Selle väljaandjana seisab tiitellehel Pühavaimu koguduse abiõpetaja Eberhard Gutsleffi nimi ning Thor Helle koostatud ongi vaid raamatu grammatikapeatükk ja mingi osa lisas avaldatud dialoogidest. Kolmanda Thor Helle kaastöös valminud suurteose tähendus ei ole tänapäeval enam nii selgelt teadvustatud, kuid oma ajas oli selle mõju eestlaste hulgas kindlasti suurem kui grammatikal ja piiblilgi. See oli katekismusest, evangeeliumi- ja epistlikatkenditest, lauluraamatust ja palveraamatust koosnev neljaosaline kodu- ja kirikuraamat, mille sarnaseid eestlaste tarvis oli juba sadakond aastat välja antud, aga mille teksti Thor Helle koos paari teise pietistlikult meelestatud pastoriga põhjalikult ümber töötas. Raamat ilmus 1721. aastal 5000-eksemplarises tiraafiis ning edaspidi anti selle järel- või veidi kohendatud uustrükke välja iga paari aasta tagant, kuni 1850. aastani ühtekokku ligi 50 trükki (vt Annus 2000: 154 ja siin allpool). Kui
Paasa, heebrea keeles pesah, on esimene kolmest Jeruusalemma palverännakupühast. See algab heebrea nissanikuu 15.-ndal päeval ja lõppeb 21. (3Ms 23: 5-8 ). See on nädalapikkune püha, mille esimene ja seitsmes päev on Pühad Päevad, mil igasugune töötegemine on keelatud Paasapühal jutustavad juudid iga kord üle kogu Egiptusest pääsemise loo, selle, kuidas Jumal tõi nad välja "vägeva käe ja valjasirutatud käsivarrega ja väljavalatud vihaga" (Haggadah´st, paasapühade palveraamatust). See on püha, mis tähistab vabadust ja orjusest pääsemist. 2Ms 12 kohaselt tuli tappa veatu aastane isane tall (salmid 5-6) ja määrida tema verega heebrealaste majade uksepiidad (salm 22). Kui surmaingel nägi verd, läks ta heebrealastest mööda ja nad pääsesid kümnendast nuhtlusest, esmasündinute surmast. Kuna juudid lahkusid Egiptusest kiirustades, pühitsetakse ka paasapüha hapnemata leiva matsa söömisega. Sellepärast nimetatakse paasapüha ka hapnemata leibade pühaks
pirukaid,midakutsutakseOznai Haman(Haamanikõrvad). PAASAPÜHA Paasa,heebreakeelespesah,on esimenekolmestJeruusalemmapalverännakupühast.See algabheebreanissanikuu15.-ndal päevalja lõppeb21. Seeon nädalapikkunepüha,mille esimeneja seitsmespäevon PühadPäevad,mil igasugunetöötegemineon keelatud PaasapühaljutustavadjuudidEgiptusestpääsemiseloo, kuidasJumal tõi nadvälja "vägeva käeja valjasirutatudkäsivarregaja väljavalatudvihaga"(Haggadah´st,paasapühade palveraamatust).Seeon püha,mis tähistabvabadustja orjusestpääsemist.Sellekstuli tappa veatuaastaneisanetall (salmid5-6) ja määridatemaveregaheebrealastemajadeuksepiidad (salm22). Kui surmaingelnägi verd,läks ta heebrealastestmöödaja nadpääsesid kümnendastnuhtlusest,esmasündinutesurmast.KunajuudidlahkusidEgiptusest kiirustades,pühitsetakseka paasapühahapnemataleivamatsasöömisega.Sellepärast nimetataksepaasapühaka hapnemataleibadepühaks.Pesahhileeelnevatelpäevadelpeavad
11.saj. Evangelist Johannes. Raamatumaal abt Wedricuse palveraamatust. 12.saj. Nicolas Verdunist. Punasest merest Raamatukaas. 12.saj. läbiminek. Email kuldplaadil. 12.saj. Paradiisist väljaajamine. Fragment Hildesheimi toomkiriku pronksukselt. 11.saj. GOOTI KUNST
PAASAPÜHA Paasa, heebrea keeles pesah, on esimene kolmest Jeruusalemma palverännakupühast. See algab heebrea nissanikuu 15.-ndal päeval ja lõppeb 21. See on nädalapikkune püha, mille esimene ja seitsmes päev on Pühad Päevad, mil igasugune töötegemine on keelatud Paasapühal jutustavad juudid Egiptusest pääsemise loo, kuidas Jumal tõi nad välja "vägeva käe ja valjasirutatud käsivarrega ja väljavalatud vihaga" (Haggadah´st, paasapühade palveraamatust). See on püha, mis tähistab vabadust ja orjusest pääsemist. Selleks tuli tappa veatu aastane isane tall (salmid 5-6) ja määrida tema verega heebrealaste majade uksepiidad (salm 22). Kui surmaingel nägi verd, läks ta heebrealastest mööda ja nad pääsesid kümnendast nuhtlusest, esmasündinute surmast. Kuna juudid lahkusid Egiptusest kiirustades, pühitsetakse ka paasapüha hapnemata leiva matsa söömisega. Sellepärast nimetatakse paasapüha ka hapnemata leibade pühaks
