ja oma poja juurde. Eesperre võeti sulaseks endine karjapoiss Mart, mis Pearule sugugi ei meeldinud. Eesperes ehitati uusi lautasid. Loomad aga põdesid, olid väetikesed ja nõrgad. Mari arvas, et teda Jussi surma eest ikka veel karistatakse. Ta käis tihti Jussi haual. Muutus aina nukramaks ja see muutis ta vanemaks. Tagapere oli Eespere maa pealt puid lõhkunud ja hakati jälle kohtu vahet käima. Tülid olid ka Andrese ja Mari vahel, nii et Mari vahest peksagi sai. Pearu pani kraavikaldale orad, mille otsa astudes paljud oma jalgu veristasid. Mart tõmbas orad välja ja pani need Pearu poolele. Pearugi astus nendesse sisse. Mari hoidis kõige rohkem Indreku poole. Ta tundis, et Indrek oli patust sigitatud, sest Juss oli alles surnud, kui Mari rasedaks jäi. Kui Andres 14. aastaseks sai, ei võetud Eesperre enam sulast. Andres tõusis karjapoisist tööpoisiks. Ka tüdrukut enam ei kaubeldud. Liisi ja Maret olid selle asemele tulnud.
ära tulla. Vahepeal mõistab Pearu, et Andres ajab ainult oma tõde taga, samas olles piisavalt krustkeid täis, lootes aga otse vastupidist. Kõrsmik tõdeb tihti, et ,,Litsid mehed need Vargamäe omad." Kui Indrek sünnib kutsutakse tema ristsetele ka Pearu, kes rikub peo ära. Ta ajab peolt minema köstri ja isamaa armastaja rätsepa tolle viimaste viletsalt õmmeldud pükste pärast. Püksid võtab Pearu jalast ära ja käib paljalt ringi päeva lõpuni ja saab selle eest naistelt peksagi, see jääb aga väiksele Indrekule pikaks ajaks meelde. Vahepeal on talus sulane Jaagup, kes mängib lõõtspilli ja armastab Põlluotsa Roosit, kihelkonna kaunimat neiut. Poiss näljutab ennast, et kroonust pääseda ja satub saatuse tahtel lõpuks kolmekümneaastase vanatüdruku Miina, kellel ta lapse tegi, juurde sauna elama. Järgmiseks sulaseks on Matu(Mart), kes naaseb talusse ja seal veel enne äraminekut Pearuga arveid klaarib.
Järgmine talv puhkes suur epideemia. Paljud lapsed surid, sealhulgas ka Mari ja Jussi omad. Mari arvas, et jussi vaim kummitab. Peale seda muutub elu Vargamäel üsna süngeks. Lastel ei lasta enam kõike teha, kuna kardetakse uut õnnetust. Ka Andres hakkab tasapisi tööst väsima ja on oma teises naises veidi pettunud. Andresel on uus sulane, kes armastab üht tüdrukut. Ta käib teda vaatamas, kuigi teised austajad keelavad. Talle antakse kõvasti peksagi. Et sõjaväest pääseda näljutab ta end, et viletsam välja näha. Kuid ta teeb ühele tüdrukule tite taha ja et mitte selle eest hoolitseda läheb ikka sõjaväkke. Kuid pooleteise aasta pärast lastakse ta välja tervist parandama. Ta on endale igast kraami sisse söönud ja peale määrinud, et kehvem olla. Ta hakkab ikka selle tüdrukuga elama, kellele lapse tegi. Andres võtab endale uueks sulaseks Mardi, selle sama, kes tal aastaid tagasi karjas käis ja Pearut kividega loopis
Viha on seda suurem, et surnuga võidelda on suisa võimatu. Nii hoiab Mari edaspidi oma mõtted enda teada, aga see elu paremaks ei tee. Indreku ristsetele kutsutakse viisakusest ka Pearu. Too oskab tuju ära rikkuda (loe: peolt ära ajada) auväärse köstri ja tolle aatekaaslasest rätsepa, viimase "viletsate" pükste (midagi pidi ju rätsepa juures laitma kui tüli norida vaja) pärast palja tagumikuga ringi käia ja selle eest naistelt peksagi saada. Indrekule jääb Pearu valge pluus kuidagi eriti hästi meelde, meenub iga kord kui kirikus Kristuse valget seda-asja nägi. Möödub pilt sulane Jaagupist, kes mängib ilusasti lõõtspilli, armastab üle kõige Põlluotsa Roosit, kihelkonna kõige ilusamat tüdrukut, on peenike kui piits, et kroonust pääseda ja satub lõpuks oma poja ema, kolmekümneaastase vanatüdruku Miina juurde sauna. Järgmine sulane oli kuulus Matu,
vastu, just Mari ebausu pärast. Viha on seda suurem, et surnuga võidelda on suisa võimatu. Nii hoiab Mari edaspidi oma mõtted enda teada, aga see elu paremaks ei tee. Indreku ristsetele kutsutakse viisakusest ka Pearu. Too oskab tuju ära rikkuda (loe:peolt ära ajada) auväärse köstri ja tolle aatekaaslasest rätsepa, viimase "viletsate" pükste (midagi pidi ju rätsepa juures laitma kui tüli norida vaja) pärast palja tagumikuga ringi käia ja selle eest naistelt peksagi saada. Indrekule jääb Pearu valge pluus kuidagi eriti hästi meelde, meenub iga kord kui kirikus Kristuse valget seda-asja nägi. Möödub pilt sulane Jaagupist, kes mängib ilusasti lõõtspilli, armastab üle kõige Põlluotsa Roosit, kihelkonna kõige ilusamat tüdrukut, on peenike kui piits, et kroonust pääseda ja satub lõpuks oma poja ema, kolmekümneaastase vanatüdruku Miina juurde sauna. Järgmine sulane oli
