Psühholoogia rajajatena on tuntud vanakreeka arst Hippokrates ja ka Galenos, kes töötasid välja nn kehamahlade teooria temperamendi määramine keha põhimahlade järgi. (veri, sapp, must sapp, lima) . Teadusliku psühholoogia alguseks loetakse 1879. aastat kui Wilhelm Wundt lõi Saksamaal psühholoogiliste fenomenide uurimise. 4. Psühholoogia on tihedalt seotud teiste teadustega, nt. arstiteadusega, filosoofiaga, ka pedagoogikaga (koolipsühholoogid) ja isegi tehnikateadustega (tööstuspsühholoogia). Siiski säilib igal teadusharul oma eripära uurimisobjektide ja meetodite näol. 5. a) vestlus või intervjuu eeliseks intervjueeritava reaktsiooni ja kehakeele nägemine, puuduseks on see, et võtab aega ning tulemus sõltub vestlejatest (kas on sümpaatsed teineteisele jms) b) küsitlus ehk ankeet eeliseks on palju vastuseid, puuduseks see, et on keeruline
SOTSIAALPEDAGOOGIKA TEOORIA JA PRAKTIKA 1. Millised on erinevad võimalused mõiste sotsiaalpedagoogika tõlgendamiseks ja miks on võimalik seda tõlgendada mitmeti? Sotsiaalpedagoogika kohta ei ole üht, kõigile vastuvõetavat tõlgendust. Sotsiaalpedagoogika ei seostu ühegi objektiga sedavõrd selgesti kui muud pedagoogikaga terminid, nagu koolipedagoogika jne. Sotsiaalpedagoogika enesemääratlus kujuneb ja areneb diskusiooni käigus. Selle erisugused tõlgendused on seotud erinevate inimese ja ühiskonna käsitlustega, moraaliteooriate ja teadusteoreetiliste suundmuste ja mõttevooluga. Sotsiaalpedagoogika on tihedas seoses ühiskonna
1. Kristjan Raud Kristjan Raua (1865-1943), kes rasketele aegadele vaatamata üsna vanaks meheks elas, pärand kujutab endast enam kui pool sajandit kestnud aktiivset tegevust eesti kunsti- ja kultuuriajaloos. Lisaks loomingule tegeles ta aktiivselt pedagoogikaga, võttis osa muinsuskaitsetegevusest ja millegipärast armastas pidevalt avalikkuse ees sõna võtta erinevatel teemadel, mis teda isiklikult ei puudutanud. Kristjan Raud oli üks Eesti Kunstimuuseumi rajajatest 1919 aastal. Tema rahvusromantilist ja müstilis-sümbolistlikku loomingut võrreldakse õigustatult Akseli Gallen- Kallela või Gerhard Munthe omaga 19. sajandi viimastel kümnenditel. Mis tähendab loomulikult kiitust, sest viimased kaks olla kuulu järgi suured kunstnikud olnud.
sellest, kummast soost nad on. Kindlasti pole eesmärk teha poistest tüdrukuid või vastupidi, vaid kasvatada tööturul oma andeid kõige paremini kasutavaid, töö- ja pereelu tasakaalustada oskavaid, oma laste eest võrdselt vastutavaid lapsevanemaid ning aktiivseid kodanikke. Mida rohkem ma tegelesin selle referaadiga, seda raskem on mul formuleerida üht kindlat seisukohta laste õpetamisel. Ühelt poolt olen täiesti nõus sootundliku pedagoogikaga, et soostereotüübid on vananenud ning et lastele tuleb anda võrdsed võimalused ja lasta neil proovida erinevaid asju, näiteks poisid küpsetavad köögis ja tüdrukud teevad puutööd; samas olen ma ka sellega nõus, et poisid ja tüdrukud on niivõrd erinevad, seda alates aju ehituse, käitumise, mõtlemise ja ka füüsise poolest. Kuid siiski leian, et kui mul avaneb võimalus minna kooli kasvatajaks või õpetajaks, siis kasutaksin kindlasti sootundliku pedagoogika
möödunud sajandi alguskümnendil, mil kõneldi ,,uuest lapsest" ja ,,uuest pedagoogikast". Samaaegselt jõudsid Montessori pedagoogilised põhimõtted ka Eestisse. Nõukogude ajal peeti Maria Montessorit aga liiga reaktsiooniliseks pedagoogiks ja tema metoodika jäi paljudele lasteaiaõpetajatele pikkadeks aastateks tundmatuks. Viimased aastad on taas loonud võimaluse nii tutvuda laias maailmas tunnustatud Montessori pedagoogikaga, kui ka töötada tema metoodika järgi. (Kikas 2002, 33). Montessori on öelnud, et ta ei loonud uut metoodikat, vaid lapsi erapooletult jälgides avastas ta laste olemuse väärtused. Ta tõestas oma pikkade pedagoogiaastate jooksul, et soodsates kasvutingimustes avaldub lapse loomulik headus ja armastus, loomulik vajadus õppida ja tööd teha. Haridust, ei kõrg- ega algastmes, saa anda ega võtta, see tuleb igaühel endal omandada.
