sümboolse suhtluse ja domineerimise vahendina (Alexander, Giesen, Mast 2006). Seejuures ei piirdu sotsioloogide huvi ainult kooskõlalise võimuga, vaid on seotud ka selle vastu seotud aktidele, pöörates tähelepanu näiteks tänavarahutustele ja terrorismile (Wagner-Pacifici 1986). Üha enam vaadeldakse sümboolse tegevusena (symbolic action) ka poliitikat, mille sõnastas Murray Edelman juba 1971. aastal (Edelman 1971). Samal ajal hakkas briti ideedeajaloolane Quentin Skinner performatiivset tõlgendust rakendama ka poliitiliste kõneaktide uurimisel (nt Skinner 1971), mis seostub korraga nii poliitiliste kõnede ja kõnekunsti ajalooga, kuid teisalt tegeleb erinevate ideoloogiate, nagu nt liberalismi (Joyce 2003) või demokraatia (Alexander 2003) etendamisega. Kaljundi märgib, et kuna teaduses on viimasel ajal kujunenud läbivaks identideedi küsimus, siis pole imekspandav, et oluline osa nii sotsioloogide kui ka ajaloolaste
Tõde võib olla kasutu. 10. Mis on deflatsionism ja kuidas see erineb teistest tõeteooriatest? Deflatsionism on ideede koolkond, millel on kõigil ühine seisukoht, et väidetel, mis väidavad endid olevat tõesed, ei ,,oma" mingisugust ühist tõekontseptsiooni. Deflatsionism ütleb, et tõe mõiste ei ole midagi sügavat ja tähtsat, tõdedel pole mingit ühist omadust, nagu eelnevad teooriad on eeldanud. 11. Selgitage tõefraasi üldistavat ja performatiivset funktsiooni? Üldistav: Tõefraas on üleliigne, kui on omistatud funktsioon ühele antud lausele (nt. on tõene, et Caesar mõrvati = Caesar mõrvati) aga on vajalik lause puhul, mis pole antud (nt. kõik, mida Newton ütles, on tõene - kõik, mida Newton ütles - ?) Performatiivne: fraasil ,,on tõene" on ka väljenduslik otstarve, mis funktsioneerib üllatuse, kahtluse, mitteuskumise väljendajana (on see ikka tõsi, et..; no kui see on tõsi, siis ma küll ei tea...) 12
• leksikaal-mõisteline süsteem • leksikaalpragmaatiline süsteem Holistilised ja modulaarsed käsitlused • Keeleteaduses on arutletud selle üle, kas meie keeleteadmine on modulaarselt organiseeritud. • Chomsky lähtus sellest, et inimese keelevõime on ühelt poolt autonoomne, terviklik (holistiline), teisalt aga modulaarne. • Sealjuures eristab Chomsky algusest peale kaht komponenti: kognitiivset süsteemi, mis salvestab infot, ja kõnesoorituse performatiivset süsteemi, mis on kognitiivsega ühenduses. • Lisaks kognitiivsele teadmiste süsteemile moodustavad inimese keelevõime ka keeletöötlusprotsessid (keeleloome ja keele mõistmine). • Edukas kommunikatsioon ei saa toimuda ainult keeleteadmise baasil, selleks on vaja erinevate kognitiivsete võimete koostööd. Kommunikatsioonis on võimalik eristada järgmisi osi: • entsüklopeedilised teadmised
*Paavo Matsin „Baer“ [bä:r] osutatakse loodusteadlasele Karl von Baer’ile. Omamoodi poeem, mis räägib alternatiivse loo vabamüürlase rõhuga Eesti kultuuris Karl von Baerist. *Vaade ajaloole läbi ühe indiviidi, st subjektiivne vaade. Autobiofraafid, memuaarid, päevikud jne. Eelmise kümnendi lõpus elulugude ja mälestuste buum’i algus nö. Avapauguks 2006 Ita Ever „Elu suuruses“ Ilmus palju Eesti kultuuriinimeste elulugusid, populaarsemateks oli mingisugust performatiivset ametit pidanud inimese oma. Postmodernset subjekti mõjub ennekõike välispidisus, avalik elu. Tihti intervjuude või jutustuse vormis (ei mingit suurt süübimist psüühikasse vms); palju pilte. 2008.a Mihkel Raud „Musta pori näkku“ ja Mari Tarand „Ajapildi sees“. Tugev autori kujund, selge stiil. Mihkel raua raamatul romantiline mässaja tüüp, roki biograafia. Populaarsuse põhjuseks ka alkoholi narratiiv, sõltuvuse arenemise lugu (alati väga paeluv teema)
