Paul Cezanne Prantsuse maalikunstnik Paul Cezanne sündis 19. jaanuar 1839 ja suri 22. oktoober 1906. Cezanne oli üks suuri eelkäijaid modernses maalikunstis. Ta oli kaasaegne impressionist kes uuendas impressionismi oma maalidega. Ta ristiti kuu aja vanusena 22. veebruaril külakirikus ning ristivanemateks olid tema vanaema ja onu Louis Cezanne'il hakkas juba varajases nooruses arenema huvi kunsti vastu ja 1861. aastal peale pikki vaidlusi oma isaga läks Cezanne Pariisi elama, kus pühendas ta ennast maalimisele. Cézanne'i varased tööd käsitlevad sageli inimesi maastikul. Tal on palju kujutlusvõime abil maalitud pilte suurte, raskete inimfiguuride rühmadest maastikul. Hiljem hakkas teda rohkem huvitama otse natuurist maalimine ja ta arendas pikkamööda välja kerge, õhulise maalimisstiili, mis mõjutas impressioniste tohutult. Sellegipoolest on Cézanne'i küpsetes töödes märgata areng kindla, peaaegu arhitektuurilise maalimisstiili suunas
PAUL CEZANNE Referaat Sisukord 1.Sissejuhatus.......................................................................................................................................3 2. Elu ja Töö.........................................................................................................................................4 Perekond ja varajased aastad...........................................................................................................4 Cezanne kunstnik..........................................................................................................................4 Näitused ja teemad...........................................................................................................................5 Cezanne'i surm.................................................................................................................................5 3.Cezanne'i loominguperioodid.........................................
Detail. Georges Seurat (18591891) juures. 1888. Modell. 188688. Georges Seurat (18591891) Georges Seurat (18591891) Kanal Gravelines'is. 1890. Georges Seurat (18591891) Kabaree. 18891890. Tsirkus. 18901991. Paul Signac (18631935) Paul Signac (18631935) Paul Signac (18631935) Felix Feneoni portree. 1890. Paavstiloss Avignonis. 1900. Mänd SaintTropezi lähedal. 1909. POSTIMPRESSIONISM 19. sajandi lõpukümnenditel töötas kolm suurt maalijat, kellest said 20. sajandi moodsa kunsti eelkäijad. Need olid Vincent van Gogh, Paul Gauguin ja Paul Cezanne. Kuigi nad alustasid tegevust koos impressionistidega, lõid nad neist peagi lahku
Peagi Renoir tõdes: "Mina loobun. Käimine viib kogu mu tahtejõu ning maalimisele ei jää midagi. Kui mul on valida nende kahe vahel, valin maalimise." Renoir pööras valu energiaks. Loovus sai tema elutingimuseks. Ta valuline karjäär jätkus veel 19 aastat. Kui pintsel ei püsinud enam ta käes, kinnitas ta selle käele sidemega. POSTIMPRESSIONISM 19. sajandi lõpukümnenditel töötas kolm suurt maalijat, kellest said 20. sajandi moodsa kunsti eelkäijad. Need olid Vincent van Gogh, Paul Gauguin ja Paul Cezanne. Kuigi nad alustasid tegevust koos impressionistidega, lõid nad neist peagi lahku. Kolm suurt moodsa kunsti eelkäijat olid omavahel vägagi erinevad, ometi tavatsetakse neid ning mõnesid nende mõttekaaslasi ja kaasaegseid nimetada postimpressionistideks - nendeks, kes tulid pärast impressioniste (post = pärast). Postimpressionism oli puhtprantsuslik nähtus, kuid mõju avaldas ta hiljem kogu Euroopa kunstile.
