· Lihtrahva moodustasid käsitöölised ja maal elavad põlluharijad, linnade suurenedes kasvad ka proletaaride ehk varatute linnaelanike hulk. · Orjad kuulusid omanikule ning neid tohtis osta ja müüa. Paljud orjad tegid hoolsalt tööd ning kogusid varandust, et ennast hiljem vabaks osta. Neist said vabakslastud. Enamasti mõjukad ja rikkad inimesed, mõned tõusid isegi keisrite usaldusalusteks. · Perekonnas kuulus, aga võim perepeale. Naine, lapsed, alaealised tütred ja täiskasvanud pojad koos kaasadega pidid alluma perepea võimule. Pereisal oli õigus pereliikmeid surma mõista. · Naised olid isa, abikaasa või mõne meesugulase eeskoste all. Poliitilised õigused neil puudusid. · Abielu tähistas minekut isa käe alt abikaasa eeskostele (tavaliselt sõlmiti murdeeas) · Naisel oli võimalus ka sõltumatult ise elada, kuid seda erandjuhtudel. Need naised võisid
pereisaga samade kohustuste ja õigustega, võivad olla magistraadid, eraõiguses alluvad pereisa võimule · Klassikalises õiguses muutub perekond poliitilisest ühendusest rohkem eetiliseks ja sugulusel põhinevaks ühenduseks. Naine pole enam võimualune ja pojad saavad iseseisvaks emantsipatsiooni teel, Justinianuse ajal on poeg tsiviilõiguses iseseisev subjekt Perekond · Vanas õiguses kuulusid sinna inimesed, kes allusid ühisele perepeale või alluksid kui ta veel elaks (agnaadid, agnatio) · Veresugulus (kognaadid, cognati) omas vanas õiguses tähtsust ainult abieluõiguses · Preetorite õiguses veresuguluse osatähtsus, näiteks pärimisõiguses kasvab · Justinianuse ajal on veresugulus valdav
kviriit- vana rooma täieõiguslik kodanik Kviriitlikus omandis olid kõik omandiõiguse instituudi põhijooned olemas, kuid kviriitlik omand ei jäänud ainsaks omandivormiks Roomas. 1)Omand kaotas oma perekondliku iseloomu ja muutus aegamööda puhtindividuaalseks 2) omandiõigus avardus nii subjektide kui ka objektide poolest ja lõpuks eriti selles, et omandi saamise viisid muutusid lihtsamateks ja mitmekesisemateks. Läbi ajaloo muutub see, et asjad ei kuulu mitte perepeale(pere vanim liige vms) vaid kõigile pereliikmetele. Peale Rooma kodanike hakati tunnustama ka peregriinide omandit. Omandiõiguse objektiks võisid olla ka maatükid provintsis. Rooma kodanike omandiõiguses toimusid suured muudatused preetori edikti kaudu. Kujunes eri instituut, mis oma olemuselt oli omand ja kannabki praeguse aja õigusteaduses nimetust bonitaarne ehk preetorlik omand (preetor- vana-rooma kõrgem riigiametnik). Alus, selle omandi tekkimiseks võis olla kahesugune:
See on sätestatud VÕS § 78, mis ütleb, et kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Seega on mõlema ühiskonna arusaamine seaduse eesmärgist sarnane, sest peamiselt tahetakse kindlustada ohvrile hüvitis, mitte võlgnikule karistus. Neljas tahvel reguleeris isavõimu. Perepeale kuulus absoluutne koduvõim ehk ,,manus", mis tegi ta kõigi perekonnaliikmete valitsejaks. Viies tahvel reguleeris ,,pärimisõigust" (Ilus 2007, lk 33). Kuuendas tahvlis olid sätestatud ,,tehingutingimused." Vara omandiõigus pidi alati üle minema viie tunnistaja ja kaalumehe juuresolekul. Tahvlis oli käsitletud abieluvormi, kus naine ei olnud enam mehe võimu all. Sätetes oli kehtestatud ka viis, kuidas mees võis igamise abil saada enda naise üle õigusvõimu (Ilus 2007, lk 33)
