oma naist peksma kippus. Muidugi väga tähtsaks lüliks said kahe pere vahel Liisi ja Joosepi armastus. Andres oli sellele kindlasti vastu, Mari aga pigem salaja aitas noori. Ega vanal Pearulgi selle vastu tegelikult midagi ei olnud, sest siis oleks tulnud tema maile õndsa Krõõda verd koos selle vanima tütre Liisiga. Kuid kas vanematel oli õigus noori ja armunuid keelata? Kaldun arvama, et mitte. Sest tundeid ei saa ju keelata ega käskida. Kuid ega Pearugi saanud alguses oma suurt rõõmu välja näidata, aga tasapisi see siiski paistis. Samas oli tõde see, et Vargamäel poleks need kaks noort oma õnne leidnud, tohutud kohustused maa, kodu ja pere ees oleks nad lämmatanud. Samuti ka painavad minevikumälestused, mida mõlemad unustada tahtsid. Kuid tunded pääsesid võidule ja noored said õiguse olla koos ja olla armastatud. Nad sirutasid tiivad ja läksid laia ilma oma õiget kohta leidma. Vanemate kohus on oma lapsi kasvatada
kippus. Muidugi väga tähtsaks lüliks said kahe pere vahel Liisi ja Joosepi armastus. Andres oli sellele kindlasti vastu, Mari aga pigem salaja aitas noori. Ega vanal Pearulgi selle vastu tegelikult midagi ei olnud, sest siis oleks tulnud tema maile õndsa Krõõda verd koos selle vanima tütre Liisiga. Kuid kas vanematel oli õigus noori ja armunuid keelata? Kaldun arvama, et mitte. Sest tundeid ei saa ju keelata ega käskida. Kuid ega Pearugi saanud alguses oma suurt rõõmu välja näidata, aga tasapisi see siiski paistis. Samas oli tõde see, et Vargamäel poleks need kaks noort oma õnne leidnud, tohutud kohustused maa, kodu ja pere ees oleks nad lämmatanud. Samuti ka painavad minevikumälestused, mida mõlemad unustada tahtsid. Kuid tunded pääsesid võidule ja noored said õiguse olla koos ja olla armastatud. Nad sirutasid tiivad ja läksid laia ilma oma õiget kohta leidma. Vanemate kohus on oma lapsi kasvatada
Kui lõppes üks, algas teine ja lõppu neil ei tundunud nägevatki. Mõlemad ajasid oma õigust taga ja hoiti kinni oma arvamusest ja nägemusest ega hoolitudki, et ei olnud kord ühel õigus, kord teisel, kuid kangekaelseks jäid mehed alati. Kaastundlikkus. Parimaks iseloomuomaduseks on meie rahval oskus kaasa tunda. Kui sureb mõne tuttava lähedane, tunneb eestlane kasvõi vihast hoolimata tema vastu kaastunnet oma hinges. Nii oli ka Pearuga. Kui suri Andrese naine Krõõt, pühkis Pearugi tülidest Mäe peremehega hoolimata pisaraid ja tundis Andresele sügavalt kaasa ning oli kahju, et naabrimees nii hinnalisest perenaisest ilma jäi, kes oli Oru peremehelegi oma heleda häälega südamesse jäänud. Uudishimu. Eestlastel on ikka kombeks öelda, et uudishimu tappis kord kassi, kuid siiski on meie rahva uudishimu lõpmatult suur. Mitte alati heas mõttes. Heas mõttes oleks siis, kui uuritaks, kuidas teisel eluke ka veereb, kui hästi tal läheb ja tuntaks selle üle rõõmu
tunneb pidevalt süümepiinu Jussi surma tõttu. Kui mitmeid peresid tabab epideemia, mille käigus surevad paljud lapsed, kaasa arvatud Krõõda ja Andrese üks tütar ning Mari ja Jussi lapsed, usub naine, et see on Jumala karistus talle tema pattude eest. Nii tunneb ta sageli ka hiljem, kui midagi läheb halvasti. · Samal ajal jätkuvad ka naabritevahelised tülid. Andres on õppinud, et kui ta ei saa oma õigust kätte tõega, hakkab ta samuti petma nagu Pearugi, mille peale viimane ei oleks osanud tullagi. · Hoolimata vanemate vaenust, saavad vanemad Mäe ja Oru lapsed omavahel läbi. Vanimad- Mäe Liisi ja Oru Joosep armuvad ning kolivad Andrese (ja algselt ka Pearu) soovist hoolimata kokku. · Andrese teine tütar, Maret abiellub ja lahkub samuti kodunt. Ka ta esimene poeg teatab enne kroonusse minekut, et võib-olla ei tulegi ta Vargamäele tagasi. Kõik lapsed tahavad
