Ega ka relvastus ei saaks samaks jääda, kui juba minna üle, siis korralikult. Aga uusimad relvad, masinad, lennukid maksavad mitmeid tuhandeid, miljoneid, ning hetkel pole Eestil seda raha kuskilt võtta. Palgaarmee moodustamisel kaoks ära kohustuslik sunnitlus tulla sõjaväkke. Paljudele noortele oleks see kergendus, ning väga paljud kasutaksid seda ära. Ajateenistusega on alati olnud probleeme, küll kutsutakse koolist ära või on sul juba pere. Samas kui sa oled valinud Palgaarmeesse mineku, siis ei tohi sind enam miski takistada. Paljud noormehed, kes ei ole peale kooli lõpetamist jõudnud otsusele mida teha, võiksid minna Palgaarmeesse. Kuna sinna on oodatud igasuguseid mehi, siis oleks peagi Eesti julgeoleku ees väga kirju seltskond, kuid ega nimi riku meest. Palgaarmee moodustamisel kaoks ära ka reserv, ning see vähendaks oluliselt Eesti sõjalist jõudu. Aga kui Palgaarmeesse võetakse vastu iga mees, kes on võibolla elus
Ajateenistus või palgaarmee? Ajateenistuses peab iga noormees ära käima, palgaarmeesse aga minnakse vabatahtlikult ja selle eest saadakse palka. Kumb on parem ja kasuliku, kas palgaarmee või ajateenistus ? Ajateenistusse minnakse selle pärast, et seadus seda käsib. Sinna peab minema iga 18-25 aastane eesti noormees. Alati ei pea seda tegema. On erandeid. Vabanduseks võib olla mõni raske tervisehäire või vigastus, puue või siis mõni muu väga mõjuv põhjus. Palgaarmeesse minnakse aga vabatahtlikult ja ei pea olema ilmtingimata just eestlane.
Positiivsetes külgedes sai mainitud, et palgaarmee on kui elukutse, aga siinkohal tekiks kahtlusi palgaarmeellaste lojaalsuses riigile ja ka rahvale, sest see ei ole ebatõenäoline, et vastaspool ostab palgaarmeellase lihtsalt ära ja tekibki riigireetmine ja see oleks üsnagi ohtlik. Palgaarmeest võib tekkida ka, kui ,,viimane õlekõrs" noortele, kes ei taha enam edasi õppida ja selliseid inimesi, kes ei ole huvitatud patriotismist ei oleks minumeelest vaja 4/12/ 10A palgaarmeesse. Praeguses kaitsesüsteemi korras on reservid, mille puhul saab vajaduse korral mobiliseerida mitmeid kordi rohkem mehe sõjaväkke ja praegu oskab ligikaudu 80% meestest kasutada relva, aga palgaarmee korral vaid mõned pataljonid. Eesti kui NATO liige peaks palgaarmee korral lootma rohmen NATO peale, aga NATO nn vihamari võib olla üsnagi auklik. Seega kokkuvõtteks on minu arvamus selline, et iga mehe kohustus peaks olema
kontrolli all olevat sõjaväge. Palgaarmee komplekteerimine tugines esialgu eraettevõtlusele. Sõja eel pakkus riik (kuningas) teada-tuntud eraettevõtjale rügemendiülema patenti. Rügemendiülem omakorda jagas välja patendid kompaniide komplekteerimiseks kompaniiülematele, viimased aga saatsid välja värbajad meeste kogumiseks. Üldiselt värvati vabatahtlikke. Lisaks palgale võis sõdur arvestada ka sõjasaagiga. Enamasti loodi palgasõdurite väeosad üksnes sõja ajaks. Palgaarmeesse astujad kuulusid väga erinevatesse sotsiaalsetesse kihtidesse. Nende hulgas oli vabu talupoegi, laostunud rüütleid, linlasi, teiste seisuste esindajaid ja välismaalasi eriti hinnatud olid sveitslased, sotlased ja mitme Saksa riigi elanikud. Palgaarmee komplekteeriti seega nii siseriigist kui ka välismaalt värvatud meestest, kusjuures viimaste osa oli küllalt suur. Seetõttu ei olnud palgasõjavägi otseselt seotud konkreetse riigi ja rahvaga, mis tegi selle
