1930. a. lõpetas Tubin Tartu Kõrgema Muusikakooli. Kõige selle kõrval tegutses Tubin ka koorijuhina ja kirjutas üsna palju helitöid. 1930. a. asus elama Tartusse. Töötas Vanemuise teatri juures, olles dirigent. Juhtis muusikalavastusi. Kahel korral käis Saksamaal ja Viinis. 1944. a. 21. sept jõudis Tubin perekonnaga Rootsi. 1945- 1972. a. töötas ta Drottingholmi teatri- kuningliku ooperiteatri- juures vanade partituuride restaureerijana. Selle töö kõrvalt jäi tal piisavalt aega tegeleda heliloominguga, olla õpetajaks väliseestlastele, sh Käbi Lareteile. Oli ka Stockholmi Eesti meeskoori dirigent. Tubin võeti vastu ka Rootsi Heliloojate Liitu. 60. aastatel taastusid suhted Eestiga. Tubin ei pidanud kannatama ainelise viletsuse käes. 1961. a. tegi külaskäigu Eestisse. 1970. a. haigestus vähki. Helilooja suri 1982. a. Stockholmis. Looming
Kuid tema muusikahuvi aina süvenes. Nõnda asuski ta õppima Tartu Kõrgemasse Muusikakooli. Tema õpetajaks oli Heino Eller. 1931 1944 töötas "Vanemuises" dirigendina. Sageli juhatas ta sümfoonia- kontserte. Samal ajal tegeles helilooja ka väga intensiivselt loominguga. Juba 1930- ndatel äratas tema looming suurt tähelepanu, kuulsus kasvas iga aastaga. 1944 emigreerus Rootsi ja elas elu lõpuni Stockholmis. Töötas seal Drottning- holmi teatris vanade partituuride restauraatorina. Juhatas Stockholmi Eesti Meeskoori. Ka Rootsis jätkas intensiivselt loomingulist tööd ja leidis heliloojana tunnustust, kuigi pagulasena ei olnud tal sugugi kerge Rootsi kultuurieliidi hulka tõusta. Siiski väärinuksid tema teosed seal sagedamini esitamist. Rootsis sai Tubin end rohkem loomingule pühendada ja võimalused uut kunsti ja muusikat tundma õppida olid seal paremad. Kuna põgenike loomingu esitamine oli Eestis nõukogude võimu ajal peaaegu
Kuid tema muusikahuvi aina süvenes. Nõnda asuski ta õppima Tartu Kõrgemasse Muusikakooli. Tema õpetajaks oli Heino Eller. 1931 – 1944 töötas “Vanemuises” dirigendina. Sageli juhatas ta sümfoonia- kontserte. Samal ajal tegeles helilooja ka väga intensiivselt loominguga. Juba 1930- ndatel äratas tema looming suurt tähelepanu, kuulsus kasvas iga aastaga. 1944 emigreerus Rootsi ja elas elu lõpuni Stockholmis. Töötas seal Drottning- holmi teatris vanade partituuride restauraatorina. Juhatas Stockholmi Eesti Meeskoori. Ka Rootsis jätkas intensiivselt loomingulist tööd ja leidis heliloojana tunnustust, kuigi pagulasena ei olnud tal sugugi kerge Rootsi kultuurieliidi hulka tõusta. Siiski väärinuksid tema teosed seal sagedamini esitamist. Rootsis sai Tubin end rohkem loomingule pühendada ja võimalused uut kunsti ja muusikat tundma õppida olid seal paremad. Kuna põgenike loomingu esitamine oli Eestis nõukogude võimu ajal peaaegu
1944. a. emigreerus Eduard Tubin perekonnaga Rootsi, kus ta osales kohaliku elu tegemistes. Ta huvitus poliitikat ja kultuurist. Ta ei pööranud selga Eestile tundes kõige rohkem puudust 4 kontaktidest kodumaale jäänud muusikainimestega. 1945- 1972. a. töötas Tubin Drottningholmi teatri- kuningliku ooperiteatri- juures vanade partituuride restaureerijana. Selle töö kõrvalt jäi tal piisavalt aega tegeleda heliloominguga, juhatada Stockholmi Eesti meeskoori ja olla õpetajaks mitmetele väliseestlastele. Pärast Rootsi kodakondsuse saamist 60. aastatel hakkas elujärg paranema. Ta võeti vastu Rootsi Heliloojate Liitu. Taastusid ka suhted Eestiga. Algas loominguliselt tihe aeg, mil valmisid tõsised ja vormilisi eksperimente täis teosed. Tubin ei pidanud kannatama ainelise viletsuse käes. Helilooja suri 1982. a. Stockholmis
1930. a. lõpetas Tubin Tartu Kõrgema Muusikakooli. Kõige selle kõrval tegutses Tubin ka koorijuhina ja kirjutas üsna palju helitöid. 1930. a. asus elama Tartusse. Töötas Vanemuise teatri juures, olles dirigent. Juhtis muusikalavastusi. Kahel korral käis Saksamaal ja Viinis. 1944. a. 21. sept jõudis Tubin perekonnaga Rootsi. 1945- 1972. a. töötas ta Drottingholmi teatri- kuningliku ooperiteatri- juures vanade partituuride restaureerijana. Selle töö kõrvalt jäi tal piisavalt aega tegeleda heliloominguga, olla õpetajaks väliseestlastele, sh Käbi Lareteile. Oli ka Stockholmi Eesti meeskoori dirigent. Tubin võeti vastu ka Rootsi Heliloojate Liitu. 60. aastatel taastusid suhted Eestiga. Tubin ei pidanud kannatama ainelise viletsuse käes. 1961. a. tegi külaskäigu Eestisse. 1970. a. haigestus vähki. Helilooja suri 1982. a. Stockholmis. Looming
