kindluse taoline elamu ülikutele, pidi kaitset pakkuma ülestõusude puhul. 3- kordne, I korrus ehitatud tahumata esiküljega kividest, sellist ehitusviisi nimetatakse rustikaks. Teised korrused tehti tahutu pinnaga kividest. Rõhutati horisontaaljoont. Palazzo keskel oli ava, sammaskäiguga õu. Peetri kirik- Bvamante loodud. 1506. aastal alustati hoone ehitamist, Michaelangelo jätkas 1547, valmis lõplikult 17. sajandil. Maalikunst Inimeste ja esemete tõetruu kujutamine. Eelduseks on perspektiiviseaduste ja anatoomia uurimine. Botticelli maalidest on kuulast mütoloogilised maalid- ,, Kevad" ja ,, Veenuse sünd". Veenuse sünd- antiikmaailmast pärinev legend, mille järgi armastusjumalanna olevat sündinud merevahust ( merekarbina). Uus teema: Antiikskulptuuri kasutamine. Leonardo Da Vinci .. Loomingus avaldusid kõrgrenessansi kunsti põhijooned. Üks tähtsamaid teoseid- ,, Püha õhtusöömaaeg", mille süzee aluseks on lugu Kristuse legendist. Kujutab sügava
eesmärgiks inimese elavama kujutamise. Selle tarvis õpiti keha ja ilmeid anatoomiliselt õigesti kujutama, millele järgnes eluslooduse ja ümbritseva ruumi õigesti kujutama õppimine. Renessanssiaja maalikunstnikud leidsid lahenduse, kuidas kahemõõtmelisel pinnal kolmemõõtmelist ruumi kujutada - nad võtsid kasutusele tsentraalperspektiivi. Töötati välja perspektiiviõpetus ning mõnikord valiti maalimiseks just selliseid motiive, kus oli võimalik demonstreerida perspektiiviseaduste kasutamise oskust. Oluline kunstnik Masaccio (1401-1428) Tema teos -Püha Kolmainsus Fresko, 680x475 cm. Asukoht Santa Maria Novella kirik.Oli esimene pagupunkti koonduva joone pilt. Oluline ruumi perspektiivne kujutamine ( Algselt arvati, et kunstnik on lõhkunud seina, kust läbi paistab kabel, niivõrd eriline oli tema teos.) Täherlepanuväärve figuuride plastiline, skulptuurisarnane töötlus ja ühtne valgusekäsitlus.
MASACCIO (1401-1428) loobus tinglikust ja üldisest skeemist ja püüdis piiblitegelastest teha elavaid inimesi. Paradiisist välja aetavat Aadamat ja Eevat kujutab ta erinevates tasapindades asuvatena, nii et tekib ettekujutus ruumist. Ka valguse suunab ta figuurile ühelt küljelt, mis võimaldab kehadele ümaruse edasiandmist valguse ja varju abil. Töötati välja õpetus perspektiivist ning mõnikord valiti maalimiseks just selline objekt, kus oli võimalik demonstreerida perspektiiviseaduste kasutamise oskust. Firenzes töötas peale Masaccio veel FILIPPO LIPPI (1406-1461), kes maalis kaunivärvilisi pühakupilte. DOMENIKO VENEZIANO (1400-1461) freskodes on pildi ruum täpselt ja selgelt määratletud arhitektuurilise tausta abiga. PAOLO UCCELLO (1397-1475) ja PIERO della FRANCESCA (1416-1492) maalisid enamasti religioossetel teemadel, nad otsisid matemaatilisi seaduspärasusi ja katsetasid perspektiiviga, samuti hakkasid detailsemalt kujundama maastikulist fooni. 15
hiiglasliku vaimujõuga inimesi, kes kirglikult oma ideede eest välja astusid ja nende eest võitlesid. 4. RENESSANSSKUNST 8 4.1. Kunsti iseloomustamine Maalikunsti arenemine Itaalias oli XV sajandil väga intensiivne ja teiste kunstiliikide kõrval kõige iseseisvam. Maal teeb läbi keeruka arenemisprotsessi, mille tulemusena saavutatakse inimese, looduse ja esemete tõetruu kujutamine. Selle eelduseks oli tähelepaneli looduse jälgimine ning matemaatika, perspektiiviseaduste ja anatoomia uurimine. Maaliteosed olid loodud põhiliselt fresko- ja temperatehnikas. 4.2. Kunstniku amet renessansiajastul Kunstniku elukutse oli renessansiajastul palju avaram kui tänapäeval. Kunstnikud õppisid oma oskusi elust kihavas töökojas, mida juhatav meister hankis tellimusi. Nad jahvatasid värve, kruntisid maalitahvleid, kandsid taiestele peale õhukest lehtkulda ja omandasid terve rea erinevaid tehnikaid