elus Rooma ja ei saanud riigiasju mõjutada. Seega mida rohkem riik kasvas, seda vähem olid vabariikliku valitsemiskorra tingimused täidetud. Kõik kodanikud pidid olema ka suutelised kaitsma riiki, kuid tänu sagedastele sõjakäikudele jäi talupoegadel maa harimata ja nad vaesusid ning nad vabastati sõjaväest. See kõik viis Mariuse sõjareformini kus ta proletaaride hulgast hakkas värbama sõjamehi elukutselisse palgaarmeesse. Väepealik andis sõduritele varustuse ja relvad, mistõttu olid mehed tihedalt seotud väepealikuga ja väepealik sai piiramatu võimu. Senat ei suutnud väepealikke ohjata ja hakkas kaotama tähtsust. väepealikute vahel algas aga võimuvõitlus mis viis kodusõdadeni. Erinevused Rooma keisririigis ida- ja lääneprovintside vahel Lääneprovintsid Idaprovintsid
rüütlimaakaitseväge ja vähendama selle osatähtsust. Ühiskond edenes majanduslikult ja kuningavõim tugevnes. Kuna rahvas muutus rikkaks said nad endale palgaarmeed lubada. Palgaarmee komplekteeriti eraettevõtete poolt, kellele kuningas pakkus patenti. Teenistusse värvati alguses vabatahtlikke, kes pidid andma vandetõotuse ning kokkulepitud summa eest end riietama , relvastama ja toitlustama. Lisaks palale võis sõdur arvestada ka sõjasaagiga . Palgaarmeesse astunud kuulusid aga erinevatesse sotsiaalsetesse kihtidesse. Need võisid olla vabad talupojad , laostunud rüütlid, linlased või välismaalased . Kuna palgaarmee üksused ei olnud seotud konkreetse riigi või rahvaga , muutus see suhteliselt kahtlaseks, sest ta võis olla selle poolt kes talle vaid rohkem maksis. Kuna palgaarmee oli niiöelda isemajandav saatsid neid sõjakäikudele tihti kaupmehed ja naistehulgad . Kui kaupmehed varustasid neid tarbeesemetega ja naised tegid neile süüa
ühiskond lodevaks ja moraalituks. Sõda peeti põhjendatuks vaid siis, kui seda tehti enesekaitseks, õiguspärase omandi tagasinõudmiseks või karistamiseks. Palgaarmee teke Palgaarmee komplekteerimine tugines esialgu eraettevõtlusele. Sõja eel pakkus riik teada tuntud eraettevõtjatele lepingut, mille sõlmija võttis kohustuse moodustada teatatud rahasumma eest kindlaks ajaks mingi väeüksus ja seda ülal pidada. Värvati vabatahtlikke. Palgaarmeesse astujad kuulusid erinevatesse sotsiaalsetesse kihtidesse. Palgaarmee struktuur, relvastus ja varustus. Pealiigiks oli jalavägi, mis koosnes rügementidest ja kompaniidest. Sõdurite varustusest olenevalt jagunes jalavägi kaheks: raskejalaväelised ( külmrelvade ja raske kaitsevarustusega) ja kergejalaväelased ( tulirelvad). Veel olid ratsavägi ja suurtükivägi, nende osatähtsus tagasihoidlikum. Alalise armee loomine Ajutine palgaarmee polnud tugevnevale riigivõimule kindlaks
rügemendiülema patenti, mis sisuliselt oli leping, mille sõlmija võtab kohustuseks moodustada teatud rahasumma eest kindlaks ajaks mingi väeüksus ja ühtlasi tagada selle ülalpidamine. Rügemendiülem jagas omakorda välja kompanii komplekteerimise patente kompaniiülematele. Viimased aga saatsid välja värbajad meeste kogumiseks. Sõdur andis vandetõotuse ning pidi end ise riietama ja ära toitma. Lisaks palgale sai sõdur osa sõjasaagist. Palgaarmeesse astujad olid erinevatest seisustest.Nende hulgas olid vabu talupoegi, laostunud rüütleid, teiste seisuste esindajaid ning kindlasti ka välismaalasi--eriti hinnatud olid sveitslased ja sotlased.Armee komplekteeriti nii siseriigist kui ka välismaalt värvatud meestest, seega ei olnud palgasõjavägi otseselt seotud ühegi riigi ja rahvaga, see aga tegi sõjaväe suhteliselt ebausaldusväärseks. 8
annaabi.ee 