Väärad ideed on need, mida ei saa. See on tõene, mis on meile kasulik. On küll... Absoluutselt tõene, tähendades seda, mida meie mingi edasine kogemus kunagi ei muuda. 12. Mis on deflatsionism ja kuidas see erineb teistest tõeteooriatest? Erineb selle poolest, et tõe mõiste ei ole midagi metafüüsiliselt sügavat ja tähtsat, nagu kõik teised voolud on arvanud. 13. Selgitage tõefraasi üldistavat, performatiivset ja ekspressiivset funktsiooni? Tõefraasi üldistav funktsioon Quine (1995) ja Ramsey (1999): tõefraas on üleliigne, omistatuna ühele antud lausele: “on tõene, et Caesar mõrvati” = “Caesar mõrvati” Ent tõefraasi on vaja lause puhul, mis pole antud. Võime tahta öelda, et kõik, mis keegi mingil juhtumil ütles, oli tõene: “kõik mida Newton ütles on tõene” ≠ “Kõik mida Newton ütles” „on tõene“ performatiivne väljend
Nad on erineval arvamusel, mida täpselt võiks tähendada termin “sobivus” ja mida termin “tõelisus”. Ütluses, et tõde on sobivuses tõelisusega. Neile küsimustele vastates on pragmatistid analüütilisemad ja süvitsi minevamad, intellektualistid on lohakamad ja vähem tõhusad. Kas Jamesi järgi on olemas absoluutseid tõdesid? On küll... Absoluutselt tõene, tähendades seda, mida meie mingi edasine kogemus kunagi ei muuda. 12. Selgitage tõefraasi üldistavat, performatiivset (informatsiooniline, informeeriv) ja ekspressiivset (väljendusrikas, ilmekas) funktsiooni? Mida tähendab, et „on tõene“ on performatiivne väljend? Seda öeldes sooritab inimene mingi teo.Milles seisneb „tõe/tõesuse“ ekspressiivne otstarve? Strawsoni järgi on fraasil “on tõene” lisaks nõustumise ja kinnitamisele veel ka ekspressiivne otstarve: “on see tõsi, et...” “on see ikka tõene, et...” “kui see on tõsi no siis ma küll ei tea”
o Näitlemise tehnikate uurimine. P. Brook, Grotowski, E. Barba 45 2. Kirjanduslik mimesis ja mimesislik kirjutus Mimesis tähendab ajalooliselt jäljendust. Platoni dialoogides on mimesis kui võõras kõne vastandatud autorikõnele diegesis'ele. Traditsiooniliselt on see verbaalne struktuur. Tänapäeval, pärast René Girardi (Violence and the Sacred) rõhutatakse üha enam mimesise aktiivset, performatiivset loomust. See on tegevus, mis eeldab enda samastamist Teisega. Mimeetiline kõne on rituaalne. Girard: mimesis on igasuguse inimliku tegevuse osa, matkimine on inimese loomupärane tegevus. Mimeetiline vägivald: inimesel tekib omamisvajadus, millest tekib sotsiaalne mimeetiline tegevus ning mida piirab patuoina olemasolu. Üksnes kristluse teke annab sellest väljapääsu, kuivõrd Kristus on vabatahtlik patuoinas. Igasugune kultuur tekib mimeetilisest vägivallast.
Viimane kritiseerib klassikalist teooriat ja pakub asemele oma sotsiokognitiivse lähenemise, kuid ka see sobib siinse mudeli aluseks suurepäraselt – mõisted (Temmermanil mõistmisüksused) on endiselt olemas enne keelt ja keelest sõltumatult ning keel on üksnes vahend nendest rääkimiseks, mitte eesmärk iseeneses. Vahetu alus on aga Douglas Robinsoni performatiivne lingvistika. Robinson omistab kõneaktide teooriale keskse tähtsuse ja võrdleb sellel põhinevat performatiivset lingvistikat, mille kohaselt keele abil peamiselt tehakse asju, konstatiivsega, kus keele abil asju peamiselt kir- jeldatakse. Nagu raamatu alapealkirjaski („Speaking and translating as doing things with words”) öeldud, kasutab Robinson oma mõtete illustreerimiseks lisaks tavalisele kõnelemisele ka tõlkimist, kusjuures tõlkimine ei erine sisuliselt muudest kõnelemise liikidest. Ka tõlkija teeb keele abil asju. See on põhimõtteline erinevus tõlkimise olemuse
annaabi.ee 