Loomad aga põdesid, olid väetikesed ja nõrgad. Mari arvas, et teda Jussi surma eest ikka veel karistatakse. Ta käis tihti Jussi haual. Muutus aina nukramaks ja see muutis ta vanemaks. Tagapere oli Eespere maa pealt puid lõhkunud ja hakati jälle kohtu vahet käima. Tülid olid ka Andrese ja Mari vahel, nii et Mari vahest peksagi sai. Pearu pani kraavikaldale orad, mille otsa astudes paljud oma jalgu veristasid. Mart tõmbas orad välja ja pani need Pearu poolele. Pearugi astus nendesse sisse. Mari hoidis kõige rohkem Indreku poole. Ta tundis, et Indrek oli patust sigitatud, sest Juss oli alles surnud, kui Mari rasedaks jäi. Kui Andres 14. aastaseks sai, ei võetud Eesperre enam sulast. Andres tõusis karjapoisist tööpoisiks. Ka tüdrukut enam ei kaubeldud. Liisi ja Maret olid selle asemele tulnud. Rasketel hetkedel luges Andres Piiblit, sest Marilt ta lohutust ei oodanud, kuna see ikka veel Jussi peale mõtles. Liisi ja Maret tahtsid aita magama minna
peksma kippus. Muidugi väga tähtsaks lüliks said kahe pere vahel Liisi ja Joosepi armastus. Andres oli sellele kindlasti vastu, Mari aga pigem salaja aitas noori. Ega vanal Pearulgi selle vastu tegelikult midagi ei olnud, sest siis oleks tulnud tema maile õndsa Krõõda verd koos selle vanima tütre Liisiga. Kuid kas vanematel oli õigus noori ja armunuid keelata? Kaldun arvama, et mitte. Sest tundeid ei saa ju keelata ega käskida. Kuid ega Pearugi saanud alguses oma suurt rõõmu välja näidata, aga tasapisi see siiski paistis. Samas oli tõde see, et Vargamäel poleks need kaks noort oma õnne leidnud, tohutud kohustused maa, kodu ja pere ees oleks nad lämmatanud. Samuti ka painavad minevikumälestused, mida mõlemad unustada tahtsid. Kuid tunded pääsesid võidule ja noored said õiguse olla koos ja olla armastatud. Nad sirutasid tiivad ja läksid laia ilma oma õiget kohta leidma. Vanemate kohus on oma lapsi kasvatada
Muidu ähvarditi nad saunast välja visata. Varsti sündis Maril laps- poiss. Andres oli rahul, et poiss, aga see poissloli väeti. Arvati, et Indrek läheb ülikooli. Indrekui oli mitu hoidjat. Vanemad õed- Liisi ja Maret.*Lastel oli ka oma mängu Vargamäe koos puust loomade ja muude ehitistega. Puuloomi nikerdas Atu(karjapoiss).*Kuna Talu oli suureks kasvanud oli ka tööd paju. Lisaks sellele oli majandustõus ja paljud talud kasvatasid piirituse tegemiseks kartulit. Pearugi kasvatas. Kord kõrtsis olles hakkas Pearu oma rikkusega uhkeldama, aga Andres oma kavalusega oli Pearust üle. Andres palus Hundipalu Tiidul tuttavatelt raha laenata. Nii jäigi mulje, et Andres on rikkam. Kuid Pearu oli nii rikkaks ja uhkeks muutunud, et ei söönud enam töölistega ühes lauasgi ja naine pidi talle jalanõud tooma valgel taldrikul ja need Pearule kinnastega jalga panema.*Varsti hakkas Andres uusi kambreid ja uut rehielamut tegema. Siis
