Vidrikule võileiba tooma. -Marie toetas aiapostile ja uuris, kus ta käis. Leeni valmistas võileiva, ning jooksis läbi toominga juurest, kus tema nukud magasid. Sealt jooksis ta Vidriku juurde. Korraks paistis Vidriku silmast isegi heameelt. Tüdruk jälgis, kuidas ta sõi. Vidrik ei märganud, kuidas tüdruk talle lähenes ja jälgis ikka veel ainiti vett. -Leeni hakkas nutma, ning ütles Vidrikule, et too ei armasta teda. Kuid samal ajal näkkas Vidrikul kala. Ta sai kala kätte, ning parastas kalaga. Kuid Leeni nuttis endiselt. Aeglaselt sammus ta kodu poole ja elurõõm oli kadunud. -Nukkude uni- kuningapojad jõuavad lossini. Väravad avanevad. Nad kõnetavad kuningatütreid, kuid poisid pilkavad neid. Päike on põletanud kuningatütarde näod, ning poisid soovitavad neil peeglisse vaadata. -Leeni langes nuttes nukkude ette.
Tänu turbalõikajatele läks lakas tuli lahti ning maja põles maha. Vanadel ja noortel ei jäänud muud üle kui kolida naabrite tallu, Lõugule. Selleks ajaks olid Kaarel ja Tiina endale räbala, poisslaps Atsi saanud. ,,Poleks olnud tarvis kevadel sulast võtta ega mehi korteri, siis oleks meil peavari alles olnud, aga nüüd kõverda ja külmeta nagu kirp märja koera karvade sees.''(lk 35, rida 4) Nõnda arvas Mari ja parastas tulekahju pärast. Lõugul ei läinud suhted paremaks vastupidi. Nad tülitsesid palju, kuni noored võtsid laenu ja hakkasid uut elamist ehitama. Vanakesed, aga käisid sisse nõudmas neile kuuluvat, mis raskendas noorte elu ja süvendas tüli veelgi. Kaarel jäi aina haigemaks ja vananes topelt kiirusega. Lõpuks saadi maja valmis, kuid selleks ajaks oli Kaarel väga haige. Samas mida rohkem surmale lähemal, seda leebemaks muutusid vanad ja samuti ka Kaarel.
sellise eesmärgiga, et jõukamad inimesed saaksid veelgi rikkamaks vaesemate rahvaste pealt. Neid absoluutselt ei huvitanud, kuidas töölisklass elab, peaasi, et nad tööd teeksid ja aina maksaksid makse, mis olid ilmselgelt kõrged. Õnneks teksi lõpuosas tõi üks arst jällegi päevakorda ,,tüüfuse" ning andis mõista rikastele, et nende rikastumine võib kahaneda, kuna inimesed surevad tüüfusesse ning veelgi enam, ka jõukam rahvas võib endale selle haiguse saada. Ta parastas jällegi, et need eluruumid on enamjaolt pimedad, rõsked, räpased ning haisvad urkad, täiesti kõlbmatud inimeste elamiseks ning, et need ongi kolded, kust levivad haigused ja surm, nõudes endale ohvreid ka jõukate hulgast, kes lubavad pesitseda meie keskel niisugustel katku mädapaisetel. See, et ta andis seda kõigile mõista ongi ainuke väide, millega ma nõus olen. Hämmastav oli tõsiasi, et ühes toas elasid koos nii paljud inimesed. Tabelitest
põimunud ja katk ei julgenud seda imelooma puutuda vaid tegi selleks korraks minekut. Järgmisel päeval hakati katku taga otsima, kuid ei leitud kusagilt, aga Muna Ott leidis hõbemündi, mille ta kähku suhu toppis, et keegi seda endale ei võtaks. Õhtul koguneti jälle rehepapi juurde, viimasena tuli Muna Ott, kes sealsamas näost mustaks tõmbus ja maha kukkus. Suust hüppas tal välja toosama hõbemünt, muutus valgeks kitseks ja parastas rehepapi ees, et seekord teda haneks ei tõmmatud! Aga rehepapp tegi teoks oma plaani ja kupatas katku ahju, kus see suure vilinaga põles. Enne jõudis ta veel öelda, mis ta sellest rahvast ja nende tegemistest arvab: ,,Mis elu see teil ka on! Hiilite pimedas ringi ja varastate teineteise tagant, aga oma saagiga ei oska midagi muud peale hakata kui kaevate maasse või õgite keresse või lakute kõrtsis maha.!" Ja tegelikult oli tal õiguski rehepapi nõuannete järgi
hästi pakkus tuttav talle ühe tööotsa Riias, tagasi tulles otsustaski ta selle töö peale jääda ja tegemist oli tal üpris palju. Samuti tegi ta ka väga palju teeneid Timole ja Eevale, abistas neid põgenemisega, planeeris seda ning rääkis vajalikke isikutega. Peale Timo ära viimist arvas J., et kõik toimuv on Eevale veidi liiga palju kuna E. oli oma juuksed ära värvinud, tagasi värvis alles siis (pesi äädikaga maha) kui Timo koju lubati. J. parastas oma õde mõtetes, kuna ta oli tahtnud liiga kõrgele lennata ja sai kõik omale näkku tagasi (lk 69). J. taunis Timo ja Eeva kurameerimist lauas tema ja doktor Robsti juuresolekul. Samamoodi taunis ta ka asjaolu, et Eeva oli varjanud paljusi asju tema eest, näiteks seda, mille eest Timo oli kinni pandud ja seda, et ta Timot ikka veel kaitses. Ta leebus pikapeale kui ta hakkas mõistma Timo käitumist ning Timo maailmavaadet. Kuid oli siiski asju, mis teda oma õe juures ärritasid –