12. Kellelgi ei ole õigust kasutada last ära omakasupüüdlikel eesmärkidel, kaasa arvatud seksuaalselt. 13. Igal lapsel on õigus oma eraelu puutumatusele. Lapsele adresseeritud kirja ning lapse isiklikke märkmeid ei ole õigus ilma lapse loata lugeda. 14. Riigi valitsus peab hoolt kandma selle eest, et kõigi meie riigis elavate laste õigused oleks tagatud. 5.Filosoofia ja eetika seoses hariduse ja pedagoogikaga: Hariduse mõiste defineerimisest: – inimese vaimsete, füüsiliste, kõlbeliste, esteetiliste, sotsiaalsete ja emotsionaalsete eelduste arendamise sihipärane protsess ning selle tulemus. Haridus omandatakse vastasmõjus ümbritseva keskkonna ja kultuuriga. Ühiskonna tasandil käsitatakse haridust kui ühiskondlikult institutsionaliseeritud valdkonda isiksuse arenguks. Hariduse mõiste on distsipliinideülene, seda on nii eri ajastutel kui ka eri valdkondades käsitatud erinevalt
Lasteaeda tuleb erivajadusega lapsi ja samas tekib ka seal küsimusi, et kuidas lapsega hakkama saada ja milline see laps tegelikult ikkagi on? Inimesed kardavad seda, mida nad ei tea. Tahaksin oma referaadiga öelda, et erisusi ei ole vaja karta, pigem proovida neid tundma õppida ja näha lapse peret, eriti ema, seal kõrval. Sama võiks ka vaimupuudega lapse kohta öelda, et need lapsed on väga erinevad ja erilised. Kasutan oma referaadi koostamiseks eripedagoogikaalaseid ja pedagoogikaga seonduvaid materjale ja meditsiinialaseid teatmeteoseid. 1. LAPSE SÜND Lastearsti teade emale, et tal sündis puudega beebi, tuleb ootamatult. Vanemad ootavad perre tervet ja ideaalset last. Vanema ootused purunevad hetkega, ta võib endast välja minna, olla sokis. Reaktsioon on igaühel erinev ja see pole midagi ebatavalist niisuguses seisundis. Lasteaiaõpetajal oleks hea teada vanema reaktsioone ja tundeid, kuna samast
Primaarne sotsialiseerumine leiab aset väiksemas kogukonnas, peres. Laps tegutseb ja õpib koostoimes kaasinimestega (lähedastega), mis on oma iseloomult emotsionaalsed ja eksistentsiaalsed. Sekundaarse õppimise korral, mis toimub koolis ja teistes institutsionaliseeritud keskkondades, on tingimused õppimiseks teistsugused. Lapsel pole institutsiooni ega selle esindajatega niisugust sidet, nagu perekonnaga. Kodus ja perekonnas on tegu nähtamatu pedagoogikaga, koolis on õppimine ja õpetamine eesmärgiks omaette. Õppimise dekontekstualiseerumine, mille tagajärjeks on see, mida me nimetame koolik ja koolituseks, tingib mitmed õpiraskused, nagu me tänapäeva koolis näeme. Nõutav on õppida nägema isiklikke saavutusi õppimise suhtes ning vaid harva kinnitatakse saavutusi ja tegevusi, omistades neile mõnes muus sotsiaalses praktikas tarbimisväärtuse. 3. Teoreetiline nägemus inimese õppimisest ja arengust
õppima peaksid nad vaid seda, mis neid huvitab. Koduseid ülesandeid ei tohi olla ja suulist ülesütlemist koolis samuti mitte. Ka eksamid ja tunnistused tuleb kaotada. Laps on püha, keskne olend kogu kasvatusprotsessis. Ei tule kasvatada, küll aga kõrvaldada teelt kõik takistused ja lasta loodusel toimida, oli Ellen Key kreedo. Uus suund - vabaduspedagoogika - alustas siitpeale oma tormilist arenemislugu. Kõik, mis seostus traditsioonilise, klassikalise pedagoogikaga, sai juurde sildi vana, s.t oma aja ära elanud. Vanema võimule tuginevad kasvatusviisid varisesid kriitikatule all põrmuks. Kõrvuti vabaduspedagoogikaga said tuule tiibadesse aktiivsuspedagoogika (John Dewey learning by doing) Ameerika mandril, sotsiaalpedagoogika (tegutsemine kollektiivis) Venemaal ja alternatiivpedagoogikad (Steiner, Montessori ja Freinet) Kesk-Euroopas. Tagantjärele on kõike seda nimetatud lapsekeskse kasvatuse esimeseks laineks (Hytönen 1993).
annaabi.ee 