Paljud peremehed arvasid, et mõtekam on lasta orjal ise endale elatist teenida ja siis nõuda talt see tasu endale. Sellistel orjadel hakkas tekkima enda varandus ja lõpuks võisid nad ennast vabaks osta peremehe käest, aga tavaliselt nad jäid ikkagi peremehe kliendiks. Kohe kui ori vabaks lasti sai ta automaatselt Rooma kodakontsuse ja paljudest orjadest said väga rikkad ja mõjukad inimesed. Perekond Rooma perekond oli mehekeskne ja see tähendas, et perepeale kuulus piiramatu võim kõigi pereliikmete üle. Isegi abielus pojad pidid isale alluma, Põhimõtteliselt võis isa isegi oma pereliikme surma mõista. Naistel puudusid poliitilised õigused ja ka kohtuasjades esinesid nad mehe eeskoste all. See tähendas, et naisel abielu tähendas isa eeskoste alt üleminekut oma abikaasa eeskoste alla. Võrreldes Kreekaga suhtuti Roomas naistesse rohkem vabamalt ja nad polnud avalikus elus täiesti kõrvale tõrjutud. Ka lastekasvatamine ja
· Ratsaniku või senaatori kliendid · Orjad nende hulka kuulus erineva taustaga inimesi, peamiselt vallutussõdades vangivõetud. Neid kasutati põllumajanduses, kaevandustes, teenijatena, oskustöölistena ning arstide ja õpetajatena. Tegelikult olid lihtsalt kõnelevad tööriistad, keda omanik võis isegi tappa või lasta vabaks osta/vabaks lasta (heast südamest, ustava teenistuse eest). Perekond oli rangelt patriarhaalne. Perepeale kuulus absoluutne võim terve familia üle. Naistel puudusid poliitilsed õigused, kohtuasjades kuulus sõna nende eestkostjale. Neiud abiellusid murdeea lõppedes. Naise peamine voorus oli abielutruudus. Sarnasused Kreekaga on märgatavad, kuid suhtumine oli pisut vabameelsem. Pereema võib pidusöökidel osaleda, abikaasa kõrval istudes ning tegi temaga vastuvisiite. Laste kasvatamine oli pereisa ülesanne, mis kreeka kommete levides muutus rõhutatult vaimseks hariduseks
Avaliku õiguse esemeks on religioon, kulutus ja ametid. Eraõigus jaguneb kolmeks:Ius naturale-mida loodus on õpetanud kõigile elusolendeile, Ius gentium-õigus mida kasutavad inimlikud rahvad, ius civile-rooma kodanike õigus. Roomas puudus vajadus ius naturale järele. Täielik õigusvõime oli esialgu vaid perepeal. Orjad kuulusid algselt peresse olles domesticused nagu lapsedki. Ojad olid omand perepeale . Orjaks sai põlvnemisega orjatarist, sõjavangina ja orjusesse müümisega.Hiljem orjade olukord muutus Rooma riigi laienemisel. Linna tuli palju sõjavange, mis muutis orjad odavaks kaubaks. Tekkis suurmaavaldus-latifundium. Orjadest sai asjad, mida käsitleti hingestatuina-animal. Orjad on asjad, kellel pole õigusõimet. Peculium-erivara, mille andis peremees orjale,et too saaks tegutseda kui õigusvõimeline ja peremees vastutas peculiumi ulatuses
huve. Avaliku õiguse esemeks on religioon, kulutus ja ametid. Eraõigus jaguneb kolmeks:Ius naturale-mida loodus on õpetanud kõigile elusolendeile, Ius gentium-õigus mida kasutavad inimlikud rahvad, ius civile-rooma kodanike õigus. Roomas puudus vajadus ius naturale järele. Täielik õigusvõime oli esialgu vaid perepeal. Orjad kuulusid algselt peresse olles domesticused nagu lapsedki. Ojad olid omand perepeale . Orjaks sai põlvnemisega orjatarist, sõjavangina ja orjusesse müümisega.Hiljem orjade olukord muutus Rooma riigi laienemisel. Linna tuli palju sõjavange, mis muutis orjad odavaks kaubaks. Tekkis suurmaavaldus-latifundium. Orjadest sai asjad, mida käsitleti hingestatuina-animal. Orjad on asjad, kellel pole õigusõimet. Peculium-erivara, mille andis peremees orjale,et too saaks tegutseda kui õigusvõimeline ja peremees vastutas peculiumi ulatuses. Lapsed olid isa
annaabi.ee 