8 objekt ja subjekt on selgelt eristatud ning inimese individuaalne eneseteadvus on välja kujunenud. Selline ruumikujutus sai üheks peamiseks loominguliste ja teoreetiliste vaidluste objektiks. Töötati välja õpetus perspektiivist ning mõnikord valiti maalimiseks just nimelt selliseid motiive, kus oli võimalik demonstreerida perspektiiviseaduste kasutamise oskust. (Tekkis lausa omaette koolkond- nn problemaatikud, meistrid, kes puhtteadusliku süstemaatilisusega püüdsid lahendada lühenduste, perspektiivi, valguse kujutamise jm probleeme.) Näiteks maaliti nii mõnigi maja või isegi müürijupp ainult selleks, et näidata kuidas ta pildi sügavuse suunas kitseneb. Kõige raskem oli maalida muutlikke loodusnähtusi- lainetavat vett, valgust, pilvi jne. Neis küsimustes jäidki vararenessansi meistrid sageli abituks
Michelangelo da Caravaggio "Kristuse haudapanek" Itaalia meistrid olid seina- ja laemaali uute printsiipide väljatöötajad. Barokiajastu püüdis kaotada piire maali ning skulpuuri ja arhitektuuri vahel,teinekord ka vaataja kulul nalja teha. Väga populaarsed olid laemaalid,mis jätsid mulje,et lege ie olegi ,vaid seinad koos pilastrite ja muude ehitusdetailidega tõusevad pilvedeni,mille vahel hõljuvad pühakud. Perspektiiviseaduste ja keeruliste rakurside kujutamine oli täiuslik,lausa nii täiuslik,et vaataja ei saanudki sageli aru,millaltõeline ruum tõeslite seintega läks üle maalitud näiliseks ruumiks. Andrea del Pozzo laemaal Rooma San't Ignazio kirikus. Itaalia maalikunstnik Andrea del Pozzo (1642-1709) oli üks hilisaroki illusionistliku laemaali viljelejaid. Barokiajastu Flandrias
eesmärgiks inimese elavama kujutamise. Selle tarvis õpiti keha ja ilmeid anatoomiliselt õigesti kujutama, millele järgnes eluslooduse ja ümbritseva ruumi õigesti kujutama õppimine. Renessanssiaja maalikunstnikud leidsid lahenduse, kuidas kahemõõtmelisel pinnal kolmemõõtmelist ruumi kujutada - nad võtsid kasutusele tsentraalperspektiivi. Töötati välja perspektiiviõpetus ning mõnikord valiti maalimiseks just selliseid motiive, kus oli võimalik demonstreerida perspektiiviseaduste kasutamise oskust. Tekkis teatud määral liialdatud detailidesse keskendumine ja innustumine perspektiiviefektidesse, nii, et pildi üldine kompositsiooniliseks tervikuks sidumine jäi unarusse. Lahendused on sageli kunstlikud ja ebaloomulikud, mistõttu nimetatakse vararenessanssi maalikunsti vahel ka primitiivseks, mis aga ei vähenda piltide erilist võlu, värskust ja spontaansust.
On arvatud, et sellise kujutusviisi aluseks oli keskaegse mütoloogilise maailmapildi asendumine sellisega, kus objekt ja subjekt on selgelt eristatud ning inimese individuaalne eneseteadvus on välja kujunenud. Selline ruumikujutus sai üheks peamiseks loominguliste ja teoreetiliste vaidluste objektiks. Töötati välja õpetus perspektiivist ning mõnikord valiti maalimiseks just nimelt selliseid motiive, kus oli võimalik demonstreerida perspektiiviseaduste kasutamise oskust. (Tekkis lausa omaette koolkond- nn problemaatikud, meistrid, kes puhtteadusliku süstemaatilisusega püüdsid lahendada lühenduste, perspektiivi, valguse kujutamise jm probleeme.) Näiteks maaliti nii mõnigi maja või isegi müürijupp ainult selleks, et näidata kuidas ta pildi sügavuse suunas kitseneb. Kõige raskem oli maalida muutlikke loodusnähtusi- lainetavat vett, valgust, pilvi jne. Neis küsimustes jäidki vararenessansi meistrid sageli abituks
(arutelusid) arhitektuuri ja kunsti käsitlevates küsimustes. Renessansini kujutasid kunstnikud ruumi pildi pinnal sageli tinglikult, nägemismuljete ja tavade alusel. Nüüd hakati uurima, kuidas luua taas kolmemõõtmelist tegelikkust kahemõõtmelisel pinnal. Töötati välja õpetus perspektiivist (joonperspektiiv - Alberti) ning mõnikord valiti maalimiseks just nimelt selliseid motiive, kus oli võimalik demonstreerida perspektiiviseaduste kasutamise oskust (nt Raffael kasutas seda). Tsentraalperspektiivjoonistused olid populaarseks viisiks, kuidas sai laiendada interjööri läbi meisterliku välisruumi esituse. Näiteks seintele maaliti aknaid vaadetega välja või siis nissidena (madalad orvid), mis kandsid inimfiguure, tähtsustades Koostanud: 42Kadi Karro Viimati täiendatud 09.02.13 Maastikuarhitektuuri ajalugu 1 2010. a
annaabi.ee 