Tule siis pealegi, kui väga tahad. Tema leidis, mina aga kaevasin ja tassisin. OTSEKÕNE Otsekõne pannakse alati jutumärkidesse. Saatelause: ,,Otsekõne. (!?)" Leida hüüdis: ,,Me lähme rukist lõikama, kes tahab kimpu köita?" ,,Otsekõne, (!?)" saatelause. ,,Kas, armas sõber, tahad sa ka meie seltsi heita?" tegi Juhan ettepaneku. ,,Mina leidsin ja sina leidsid ja igaüks leidis oma," tõdes Jaan kokkuvõtvalt. ,,Kes hooletu, jäi ilma!" parastas Maie. ,,Otsekõne," saatelause, ,,otsekõne. (!?)" ,,Kas tunned maad," päris eestlane, ,,mis Peipsi rannalt käib Läänemere kaldale?" o NB! Kui saatelause ei katkesta otsekõne lauset, tuleb toimida eelmise skeemi järgi: ,,Astuge ligi!" kisas pirukamüüja. ,,Ostke kuumi moosipirukaid moosiga!" Kui otsekõne on saatelause keskel, siis tema ette vahemärki ei panda: Õrna hüüdega ,,Ma tulen, kallim!" viskus ta heintesse.
julgenud seda imelooma puutuda vaid tegi selleks korraks minekut. Järgmisel päeval hakati katku taga otsima, kuid ei leitud kusagilt, aga Muna Ott leidis hõbemündi, mille ta kähku suhu toppis, et keegi seda endale ei võtaks. Õhtul koguneti jälle rehepapi juurde, viimasena tuli Muna Ott, kes sealsamas näost mustaks tõmbus ja maha kukkus. Suust hüppas tal välja toosama hõbemünt, muutus valgeks kitseks ja parastas rehepapi ees, et seekord teda haneks ei tõmmatud! Aga rehepapp tegi teoks oma plaani ja kupatas katku ahju, kus see suure vilinaga põles. Enne jõudis ta veel öelda, mis ta sellest rahvast ja nende tegemistest arvab: ,,Mis elu see teil ka on! Hiilite pimedas ringi ja varastate teineteise tagant, aga oma saagiga ei oska midagi muud peale hakata kui kaevate maasse või õgite keresse või lakute kõrtsis maha.!" Ja
Ints imestas, miks külarahvast majades pole. 33.peatükk Leemet raius Ülgasel mõlemad käed otsast ja riputas tema soolikad hiiepuu külge. Rästikute koopa juurde minnes tundsid nad suitsulõhna. Külaelanikud eesotsas Johannesega olid uru põlema pannud ja ka ema Linda oli seal sees! Ints ja Leemet tormasid appi, Intsu selgroog löödi katki ja Leemet seoti kinni, kuigi mõlemad vapralt võitlesid. Leemet lubati põletada tuleriidal. Surev Ints visati sipelgapessa. Johannes parastas, et Linda on ka ise rästik ja nõid, kui madude juurde ronis, ja paras talle! Siis sai Johannes teada, et samal ajal, kui tema rästikuid tappis, on Ülgas tema tütre ja tütrepoja surmanud. 34.peatükk Leemet ootab surma ja tunneb kahjurõõmu, et inimesed jäävadki nüüd ilma ussisõnade tundjast. See mõte pakub talle mõnu. Ta ei kahetse enam midagi. Aga surma ta ei saanud. Tuleriit oli juba põlema pandud ja teda hakati selle poole vedama. Peetrus-Pärtel uskus ka
koopas oli lisaks Intsu perele ka Leemeti ema, Ints ja Leemet asusid külarahva vastu võitlema, kuniks Leemet kiviga kuklasse sai ja meelemärkuse kaotas, ärgates olid nad Intsuga kinni seotud, Intsu selgroog oli murutud, seda oli teinud Pärtel, kes pidas end ristiinimeseks ega aktsepteerinud enam rästikutest sõpru, hukkunud oli Leemeti ema ja kogu rästikupere - Intsu plaaniti piinata ja ta sipelgapessa heita, et need elusalt ta ära sööksid, Leemetit plaaniti tulel põletada, Johannes parastas, Leemet oli pühaviha täis ja oleks tahtnud Johannese tappa - Johannes mölises, et Magdaleena keelde ta enam ei kuula ja Leemet saab igal juhul hukka, Leemet naeris, sest pisaraid tal enam ei tulnud, teatas, et tema tütar ja lapselaps olid niisamuti surma saanud samal ajal kui isa metsas rästikuid jahtis, Johannes seda ei uskunud ja hakkas külla tagasi kiirustama 34. - nüüd mõtleb Leemet, et ta oleks võinud okka harjunud sellega, et kõik lähedased tema
annaabi.ee 