oma naist peksma kippus. Muidugi väga tähtsaks lüliks said kahe pere vahel Liisi ja Joosepi armastus. Andres oli sellele kindlasti vastu, Mari aga pigem salaja aitas noori. Ega vanal Pearulgi selle vastu tegelikult midagi ei olnud, sest siis oleks tulnud tema maile õndsa Krõõda verd koos selle vanima tütre Liisiga. Kuid kas vanematel oli õigus noori ja armunuid keelata? Kaldun arvama, et mitte. Sest tundeid ei saa ju keelata ega käskida. Kuid ega Pearugi saanud alguses oma suurt rõõmu välja näidata, aga tasapisi see siiski paistis. Samas oli tõde see, et Vargamäel poleks need kaks noort oma õnne leidnud, tohutud kohustused maa, kodu ja pere ees oleks nad lämmatanud. Samuti ka painavad minevikumälestused, mida mõlemad unustada tahtsid. Kuid tunded pääsesid võidule ja noored said õiguse olla koos ja olla armastatud. Nad sirutasid tiivad ja läksid laia ilma oma õiget kohta leidma. Vanemate kohus on oma lapsi kasvatada
puutub. Oskuslikult on edasi antud üldine atmosfäär koolis. Sündmustik on mitmekesine ja vaheldusrikas: palju on koomilisi stseene ja veidrikest õpetajaid, kuid ei puudu ka traagika (Indreku esimene suur armastus Ramilda – surmava Erose motiiv). Tõeotsijast Indrekule on vastandatud kooli direktor Maurus, tsaarimeelne ja jumalakartlik, kuid samas iseenesele vasturääkiv ja -tegutsev karakter, kes juhindub kõige enam siiski hetkeolukorrast. Ka tema valetab nagu Pearugi, kuid teeb seda mitte enese, vaid kooli vajadustele mõeldes. Köide lõpeb konfliktiga Indreku ja Mauruse vahel. Indrek avaldab kooli ajakirjas jumalat eitava artikli ja Maurus heidab ta koolist välja. Lõpustseenis tunnistab Indrek taas jumala olemasolu, et anda tervenemislootust käimisvõimetule Tiinale. Indrek küll tapab jumala, ent jumal tuletab end talle meelde juba samal õhtul. III köide- Inimene vastamisi iseenda loodud ühiskonnaga. Teos kajastab 1905. aasta sündmusi
ameti üle ning tegutses. Peeti uhked matused, isegi naabrimees aitas ning tegi soosilla tee paremaks. Peielauas aina meenutas, kui ,,Väärt eit" ikka Andresel oli. XVIII Mari toimetas nüüd igapäev talus. Jussil oli saunas üksi igav, kuid Mari ei tulnud. Külaski liikusid jutud, et Mari nüüd peremehe juures. Jõulu keskmisel pühal läks Mari koos Andresega kirikussegi, eelmine päev oma Jussiga minna ei saanud. Juss käis naist ikka palumas, aga ei saanud tulla. Pearugi sai peksa selle eest, et Andresega Marist rääkis, kaebas Andrese kohtussegi. Naabrimees sai karistuse. Juss käis jälle Mari palumas, kui too ikka ei saanud peab peremehega rääkida. Üks õhtu kõrtsist tulles astus Andres soosilal endale midagi jalga, nii et kõik verine ja kodus Mari pidi ravima. XIX Juss ei saanud rahulikult magada ning võttis pussi ja läks metsa äärde ootama. Kui Andres tuli virutas ta pussi peremehele jalga
Mari ajas Andresele peale, et see uued laudad ehitaks. Loomad pidavat vanades kogu aeg põdema. Kuid Mari hakkas juba kartma, et loomade haiguses ja kõigis teistes tema õnnetustes on süüdi kadunuke Juss, kes tahab Marile kätte tasuda. Selle jättis ta küll Andresele rääkimata, kuid Andres aimas seda isegi, et Juss ei anna neile eladeski rahu ja on ikka Andrese ja Mari vahel. Selle tõttu hakkasis aastad ka Anrdesesse rohem mõjuma. Sulane Matu arvas, et ega Oru Pearugi änam jäksaks mööda sood taga ajada. Kesakünnil sündis midagi, mis Andrese kannatuse sootuks katkestas. Naabrite kesad olid piiri ääres vastamisi, ja kuna Pearu ise piiripeenra serva lahti ajas, kündis ta peaaegu terve peenra üles. Siis läka Andres temaga sellepärast rääkima, ütles Pearu, et niikuinii teine minu maa sees. Andres ütles, et peenar oli ju ennem minu maa peal. Andres hakkas sihti ajama ja selgus, et Pearu on oma põllu pikkamisi üle piiri Andrese krundile nihutanud
annaabi.ee 