saksamaal, parntsusmaal jne. Nüüd ka mungad ise illustreerivad raamtuid. Üks tuntumaid miniatuurkunst teoseid on Ebo palveraamatus. Karolingide ajastu miniatuurmaalikunstile on eeskujuks bütsants. varasemad on omapärasemad kui nppd laähtutakse lääneeuroopas bütsantsis. Sama head taset küll mingad ei saavuta aga nende munkade puhul võin nähe suuremat tundepaisutust. enamasti on maalid rahulikud ja pühak ja valitseja võib olla mõjuka pilguga. Võib olla ka rahulik nagu ebo palveraamatust pühak. edasi on antud suuremat tundelist inteniivsust. 9. sajandi tene pool on täidetud sõdadsest ja uueks nuhtluseks on skandinaavia viikingide rüüsteretheked. lagunevad karl suure ja tema poegade riigid. tekib palju väikesed riike. 10. sajandil algab uus allakäik. üüakse normannid läne euroopast välja, peamiseks relvaks pole mõõk vaid rist. Skandinaaviasse saadetakse sadu misjoneid, kes üritavad veenda skandinaavlasi ristiusku, 10
Kohus saatis A selle eest kaheks päevaks vee ja leiva peale. Selle aja sees käis Juss Marit jälle koju kutsumas aga Mari keeldus. Karistuselt tuli A koju verise jalaga. XIX Juss poos ennast üles samas kohas kus nad kunagi Mariga selle kohta nalja olid teinud. Isegi silmus oli see sama. Mari oli lohutamatu. Jussi matused olid laupäeval ilma kirjuõpetaja ja kelladeta. Kohal olid Mari, Hundipalu Tiit, Aaseme Aadu ja Andres. Teiste imestuseks hakkas Andres palveraamatust laulusõnu ette lugema. Mari oli väga liigutatud ja sel hetkel tundis ta et on rõõmus mitte enam kurb, kuid nutt kippus siiski peale. Mari mõtles et peale matuseid läheb ta talust ära koos oma lastega aga seda ta siiski ei teinud. XX Andrese vingerpuss -Algas tavaline argipäev, ainult et iga pühapäev käidi surnuaias ja kirikus. A tahtis Mari perenaiseks. See küsimus jäi aga mõneks ajaks sinnapaika sest tulid uued mured peale. Kevadel hakkas Pearu plaani pidama kuidas saaks
helde inimene temast midagi teada ei tahtnud.» «Ma ei tea,» vastas reimslanna. «Just tol ajal ostis mu mees abinotari koha Berus, kaks penikoormat linnast, ja kogu see lugu meid enam ei huvitanud; olgu veel öeldud, et Beru ja Reimsi vahel on kaks Cernay mäeküngast, nii et Reimsi katedraali kellatorn sinna ära ei paista.» 1 2 1 Nõndaviisi kõneldes jõudsid kolm auväärt kodaniku-naist Greve'i platsile. Jututuhinas olid nad peatamata mööda läinud Roland'i torni avalikust palveraamatust ja astusid nüüd, ilma et ise tähele oleksid pannud, häbiposti poole, mille ümber rahvahulk iga silmapilguga 210 kasvas. Vaatepilt, mis nüüd kõigi pilkusid kütkestas, oleks kindlasti ka meie naistel täielikult lasknud ära unustada Rotiaugu ja kavatsuse seal peatuda, kui paks kuueaastane Eustache, keda Mahiette oma käe kõrval vedas, äkki neile seda meelde poleks tuletanud. «Ema,» ütles ta, nagu oleks ta vaistlikult tajunud, et Rotiauk on juba selja taha jäänud,
kättemaksu. Pärast terve öö kestnud sõitu jõudis mileedi hommikul kella seitsmeks La Pointe'i forti; kell kaheksa oli ta juba laeva pardal. Kell üheksa hiivas laev, mille ametlikuks sihtkohaks oli Bayonne, ankru ja võttis kursi Inglismaa poole. XVI SAINT-GERVAIS' BASTION. Oma kolme sõbra juurde jõudes leidis d'Artagnan nad kõik ühest toast: Athos mõtiskles, Porthos keerutas vurre, Aramis luges palveid kenast sinisesse sametisse köidetud palveraamatust. «Tont võtku, härrased,» ütles d'Artagnan, «ma loodan, et see, mis teil on mulle ütelda, väärib tuleku vaeva. Kui ei, siis hoiatan: ma ei andesta teile, et käskisite mul siia tulla, selle asemel et lasta mul puhata pärast ööd, mille veetsin üht bastioni vallutades ja lõhkudes. Oh, kahju, et teid seal ei olnud, mu härrad! Oli seal alles saun!» «Me olime teisal, kus ei olnud ka just külm,» vastas Porthos, siludes oma vurre, et need võtaksid ainult temale omase kaare. «Tst
annaabi.ee 