juhatas selliseid teoseid nagu Tsaikovski "Jevgeni Onegin" (1934 ja 1939), Puccini "Boheem" (1935 ja 1943) ja "Madame Butterfly" (1941), Verdi "Traviata" (1940), Dzerzinski Vaikne Don (1940), Flotow' "Martha" (1942), Tubina "Kratt" (1943), Nielseni "Laksmi" (1944). Juhatas 1928--1944 Tartu Meestelaulu Seltsi koori ja 1931--1935 "Vanemuise" muusikaosakonna segakoori ning sümfooniakontserte. Põgenes 1944 Rootsi. Töötas 1945--72 Drottningholmi lossiteatris vanade ooperite ja ballettide partituuride restaureerijana, juhatas 1945--59 ja 1975--82 Stockholmi eesti meeskoori. Oli aastast 1982 Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia liige. Saar, Mart (28.09.1882 28.10.1963) Helilooja. Sündis Hüpassaares metsavahi perekonnas. Tema isa oli hea orelimängija ja improvisaator, kellelt Saar sai esimese õpetuse. Hariduse omandas Kaansoo vallakoolis ja Suure-Jaani kihelkonnakoolis, kus tema muusikaõpetajaks oli Artur Kapi isa Joosep Kapp. 1901
Verdi mantlipärijaks peetakse Giacomo Puccini´t. Giacomo Puccini (1858 Lucca – 1924 Brüssel) oli itaalia helilooja. Teda tuntakse peamiselt ooperiheliloojana, kuid ta on kirjutanud ka orkestrimuusikat (“Capriccio sinfonico” orkestrile (1883), kammermuusikat ("Krüsanteemid" keelpillikvartetile ("Crisantemi" 1890)) ja soololaule (“Päike ja armastus”/ “Sole e amore”, “Linnuke”/ “E l´uccellino”). Kuigi Giacomo oli ooperite, sealhulgas ka Verdi ooperitega tuttav partituuride kaudu ja tundis arvatavasti paljusid rahva hulgas levinud populaarseid muusikanumbreid, oli esimene terviklik ooperielamus talle tõeliseks vapustuseks ja ilmutuseks. Esimene ooper, mida ta laval nägi, oli Giuseppe Verdi "Aida". Etendus toimus 11. märtsil 1876 Pisas, umbes 30 kilomeetri kaugusel Luccast. Kuna rongipileti jaoks raha ei jätkunud, kõndis 18-aastane Giacomo ooperi nägemiseks jala koos sõpradega Pisasse ja tagasi koju. Nagu ta aastaid hiljem meenutas, kulutas see käik
Repressioonide kartusel pidid mõned tema oopused esiettekannet ootama aastakümneid, näiteks 4. sümfoonia (1936) jõudis esmaesituseni 1961. aastal. Totalitarismi tingimustes pidi helilooja end sageli väljendama iroonia, satiiri ja mõnikord ka groteski kaudu, kuna mitmetähenduslikkus oli võimude formalismisüüdistuste vastu omamoodi kaitsekilp. Kogu nõukogude intelligents oli juba jõudnud harjuda lugema n-ö ridade vahelt. Sel kombel sündisid Šostakovitši partituuride mõjuvaimad leheküljed, kus satiir ja traagika võivad nii interpreedid kui ka kuulajad panna piltlikult öeldes läbi pisarate naerma. 1919-1925 õppis Šostakovitš Peterburi konservatooriumis kahel erialal: klaver ja kompositsioon. Oma lõputööks kirjutas 19-aastane Šostakovitš 1. sümfoonia (1925), millega äratas muusikaringkondades kohe suurt tähelepanu. 1927. aastal kõlas teos Berliinis, 1928. aastal Philadelphias ning 1931. aastal New Yorgis. Sümfooniad
Muusika rikkustesse süvenenud teatrisõbrad võtsid ooperi silmapaistva saavutusena vastu. Kõrgelt hindas "Carlost" Rossini, kiitvaid arvustusi ilmus Prantsuse ajakirjanduses, ehkki väited prantsuse ja saksa koolkondade, eeskätt "meierbeerluse" ja "vagneriaanluse" mõjudest Verdit raevutsema sundisid. Tõsi, "Carlosest" võib Meyerbeeri ooperistruktuuri ning dramaturgiliste arenguprintsiipide sugemeid leida, orkestripaleti rikastamisele aitas Berliozi partituuride tundmaõppimine parasjagu kaasa ning eks mõned Wagneriga kaudselt seostatavad jooned hakkavad siinseal silma. Kas need aga just nimelt Wagneri mõjutused on? Muusikateadlaste kinnitust mööda esineb näiteks Berliozi "Dramaatilises sümfooniaski" mitmeid Wagneri "Tristan ja Isolde" intonatsioone, ehkki teos on ooperist kahe aastakümne võrra vanem! Kuna kujunemisjärgus olev Wagneri stiil ammutas kõigi eelduste kohaselt kaasaegsest, sealhulgas ka itaalia muusikast õige
annaabi.ee 
