Peamisel on tegemist kõnekeskuste anatoomilis-füsioloogilise kahjustusega. Broca piirkond - Wernicke piirkond Kõne mitteverbaalsed komponendid - näoväljendused, zestid, kehaasendid, inimese seisundi autonoomsed signaalid (higistamine ntx) , pilkkontakt, ruumilised vahekaugused. Ilmestab ja täpsustab kõnet, kannab mitteteadvustanud infot, kergendab rääkija enda kommunikatiivset tegevust. Naeratus, silmade kissitamine jne Kõne paraverbaalsed tunnused - Individuaalsed tämber, intonatsioon (võib tahtlikult peegeldada meeleolu), kõne tempo, pauside iseloom, pikkus, jaotus, loogiline korrastatus, foneetilise reduktsiooni aste ( sõna lõppude söömine, grupilistel aktsent, dialekti tunnused ehk kõneharjumuse päritolu). Grammatilis-semantilised pauside täitmine, sõnade konstruktsioonide valik, väljenduslikkus. Kõne kategoriaalsed vanuselised, sotsiaalsed, territoriaalsed. TEEMA 12 TAHE
üksikasjalikum ja täpsem, sest muidu on oht sellest mitte aru saada, kuna otsene tagasiside ning situatsioonikontekst puuduvad. Mõtete napp, selge ja arusaadav väljendamine kirjalikus kõnes pole sugugi lihtne. - afektiivne kõne – on situatsiooniline, impulsiivne, suhtumist väljendav reaktsioon. Asjaoludele, et kõne on afektiivne, et temas kajastuvad emotsioonid, et ta pole lõpuni teadvuse poolt kontrollitav. Kõne paraverbaalsed tunnused Helilised tunnused: - tämber – hääle helivõnkumiste suhtelise kõrguse ja intensiivsuse ning kõneorgani ehituse eripära poolt loodab karakteristik. - intonatsioon – situatsiooniline, sõltub psüühilisest seisundist kõne ajal. Võib peegelduda meeleolu, suhtumine, ärevus. - tempo – kõne kiiruse valik keele normide piires. - pauside iseloom, pikkus ja jaotus.
kuklasagarale. Tegemist on assotsiatsioonikorteksi piirkonnaga, mis saab impulsse esmastelt nägemis- ja kuulmispiirkondadelt nind mis osaleb nii kuuldava kui ka kirjaliku kõne mõistmises ja mõistetava kõne loomises. Kõne mitteverbaalsed komponendid Näoväljendused, zestid, kehaasend, inimese seisundi anatoomsed signaalid(punastamine, higistamine, kahvatamine), pilkkontakt, ruumilised vahekaugused ja suhtlejate suhteline asetus ruumis jpm Kõne paraverbaalsed tunnused: I. Kõne helilised (foneetilised) individuaalsed tunnused. 1. Tämber on heli võnkumiste suhtelise kõrguse ja intensiivsuse ning kõneorgani ehituse eripära poolt loodav karakteristik. 2. Intonatsioon on situatsiooniline, sõltuv psüühilisest sisundist kõne ajal. 3. Kõne tempo. Lihtsaim mõõt- ühe ajaühiku kohta tulev sõnade arv. 4. Pauside iseloom, pikkus ja jaotus. 5. Loogiline korrastus
öelda, kuid väljendus on raskendatud. Wernicke piirkond ajukoore piirkond, mille kahjustus põhjustab kõne mõistmise häireid, asub aju vasaku poolkera koores, kuid võrreldes Broca alaga tsentraalvao suhtes tagapool, lähemal kuklasagarale. Kõne mitteverbaalsed komponendid näoväljendused, zestid, kehaasendid, inimese seisundi autonoomsed signaalid (punastamine, kahvatamine, higistamine), pilkkontakt, ruumilised vahekaugused ja suhtlejate asetus ruumis, jpm. Kõne paraverbaalsed tunnused · Kõne helilised individuaalsed tunnused 1. Tämber 2. Intonatsioon on situatsiooniline, sõltuv psüühilisest seisundist kõne ajal. Selles võivad tahtmatult peegelduda meeleolu, suhtumine ja ärevus. 3. Kõne tempo 4. Pauside iseloom, pikkus ja jaotus. 5. Loogiline korrastus 6. Foneetilise reduktsiooni aste sõna osade, lõppude "söömine", ,,allaneelamine".