Impressionismi teke Impressionism tekkis eelkõige maalikunstis, Prantsusmaal 1870-ndate lõpus. See on seotud grupi kunstnikega, kelle maale juba aastaid Pariisi ametlik Salong tagasi lükkas. Esimene näitus korraldati 1874.aasta kevadel, Pariisi keskuses. Nendeks tollel ajal vähetuntud kunstnikeks olid: Claude Manet, Auguste Renoir, Camille Pisarro, Alfred Sisley, Edgar Degas, Paul Cezanne, Berthe Morisot, kelle töödest ka hiljem tutvustus. See esimene näitus panigi alguse uuele suunale. Need samad, juba keskealised kunstnikud, alustasid võitlust ametliku silmakirjatsemise vastu kunstis, et leida tõde raskustele vaatamata. Neil olid seljataga pikad üksinda võitlemise aastad täis visa tööd ja puudust. Akadeemiale orienteeruv kriitika nimetas väljapandud teoseid ,,nõdrameelseks
protestisid ateljeemaali vastu(rousseau, daubigny, dupre, corot).millet: udune värvikäsitlus, realistlik talupojatemaatilka.impressionistide eelkäija. Michelangelo picasso (1475-1564) 1881-1973 viimane kohtupäev(apokalüpsis)(sixtuse kabelis) paul arlekiinina(klassitsistlik periood)(picasso kulutas sellele 5a+4a teiste freskode eest.kreeka muuseum) keels tähendab apokalüpsis ilmutust, religiooses tema loomingu perioodid(sinine, roosa, kubism, kirjanduses kas seda sõna evangelist johannesele fragmantaarne)1917 kohtus ta olga hohlovaga, omistatud johannese ilmutusraamatu kohta.sõna abiellusid, poeg paul, muutused isiklikus elus võib kas ka maailmalõpu kohta
triviaalsusega ja struktuuri kadumisega, aga neil ei olnud ühist meelt selles, missuguses suunas edasi minna. Korraldati tihti ühisnäitusi, siiski ei moodustanud ühtset liikumist ega olnud paljus ühistel seisukohtadel. Nooremad kunstnikud töötasid sajandivahetusel maailma eri piirkondades ja kasutasid mitmesuguseid stiile. Näiteks arenesid postimpressionismist välja fovism ja kubism. Postimpressionismi tuntumad esindajad: Paul Gauguin, Vincent van Gogh, Loomult rahutu ja tasakaalutu, hiljem lõi Vincent välja van Gogh (1853 - 1890) vaimuhaigus. Kunstis oli praktiliselt iseõppija. Umbes aastal 1880 hakkas ta järjekindlamalt kunstiga tegelema. Esialgu maalis tumedates toonides lihtsate inimeste elu. 1888. läks Lõuna-Prantsusmaale Arles`i linna, kus kujunes lõplikult välja tema isikupärane stiil. Oma loomingulise perioodi jooksul jõudis kunstnik maalida umbes tuhat teost.
Juugendliku vormi üheks omapäraseks variandiks oli süntetism. Nii hakati nimetama maalimisviisi, kus peaaegu ilma ruumikujutusteta piltidel eraldati puhaste ärvidega kaetud pinnaosad tumedate kontuuridega. Süntetism toetus arhailisele või Euroopa-välise monumentaalkunsti eeskujudele. Süntetism loodi Prantsusmaal Bretagne'is 1880.aastate lõpul tegutsenud Pont-Aveni koolkonnas, kuhu kuulusid Emile Bernard ja ajutiselt Paul Gauguin. Paljud 19. ja 20.sajandi vahetuse kunstnikud olid sisult sümbolistid ja vormilt juugendstiili esindajad, näiteks juba nimetatud Jan Toorop ja Ferdinand Hodler. Juugendlik ornamentaalss oli äärmuslikult ilutsev, aga mõnikord dekadentlik inglase AUBREY BEARDSLEY (1872-1898) must-valges graafikas ja austerlase GUSTAV KLIMTi (1862- 1918) maalides. Juugendlikku lineaarsust ja stiliseerimist esines aga ka selliste kunstnike
Kõik kommentaarid