mälestuse vastu, just Mari ebausu pärast. Viha on seda suurem, et surnuga võidelda on suisa võimatu. Nii hoiab Mari edaspidi oma mõtted enda teada, aga see elu paremaks ei tee. Indreku ristsetele kutsutakse viisakusest ka Pearu. Too oskab tuju ära rikkuda (loe:peolt ära ajada) auväärse köstri ja tolle aatekaaslasest rätsepa, viimase "viletsate" pükste (midagi pidi ju rätsepa juures laitma kui tüli norida vaja) pärast palja tagumikuga ringi käia ja selle eest naistelt peksagi saada. Indrekule jääb Pearu valge pluus kuidagi eriti hästi meelde, meenub iga kord kui kirikus Kristuse valget seda-asja nägi. Möödub pilt sulane Jaagupist, kes mängib ilusasti lõõtspilli, armastab üle kõige Põlluotsa Roosit, kihelkonna kõige ilusamat tüdrukut, on peenike kui piits, et kroonust pääseda ja satub lõpuks oma poja ema, kolmekümneaastase vanatüdruku Miina juurde sauna. Järgmine sulane oli kuulus Matu, kes ka suuremana Pearuga
Viha on seda suurem, et surnuga võidelda on suisa võimatu. Nii hoiab Mari edaspidi oma mõtted enda teada, aga see elu paremaks ei tee. Indreku ristsetele kutsutakse viisakusest ka Pearu. Too oskab tuju ära rikkuda (loe:peolt ära ajada) auväärse köstri ja tolle aatekaaslasest rätsepa, viimase "viletsate" pükste (midagi pidi ju rätsepa juures laitma kui tüli norida vaja) pärast palja tagumikuga ringi käia ja selle eest naistelt peksagi saada. Indrekule jääb Pearu valge pluus kuidagi eriti hästi meelde, meenub iga kord kui kirikus Kristuse valget seda-asja nägi. Möödub pilt sulane Jaagupist, kes mängib ilusasti lõõtspilli, armastab üle kõige Põlluotsa Roosit, kihelkonna kõige ilusamat tüdrukut, on peenike kui piits, et kroonust pääseda ja satub lõpuks oma poja ema, kolmekümneaastase vanatüdruku Miina juurde sauna.
just Mari ebausu pärast. Viha on seda suurem, et surnuga võidelda on suisa võimatu. Nii hoiab Mari edaspidi oma mõtted enda teada, aga see elu paremaks ei tee. Indreku ristsetele kutsutakse viisakusest ka Pearu. Too oskab tuju ära rikkuda (loe:peolt ära ajada) auväärse köstri ja tolle aatekaaslasest rätsepa, viimase "viletsate" pükste (midagi pidi ju rätsepa juures laitma kui tüli norida vaja) pärast palja tagumikuga ringi käia ja selle eest naistelt peksagi saada. Indrekule jääb Pearu valge pluus kuidagi eriti hästi meelde, meenub iga kord kui kirikus Kristuse valget seda-asja nägi. Möödub pilt sulane Jaagupist, kes mängib ilusasti lõõtspilli, armastab üle kõige Põlluotsa Roosit, kihelkonna kõige ilusamat tüdrukut, on peenike kui piits, et kroonust pääseda ja satub lõpuks oma poja ema, kolmekümneaastase vanatüdruku Miina juurde sauna.
Viha on seda suurem, et surnuga võidelda on suisa võimatu. Nii hoiab Mari edaspidi oma mõtted enda teada, aga see elu paremaks ei tee. Indreku ristsetele kutsutakse viisakusest ka Pearu. Too oskab tuju ära rikkuda (loe:peolt ära ajada) auväärse köstri ja tolle aatekaaslasest rätsepa, viimase "viletsate" pükste (midagi pidi ju rätsepa juures laitma kui tüli norida vaja) pärast palja tagumikuga ringi käia ja selle eest naistelt peksagi saada. Indrekule jääb Pearu valge pluus kuidagi eriti hästi meelde, meenub iga kord kui kirikus Kristuse valget seda-asja nägi. Möödub pilt sulane Jaagupist, kes mängib ilusasti lõõtspilli, armastab üle kõige Põlluotsa Roosit, kihelkonna kõige ilusamat tüdrukut, on peenike kui piits, et kroonust pääseda ja satub lõpuks oma poja ema, kolmekümneaastase vanatüdruku Miina juurde sauna.
Viha on seda suurem, et surnuga võidelda on suisa võimatu. Nii hoiab Mari edaspidi oma mõtted enda teada, aga see elu paremaks ei tee. Indreku ristsetele kutsutakse viisakusest ka Pearu. Too oskab tuju ära rikkuda (loe:peolt ära ajada) auväärse köstri ja tolle aatekaaslasest rätsepa, viimase "viletsate" pükste (midagi pidi ju rätsepa juures laitma kui tüli norida vaja) pärast palja tagumikuga ringi käia ja selle eest naistelt peksagi saada. Indrekule jääb Pearu valge pluus kuidagi eriti hästi meelde, meenub iga kord kui kirikus Kristuse valget seda-asja nägi. Möödub pilt sulane Jaagupist, kes mängib ilusasti lõõtspilli, armastab üle kõige Põlluotsa Roosit, kihelkonna kõige ilusamat tüdrukut, on peenike kui piits, et kroonust pääseda ja satub lõpuks oma poja ema, kolmekümneaastase vanatüdruku Miina juurde sauna.
annaabi.ee 
