Perekonnafunktsioonid (0)

Mittetäielik perekond ehk üksikvanemaga pere.
Seesuguses perekonnas on vaid üks vanem: kas siis isa või ema ning tema järeltulija/järeltulijad. Üksikvanem võib olla nii lahutatud, lesk kui ka vallaline või vaba-abielu lõpetanud. See perekond on minu arvates nõrgem ja mõjutatavam kui kahe vanemaga pere, kuna kõik kohustused on nüüd vaid ühe vanema kanda ja moraalset tuge pole kelleltki otsida. Taolisi perekonna tüüpe on tänapäeval suhteliselt palju, kuid siiski ei kasva enamik lapsi mitte terve oma lapsepõlve üksikvanema käeall. Enamus mittetäielikke perekondi on tekkinud just järeltulija arenemisperioodil ( lahutus , vaba-abielu purunemine vms.). Vähem on vallas sünde ja ühe vanema surma, kuid tuleb ka seda situatsiooni ette.
Üksikperekondades on ka mõnikord nii, et üks perekonna lastest võab osa vanema kohustusi enda kanda,kui vanem üksi ei suuda toime tulla (nt. vanem õde või -vend, kes hoolitseb nooremate pereliikmete eest ning aitab majapidamist korras hoida, harvem tegeleb ta rahaasjade korrashoiuga, kuna tavaliselt on selleks siiski lapsevanema abi vaja). See muudab üksikvanema elu küll lihtsamaks, aga vanemakohuseid täitev laps võib liiga kiirelt täiskasvanuks saada ning lapsepõlv jääbki poolikuks.
Funktsioonide täitmine toimub seesuguses perekonnas teisiti kui nt. tuumperekonnas, kuna ühe lapsevanema puudumisel peavad paratamatult sisse tulema mingisugused erinevused.
Selles perekonnas on puudulik näiteks soojätkamise funktsioon, kuna teist sugupoolt enam pole, kellega uusi pereliikmeid saada. Muidugi on ka võimalus, et üksikvanem leiab endale kaaslase, kuid siis muutub ka perekonnatüüp. Seega ei ole mittetäielikul perekonnal nt. võimalik tõsta enam rahvastiku iivet ega uut pereliiget luua.
Samuti puudub perekonnas ka seksuaalfunktsioon, mis tagab vanemate turvalisuse ja füüsilised vajadused. Kui aga puudub üks vanematest , siis ei ole ka võimalikud perekonnasisesed seksuaalsuhted . Muidugi võib lapsevanem neid otsida perekonnaväliselt, aga see pole perekonnasisene teema. Kui väljaspool perekonda areneb suhe ja see inimene tuuakse perekonna siseringi(abielu, kooselu) saab temastki perekonna liige ning perekonna tüüp jällegi muutub.
Üksikvanemaga perekonnas toimib täiesti majanduslik funktsioon, kuna arvatavasti käib vanem ka tööl ning mõnikord käivad taolises olukorras tööl ka vanemad lapsed. Siiski on ka majandusliku funktsiooni toimimine raskendatud, sest raha peab teenima vaid üks vanem ja harilikult ei ole perekonna sissetulek nii suur kui nukleaarperes. Võivad tekkida ka majanduslikud raskused, kus kõik olmelised vajadused ei saa rahuldatud, kuid taolisi olukordi on ka tavalistes tuumikperekondades.
Sotsialiseerimisfunktsioon oleneb selles perekonnas täiesti vanemast endast, sest kui ema või isa on ise hästi kurssis kõigi käitumisreeglite ja -normidega ning järgib neid ka ise, siis on üsna selge, et ta jagab oma teadmisi ka järeltulijatele. Seesuguste normide järgimine aitab lapsel ühiskonnas toime tulla ja aitab ka sugupõlvedevahelist piiri säilitada( st. noor inimene ei lähe endast tunduvalt eakamaga rääkima nagu omavanusega, kasutades slängi ja seltsimehelikku kõnepruuki). Funktsioon on oluline ka seetõttu, et laps peab lapsevanemast lugu kui vanemast ja targemast ning võtab temast eeskuju. Eesmärgiks on ka see, et perekonna noorimad pöörduvad ema/isa poole oma proleemide, abipalvetega ja saavad ka abi või nõuandeid.
Ka hoolitsusfunktsiooni saab üksikvanemaga peres väga edukalt täita kui vanem armastab oma last/lapsi ja on neile igas olukorras toeks , muidugi pevad ka lapsed ema või isa usladama ja teadma, talle saab loota . Hoolitsusfunktsiooni täitmisel areneb ka pere ühtsus- ja identiteeditunne ning suureneb üksteisemõistmine.
Hariv-, kulttuuriline funktsioon on perekonnas täiesti toimiv kui vanem tekitab lastes huvi meedia ja info vastu (samas mitte liigset huvi, kuna see võib tekitada lapses sõltuvusi: telerist, arvutist vms.) Samuti on oluline vanema enda suhtumine kultuuri ja meediasse, kuna see kandub tema arvamuse ja suhtumise kaudu ka lastele.
Perekond peab suutma ka selle liikmeid kaitsta välismaailma eest ning tekitama turvalisuse-, kaitstusetunnet- järelikult täitma turvalisusefunktsiooni. Üksikvanemaga peres võib seesuguse funktsiooni täitmine olla nii täielik kui ka puudulik, see oleneb vanemast ja sellest, kuidas suudab ta oma lapsi julgustada ning nendes turvatunnet tekitada. Kui üksikvanemaks on isa, siis on selle funktsiooni täitmine minu arvates teatud määral edukam , kuna meessoost isik perekonna eesotsas tekitab arvatavasti mingis mõttes kindlama tunde. Siiski see pole alati nii ning ka ema saab kaitsva perekonnapea rolliga hästi hakkama.
Kokkuvõttes toimivad ka üksikvanemaga peres üsna hästi enamus perekonnafunktsioone ja peamiselt oleneb see pereliikmetest , kui täielik on teatud funktsiooni täitmine. Vanem ja lapsed/laps moodustavad perekonna, seega on nende teod ja suhtumine kõige olulisemad.