raskendatud. Wernicke piirkond ajukoore piirkond, mille kahjustus põhjustab kõne mõistmise häireid, asub aju vasaku poolkera koores, kuid võrreldes Broca alaga tsentraalvao suhtes tagapool, lähemal kuklasagarale. Kõne mitteverbaalsed komponendid näoväljendused, zestid, kehaasendid, inimese seisundi autonoomsed signaalid (punastamine, kahvatamine, higistamine), pilkkontakt, ruumilised vahekaugused ja suhtlejate asetus ruumis, jpm. Kõne paraverbaalsed tunnused Kõne helilised individuaalsed tunnused 1. Tämber 2. Intonatsioon on situatsiooniline, sõltuv psüühilisest seisundist kõne ajal. Selles võivad tahtmatult peegelduda meeleolu, suhtumine ja ärevus. 3. Kõne tempo 4. Pauside iseloom, pikkus ja jaotus. 5. Loogiline korrastus 6. Foneetilise reduktsiooni aste sõna osade, lõppude "söömine", ,,allaneelamine". Grammatilis-semantilised tunnused. 1
Peamiselt on tegemist kõnekeskus(t)e anatoomilis-füsioloogilis(t)e kahjustus(t)ega. Eristatakse kõneproduktsiooni ja kõne mõistmise häireid. Kõne mitteverbaalsed ja helilised individuaalsed tunnused Kõn mitteverbaalsed komponendid Näoväljendused, zestid, kehaasend, inimese seisundi anatoomsed signaalid(punastamine, higistamine, kahvatamine), pilkkontakt, ruumilised vahekaugused ja suhtlejate suhteline asetus ruumis jpm. Kõne paraverbaalsed tunnused I. Kõne helilised (foneetilised) individuaalsed tunnused. 1. Tämber on heli võnkumiste suhtelise kõrguse ja intensiivsuse ning kõneorgani ehituse eripära poolt loodav karakteristik. 2. Intonatsioon on situatsiooniline, sõltuv psüühilisest sisundist kõne ajal. 3. Kõne tempo. Lihtsaim mõõt- ühe ajaühiku kohta tulev sõnade arv. 4. Pauside iseloom, pikkus ja jaotus. 5. Loogiline korrastus
Peamiselt on tegemist kõnekeskus(t)e anatoomilis-füsioloogilis(t)e kahjustus(t)ega. Eristatakse kõneproduktsiooni ja kõne mõistmise häireid. Kõne mitteverbaalsed ja helilised individuaalsed tunnused Kõn mitteverbaalsed komponendid Näoväljendused, žestid, kehaasend, inimese seisundi anatoomsed signaalid(punastamine, higistamine, kahvatamine), pilkkontakt, ruumilised vahekaugused ja suhtlejate suhteline asetus ruumis jpm. Kõne paraverbaalsed tunnused I. Kõne helilised (foneetilised) individuaalsed tunnused. 1. Tämber on heli võnkumiste suhtelise kõrguse ja intensiivsuse ning kõneorgani ehituse eripära poolt loodav karakteristik. 2. Intonatsioon on situatsiooniline, sõltuv psüühilisest sisundist kõne ajal. 3. Kõne tempo. Lihtsaim mõõt- ühe ajaühiku kohta tulev sõnade arv. 4. Pauside iseloom, pikkus ja jaotus. 5. Loogiline korrastus
kasutamisel. Kultuuris fikseeritud mõtlemismallid ja vilumused antakse kõne abil ja vanemate ning õpetjate vahendusel edasi lastele. Keel ja suhtlemine tagavad inimesele tema inimliku kvaliteedi. Keele kaudu toimub tegelikkuses mõisteline tunnetamine ja kirjeldamine. Afektiivne kõne on situatsiooniline, impulsiivne, suhtumist väljendav reaktsioon: „Ah?”; „Kas tõesti?” jne. Kõne mitteverbaalsed komponendid on näoväljendused, žestid, kehaasendid jms. Kõne paraverbaalsed tunnused aga on nt helised (tämber, intonatsioon, kõne tempo jne); kategoriaalsed tunnused (vanuselised, sotsiaased või territoriaalsed) või grammatilis-semantilised tunnused (pauside täitmine, sande ja konstuktsioonide valik jms). Tähelepanu ja tähelepanelikkus Tähelepanu on teadvuse poolt eredalt ja selges vorims haaratud objekt või mõtteahel mitme näivalt korraga käepärase objekti või mõtteahela hulgast
annaabi.ee 
