmad suured ja kollakasoranzid. Lennupildis on ta kergesti äratuntav heleda alapoole järgi, kus puuduvad tumedad kontrastsed laigud
Kalakotkas on Eesti kotkastest väikseim, samas aga eripäraseima väljanägemisega. Hele alapool, tumedad tiivanukid, kirju pea ja mõnevõrra kajakat meenutav lennupilt muudavad ta hästi äratuntavaks ka ilma optika abita. Peatutt ei ole reeglina vaatlejale nähtav. Tiibade siruulatus 145-170 cm. Kaal emalinnul kuni 2 kg, isalinnul ca 1,5 kg. Saagi jälgimiseks kasutab sarnaselt hiireviu ja tuuletallajaga paigallendu.Eriti häälekas on kalakotkas pesaelu häirijate peale pahandades. Nagu nimigi ütleb, toitub meie väikseim kotkas kalast. Ilmselt on evolutsiooni käigus kujunenud saledam keha eeliseks kala püüdmisel ja annab enam võimalusi osavust nõudvaks tegevuseks. Osavam ja kiirem lend ongi kalakotka eelisteks suuremate sugulaste (erinevate merikotka liikide) ees. Samas ei või saagi tabamise korral kalakotkas kunagi kindel olla, et see jääbki temale. Nii mõnelgi heal saagialal on merikotkad spetsialiseerunud
mängulendu ja hilistalvises rabavaikuses kuulda kaljukotka kilkamist. Viljaka kooselu tulemusena näevad märtsis ilmavalgust munad, mida on tavaliselt üks kuni kolm. Umbes pooleteise kuu pikkuse haudumise järel kooruvad tihedas udusulestikus kaljukotkatibud. Tavaliselt jõuab lennuvõimelisse ikka vaid üks, väga harva kaks kotkapoega. Vanematega koos veedetakse pea kolm kuud. Täisikka jõutakse nelja-viieaastaselt. Väärikamad kotkad võivad elada ligi 40-aastaseks. Kaljukotka pesaelu ei tohi häirida, see võib põhjustada pesitsuse ebaõnnestumise. Eriti hoolas tuleb olla pesitusperioodil veebruarist kuni juulikuuni. Kuigi kaljukotkas on peidulise eluviisiga, on talimatkajad, mootorkelgud ja ATV-d neile tõsiseks katsumuseks – hooligem kotkastest ja ärgem liikugem pesade läheduses! Tunnused. Kaljukotkas on suur röövlind, kes lendab V-kujuliselt tõstetud tiibadega, sageli liueldes. Merikotka kõrval on ta suuruselt teine kotkas Eestis. Erinevalt merikotkast on
Eestis rõngastatud merikotkaste kaugemad taas leiud on Austriast, Tsehhist ja Poolast. Läbirändavaid kotkaid võib näha põhilistes rändlindude koondumispaikades (näiteks Suur ja Väike Väin, Sõrve poolsaar, Lao). Talviti nähakse merikotkast peamiselt jäävabade veekogude läheduses, eriti kotkarikas on sel perioodil Saaremaa ja Hiiumaa läänerannik, kuhu satub linde ka Soomest, Lätist, Venemaalt ja Rootsist. Pesaelu. Pesa korrastamisega tehakse saartel algust juba jaanuari lõpus, mujal veebruaris või märtsi algul. Märtsis-aprillis on võimalik jälgida nende massiivsete lindude mängulendu. Emalind haub, isalind toob talle toitu. Kurn (üks kuni kolm muna) on pesas aprilli esimesel poolel, pojad kooruvad mai esimesel poolel. Üldjuhul poegadest üles kasvab enamasti vaid üks. Selle põhjuseks on peamiselt poegade pesasisene kannibalism, rüselused, millede
kotkastest hästi eristada ka ilma optika abita. Siiski tuleb määramisel olla tähelepanelik - kalakotkas on esmapilgul väga sarnane suurte kajakatega. Tiibade siruulatus on 145160 cm, kaal emaslinnul kuni 2 kg, isaslinnul u 1,5 kg. Saagi jälgimiseks kasutab kalakotkas sarnaselt hiireviu, madukotka ja tuuletallajaga paigallendu (rappelendu). Häälitsuseks on kõrgetooniline kiuksumine eriti häälekas on kalakotkas pesaelu häirijate peale pahandades. Toitumine Nagu nimigi ütleb, toitub meie väikseim kotkas pea eranditult kalast. Ilmselt on evolutsiooni käigus kujunenud saledam keha eeliseks kalapüügil ja annab enam võimalusi osavust nõudvaks tegevuseks. Osavam ja kiirem lend ongi kalakotka eeliseks suuremate sugulaste ees. Samas ei või kalakotkas saagi tabamise korral kunagi kindel olla, et see temale jääbki - nii mõnelgi heal saagialal on merikotkad
Kalakotkas on eripärase välimusega, kuid Eesti kotkastest väikseim. Alumine pool on hele, tiivanukid on tumedad, pea on kirju ja lennupilt meenutab kajaka oma. Selline kirjeldus aitab teda eristada teistest kotkastest ka ilma optikata. Tiibade siruulatus on 145-160cm. Emalind võib kaaluda kuni 2kg ja isalind umbes 1,5kg. Saagi jälgimiseks kasutab ta paigallendu, mis on sarnane hiireviu, madukotka ja tuuletallajaga. Häälitsuseks on tal kõrgetooniline kiuksumine, mida sageli kasutab pesaelu häirijate peale pahandades. Toitumine Eranditult toitub kaladest. Kalapüügil on eeliseks saledam keha, mis annab ka võimalusi osavust nõudvateks tegudeks. Tihti peale saagi kinnipüüdmist ei saa kalakotkas kindel olla, kas see saak ka temale jääb, kuna tihti on merikotkas spetsialiseerunud kalakotkalt saaki ära võtma. Kalakotkas püüab oma saaki meetri sügavuselt ning mõnikord kaob sellejaoks ka üleni vee alla. Tihti võib minna toitu otsima ka 25km kauguselt
Silmad kollased, valget nägu ümbritseb tumedatest sulgedest rant. Nokk kollane. Vöötkaku isaslinnud kaaluvad keskmiselt 300 grammi ja veidi suuremad emaslinnud kuni 380 grammi. Tiibade siruulatus on kuni 81 sentimeetrit. Vöötkakk on levinud nii Euraasia kui ka Põhja-Ameerika okasmetsades ja metsatundras. Pesitseb nii õõnsustes kui ka väikestes risupesades (vares, harakas). Kurna suurus kõigub 3-13 munani. Haudevältus ligikaudu 30 päeva, peale kolmenädalast pesaelu lahkuvad pojad täielikku lennuvõimet saavutamata pesast. Umbes viis nädalat veedavad noorlinnud veel pesa läheduses ja manguvad vahetpidamata vanalindudelt toitu. Vöötkaku iseloomulik käitumine saagijahil on rappelend. Raplemine on veidi pehmem ja ,,õhulisem" kui tuuletallajal. Aktiivne päeval ja videvikus. Põhiosa toidust moodustavad uruhiired. Vöötkaku arvukus ning pesitsusedukus sõltuvad nende olemasolust ja arvukusest. Räppetombu pikkus, laius ja kõrgus: 41×22×19 mm
annaabi.ee 
